Aasia ja aafrika maade konspekt (0)

Hiina
Hiina ühiskonnas 16.- 18. sajanditel suuri muudatusi ei toimunud. Visalt püsis keskaegne seisuslik süsteem, Mingi dünastia lõpusajanditel moodustasid ühiskonna faktilise eliidi eunuhhid, kelle kätte koonud võim nii pealinnas Pekingis kui ka provintsides. Riigi valitsemine käis alla.
Rahulolematus riigi siseolukorraga haaras mitmeid ühiskonnakihte, ka Kesk- Hiina edumeelset haritlaskonda. Paljudes maapiirkondades ja linnades tegutsesid opositsioonilised salaühingud. Põhja- Hiinas alustas salaühing „Valge Lootus“ 1622. aastal mässu, mis viis 22 aastat hiljem Mingi dünastia kukutamiele.
Hiina sisemist nõrkust kasutasid ära mandzud . Nende nn kaheksa lipu armee tungis 1644 . aastal Põhja- Hiinasse, vallutas Pekingi ja seejärel umbes 40 aastaga kogu Hiina. Võimule tuli Mandzu ehk Qingi dünastia. Ühiskondlik hierarhia korraldati ümber: valitsevaks eliidiks kujunesid mandzud, neist aste madalamal seisid lojaalsed hiina ametnikud, mõisnikud ja sõjaväelased
Kultuur Qingi dünastia ajal
Mandzud hiinastusid võrdlemisi kiiresti ning võtsid omaks hiina valitsemissüsteemi ja konfutsiaanliku mõttelaadi. Haridusele mingeid olulisi muudatusi ei toimunud. Opositsioonilised mõtteavaldused tõid kaasa repressioonid. Mandzu dünastia keiser Kangxi kehtestas range kontrolli kirjanduselu üle. Kangxi pojapoeg Qianlong kehtestas maal lausa kirjanduse inkvisitsiooni: tuleriidal põletati ligi 14 000 nimetust raamatuid; vaenati kõiki kirjanikke, kelle looming ei pälvinud mandzu ametnike heakskiitu.
Hiina kultuuri areng ei seiskunud vaatamata ametliku soosingu puudumisele ja tagakiusamisele. Kirjandusse ilmus uus zanr - satiiriline romaan. Suurima tunnustuse saavutas Cao Xueqini romaan „Punase kambri unenägu“.
Teatrikunstis prevaleeris Lõuna- Hiinast alguse saanud ja üle maa levinud kunqu koolkonna muusikaline draama mille peateemadeks olid armastus ja patriotism.
Maalikunstis jätkusid varasemad traditsioonid: populaarsed olid heleda värvigammaga maastikumaalid , levinud olid kirjandusega seotud ja kirjandusteoseid illustreeriv zanrimaal. Loodi esimesed värvilised gravüürid.
Tarbekunstis tegi uus edusamme keraamika. Monokroomsete maalingute kõrval hakati 16.- 17. sajandil katsetama kolme- ja viievärvilisi. Portselanesemete vorm muutus mitmekesisemaks ja paranes glasuuri kvaliteet. Kivist, luust ja bambusest valmistati dekoratiivseid nikerdusi, jõukad inimesed katsid ruumide seinu siidist pannoodega.
Mingi ja Qingi valitsejate poliitika ei soodustanud 16.- 18. sajandil teaduse arengut, ajalugu ja kirjandusteadus olid lausa põlu all. Veidi soodsamas olukorras oli teatmeteoste koostamine.
Euroopa kultuurimõjude sissetung
16. sajandil saabusid Hiinasse katoliku mungad , kes hakkasid levitama ristiusku. Tuntuim neist oli itaallane Matteo Ricci, kes veetis Hiinas 27 viimast eluaastat.
Katoliku misjonäridel õnnestus 18. sajandi keskpaigani ristida mitusada tuhat hiinlast. Ristiusu levik ning Euroopa kaupade ja kommete sissetung häiris Hiina valitsejaid, mistõttu keiser Qianlong avaldas 1756. aastal dekreedi, millega Hiina sadamad suleti väliskaubandusele ning kaupmeestel keelati kauged välisreisid.
Esimese protestantliku misjonäri Robert Morrisoni õpilaste kaudu jõudis kristlik õpetus noore hiina haritlase Hong Xiuquani kõrv. Ta polnud rahul konfutsiaanliku ideoloogiaga, millega tugines Qingi keisrite võim. Ta rajas 1843. aastal illegaalse Taevase Isa Austamise Ühingu ning hakkas jutlustama oma arusaama kristlusest, inimeste vendlusest, õiglusest ja maisest hüveolust. 1851. aastal kuulutas ta välja Suure Hüveolu Taevariigi loomise ning enda selle valitsejaks- Taevakeisriks. Laiu rahvahulki haaranud taipingide liikumine ei suutnud siiski Hong Xiuquani ideid ellu viia, valitsusväed surusid selle maha, Hong Xiuquan lõpetas aga elu enesetapuga.
India
Portugallaste jõudmine Malabari rannikule käivitas sündmuste jada, mis viis oluliste muudatusteni India ühiskondlikus elus. Veerand sajandit hiljem rajasid Afganistanist tulnud vallutajad India põhjaosas Moguli riigi ning hõivasid 17. sajandi lõpuks peaaegu kogu maa. Indias tugevnes islami ja kristluse mõju ning Euroopa riikide poliitiline aktiivsus.
India tavainimese igapäevane elu muutus siiski vähe. Ühed elasid luksuslikus külluses, teised kiratsesid nälja piiril . Suurmogulite dünastia silmapaistvaim valitseja oli Akbar Suur. Kuulutanud enda jumala esindajaks maa peal ja kõigi indialaste erapooletuks juhiks, püüdis ta ühiskonda liita ususallivuse, lepitamise ja rahva olukorra parandamise teel.
Uueks elemendiks India ühiskonnas sai 16. sajandil tekkinud sikhi uskkond. Sikhide tõekspidamiste nurgakiviks sai töö kui ainus tee jumala juurde. Sikhid ei tunnustanud ühiskonna lõhenemist varnadeks ja kastideks.
Euroopa mõjude sissetung ühiskonda ja kultuuri
Vastupidiselt Hiinale ja Jaapanile, mis sulgesid teatud perioodiks oma sadamad eurooplastele, oli India avatud kõigile. Siia jõudsid takistuseta Euroopa kaubad, haridus , teadussaavutused ja kultuurimõjud, seda eriti alates 18. sajandist.
Euroopa arhitektuuri esimeste näidistega tutvusid indialased juba 16. sajandil, kuid neist polnud midagi õppida, sest eurooplaste rajatised jäid kaugele maha India ehituskunstist nii ilus kui ka esinduslikkuse poolest. Suuremat huvi pakkusid eurooplaste laevad ja tulirelvad ning muidugi trükikunst.
Euroopa tarbekaupu levitasid Inglise, Hollandi ja Prantsuse Ida- India kompanii. Euroopalikud teadmised ja kombed hakkasid tungima India ühiskonda peamiselt ristiusustamise ja misjonikoolide kaudu. Katoliiklased alustasid Indias tegevust juba 15. sajandi lõpul, protestandid 1706. aastal.
18. sajandi lõpukümnenditel tõusis eurooplaste huvi India rahvaste kultuuri vastu. Hakati uurima India keeli, kirjandust ja ajalugu ning kunsti. 1784 . aastal alustas tegevust William Jonesi asutatud Bengali Aasia Selts, mis peagi kujunes suureks teaduskeskuseks. 1780. aastal hakkasid Indias ilmuma esimesed ajalehed, mis aitasid kaasa inglise keele ja euroopalike teadmiste levikule.
Islamimaad
Pärast Kalifaadi kokkuvarisemist jäi islamimaades nii ühiskonna- kui ka kultuurielu kiduma. See ei toimunud äkitselt ja seda polnud ka kohe kõikjal märgata. Islamiriikide valitsejad elasid edasi luksuses, Mekat ja teisi pühapaiku külastas endiselt palju palverändureid, mošeed olid täis palvetajaid.
Islami ranged dogmad, Koraani ja sunna sätted kammitsesid hariduse ja teaduse, kunsti ja kirjanduse arengut. Ka islami levik aeglustus. Moslemi kaupmehed ei suutnud võistelda Euroopa omadega.
Uusi probleeme tõi islamiühiskonnale Euroopa ekspansioon ning kristliku tsivilisatsiooni globaalne levik uusajal. Islamimaailm avaldas sellele nii moraalset kui ka sõjalist vastupanu, püüdis kapselduda ja eemale tõrjuda kõike euroopalikku. Ja ometi tuli islamimaades lõpuks kohaneda Euroopa kultuurimõjudega. See ilmnes selgesti 19. sajandil.
Ühtlasi tarkasid uued liikumised ka islamiühiskonnas, kus ühed pooldasid edasist uuenemist, teised tahtsid naasta algislami tavade ja kommete juurde.
Türgi
15. sajandil alustasid Osmanite võimu alla koondatud türklased ulatuslikku ekspansiooni mis viis järgmisel sajandil suure Türgi impeeriumi kujunemisele. Sultan Selim I vallutanud 1517. aastal moslemite pühad linnad ja Araabia poolsaarel (Meka ja Mediina ) ning Egiptuse, võttis endale islami usujuhi kaliifi tiitli . Lähis- Ida ja Põhja- Aafrika sunniitide keskuseks kujunes Türgi sultanaadi pealinn, kuhu valitsejad püstitasid üha uusi uhkeid losse.
Istanbuli lossidest tuntuim on Topkapi Sarayi, mille ehitamiseks kulus aastasadu ja mis oli sultanite residents ligi 400 aastat. Suurepärane kunstiteos oli Ahmet III purskkaev oma taimeornamendi ja kullatud raidkirjadega.
Arhitektuuri ja sellega seotud ehituskunstiga võrreldes olid ülejäänud kunstiliigid vähe arenenud.
Haridus ja teadus püsisid Türgi impeeriumis praktiliselt keskaja tasemel. Koraanikoolid ja medresed olid vaimulike kontrolli all.
18.sajand tõi kaasa esimesed tõsised euroopalikud kultuuri impulsid - nn tulbi perioodil hakkasid Türgi kõrgemasse seltskonda imbuma prantsuse kultuuri mõjud.
Lääne kultuuri mõju Türgi islamiühiskonnale oli eriti märkimisväärne 19. sajandil. Hakkasid ilmuma esimesed ajalehed. 19. saj II poolel rajati Euroopa eeskujul haridusministeerium , seati sisse kohustuslik tasuta algharidus, alustasid tegevust Osmani Teadusühing, Istanbuli ülikool.
Türgi ühiskond oli 19. saj jõudnud suurte muutuste künnisele.
Uued usuliikumised
18. saj algas Araabia poolsaarel võitlus usulise leiguse ja Koraani ebapiisava tundmise vastu. Euroopas sai see usulahk oma rajaja Mohammed ibn Abd al- Vahhabi nime järgi tuntuks kui vahhabiidide liikumine. Nad mõistsid hukka igasugused uuendused, nõudsid tagasipöördumist algislami juurde, püha sõja tasakaalustamist muhamediusu levitamiseks. Vahhabiidid sõlmisid poliitilise liidu mõjuka Saudi suguvõsaga, mille tulemusel kujunes vahhabiitlik Saudi riik.
Pärsias puhkes 19.saj keskel protestiliikumine valitseva reziimi vastu. Seda juhtis mirsaa Sajjid Ali Muhammad Sirazi, kes sai tuntuks hüüdnime Bab all. Sirazi õpetuse mõjul puhkenud babiidide mässu surus valitsus maha, Bab ise hukati. Tema õpilased arendasid babismi edasi, mille tulemusel kujunes islami baasil uus monoteistlik usund - behaism.
Behaismi õpetuse formuleeris mirsaa Husain Ali Nuri. Behaismi põhimõtteks oli kõikide religioonide ühtsus ja üksmeel. Behaism leidis poolehoidjaid mitme rahva seas ja on tänapäeval üsna laialt levinud.
1870. a sai alguse panislamism. Selle usulise ja poliitilise liikumise ideeliseks isaks peetakse türgi valgustajad Namik Kemali, kes võitles moslemite iseteadvuse tõstmise ja kõigi muhameedlaste ühendamise eest kaliifi teokraatliku võimu alla. Egiptus arendas panislamismi edasi 1899. a suurmuftiks saanud Muhammad Abdu.
Niisiis algas 19. saj islamimaades ühiskonna ja kultuuri taaselavnemine.