Islam ja islamimaad 19. sajandil (0)

Pärast Kalifaadi kokkuvarisemist jäi islamimaades nii ühiskonna- kui ka kultuurielu kiduma. Kuigi Mekat ja teisi pühapaiku külastas endiselt suur hulk palverändureid ja islamiriikide valitsejad elasid luksuses, oli see vaid islamimaade väline sära. Tegelikkuses peatus hariduse, teaduse ja muu kultuuri areng, moslemi kaupmehed ei olnud suutelised võistlema Euroopa omadega, kellel oli paremad sõiduvahendid, odavamad kaubad ja tõhusamad relvad. Islami levik aeglustus ning paikadesse, kuhu islam oli jõudnud hilja , imendus islamikultuur lihtsalt kohalikku tavaolustikku, suutmata end täielikult maksma panna.
Probleeme tekitas islamiühiskonnale ka Euroopa ekspansioon ning kristliku tsivilisatsiooni globaalne levik uusajal, millele avaldasid islamimaad nii moraalset kui ka sõjalist vastupanu. Vaatamata püüdlustele eralduda muust maailmast ning tõrjuda välja kõik euroopalik, tuli islamimaadel lõpuks ikka kohaneda Euroopa kultuurimõjudega, nagu näiteks trükikunst, ilmalik haridus , teater jms. Islami ranged dogmad , Koraani ja sunna sätted aga nöörisid ühiskonda edasi ning islamist taganejaid ähvardas surmanuhtlus.
Ühtlasi tärkasid uued liikumised ka islamiühiskonnas, kus ühed pooldasid edasist uuenemist, teised soovisid naasta aga algislami tavade ja kommete juurde.
15. sajandil alustasid Osmanite võimu alla koondatud türklased ulatuslikku ekspansiooni, mille tulemusena kujunes Türgi ( Osmanite) impeerium. Türklased laiendasid oma ülemvõimu peamiselt juba islamiseeritud aladele Aasias ja Aafrikas. Türgi pealinnaks sai Istanbul .
19. sajandil oli Lääne kultuuri mõju Türgi islamiühiskonnale eriti märkimisväärne. Ilmuma hakkasid esimesed ajalehed, nagu näiteks " Sündmuste Kalender" 1832 . aastal. 1840. aastatel avati esimesed ilmalikud õppeasutused. 19. sajandi II poolel rajati Euroopa eeskujul haridusministeerium ning seati sisse kohustuslik tasuta algharidus. Tegevust alustasid ka Osmani Teadusühing ( 1861), Istanbuli ülikool (1870), õpetajate instituudid, kunsti- ja käsitöökoolid ja esimene kutseline draamateater ( 1859 ). Senise õukonnakirjanduse asemel astus 1860. aastatel uuendusmeeste koolkond- liikumine, mis püüdis muuta kirjanduse mõjukaks sotsiaalseks ja poliitiliseks jõuks. Selle liikumise silmapaistvateks esindajateks olid Ziya Pasa, Ibrahim Sinasi ja Namik Kemal - rahva valgustajad , Lääne kultuuri tutvustajad, keeleuuendajad, modernse kirjanduse propageerijad. Selle kõigiga saab väita, et Türgi ühiskond oli 19. sajandil jõudnud suurte muutuste künnisele.
Kuigi islamiriigid ei olnud uusajal poliitiliselt nii lõhestatud kui tänapäeval, kulges nende areng siiski erinevalt.
Egiptus kujunes uuendustele vastuvõtlikuks, millele aitas kaasa nii Napoleon Bunaparte vallutusretk kui ka valitseja Muhammad Ali reformimeelne poliitika. Muhammad Ali hindas kõrgelt haridust ja kultuuri ning Egiptuses hakati rajama ilmalikke koole , palju noori saadeti ka Euroopasse õppima. 1822. aastal avati esimene trükikoda ja ilmumist alustas esimene ajaleht " Egiptuse Sündmused ". Reformid panid aluse Egiptuse kultuurilisele edasiliikumisele, mis oli kiirem kui enamikus islamimaades. 19. sajandi lõpul pooldasid paljud egiptlased islami kaasajastamist.
Pärsias oldi uuendustele aga visalt vastu. Keskaegne ühiskonnakord ja mõttemall pidurdas 16.-18. sajandil hariduse, teaduse, kirjanduse ja kunsti arengu.
19. sajandil hakkasid Pärsiasse tungima Euroopa kultuuri mõjud. Käivitati Tabrize trükipress ning ilmumist alustas esimene Teherani ajaleht, mis aga peagi suleti. Ajakirjanduse laiem levik sai alguse 19. sajandi II poolel. 1852. aastal avati Teheranis Teaduste Maja- polütehniline kool, kus Euroopast kutsutud lektorid jagasid peamiselt tehnilisi ja loodusteaduslikke teadmisi, vähem pöörati tähelepanu humanitaarteadustele. Pärsia keelde hakati tõlkima Euroopa kirjanike loomingut. Pärsia kirjavarasse hakkasid ka ilmuma uued teemad nagu rahvuslus, demokraatia ja sotsiaalne õiglus.
19. sajandi keskel puhkes Pärsias protestiliikumine valitseva reziimi vastu. Seda juhtis mirsaa Sajjid Ali Muhammad Sirazi, keda tunti nime all Bab ( Värav). Bab kuulutas, et Koraan on iganenud ja selle asemel tuleb moslemite pühakirjana tunnustada tema koostatud " Ilmutust ". Babiidide mässu surus valitsus maha ning Bab ise hukati. Tema õpilased arendasid aga babismi edasi, mille tulemusena kujunes islami baasil uus monoteistlik usun-behaism. Behaismi põhimõtteteks oli kõikide religioonide ühtsus ja üksmeel, kõigi inimeste vendlus, rassiliste, sotsiaalsete ja usuliste eelarvamuste kaotamine. Behaism leidis palju järgijaid ja on tänapäeval laialt levinud.
1870. aastatel sai alguse panislamism. Selle usulise ja poliitilise liikumise ideeliseks isaks peetakse türgi valgustajat Namik Kemali, kes võitles moslemite iseteadvuse tõstise ja kõigi muhameedlaste ühendamise eest kaliifi teokraatliku võimu alla. Liikumise levis üle kogu islamimaailma , kuigi kujunes eri maades erinevalt. Egiptuses arendas panislamismi edasi Muhammad Abdu, kes reformis õppekorda ning islami seadusandluse ja kohtukorralduse süsteemi. Abdu esitas mitu modernistlikku ideed: Koraani tõlgendus peab vastama ajajärgu nõuetele, inimmõistus on võimeline maailma ja selle seaduspärasusi tunnetama , Euroopa tsivilisatsiooni saavutusi pole tark ignoreerida.
19. sajandil toimunud muudatustega islamimaade ühiskonnas toimus kultuuri arenemine, mis andis inimestele kindlasti palju rohkem vabadust ning teadmisi.
20. juuni. 2011