Aafrika muusika (0)

Aafrika muusika
Mairis Õispuu
Rakke Gümnaasium 2011

Aafrika muusikast ja tantsust

Aafrika muusika - ja tantsupärimus on suuline . Põhja- ning Lõuna-Aafrika muusika- ning tantsustiilid on erinevad - Põhjas on märgatav Araabia mõju, lõunapoolne kultuur on koloniaalajastul saanud mõjutusi Lääne muusikast ja tantsudest. Paljud Aafrika keeled on tonaalsed, st heli kõrgus määrab ära sõnade tähenduse. See avaldub ka Aafrika muusikalistes meloodiates ning rütmides. Kasutatakse erinevaid pille, sh kõige laiemalt trumme, samuti kellasid, vibupille, vilesid ja pasunaid. Aafrika tantsud on tähtsad kommunikatsioonivahendid, tantsijad kasutavad žeste, maske, kostüüme, kehamaalinguid ning erinevaid visuaalseid vahendeid. Põhiliigutused on tihtipeale lihtsad, rõhutatakse üksikuid kehaosi : ainult ülakeha, torsot või jalgu . Tantsitakse nii üksi kui väikeste gruppidena (kaks kuni kolm inimest). Rühmatantse esitatakse erinevates kujundites: joon, ring, maotaoline liikumine. Linnastumise ja moderinseerumisega on Aafrika tants ja muusika saanud mõjutusi paljudelt erinevatelt kultuuridelt.

Aafrika pillid

Džembe

Džembe (ka djember või jembe) on üks populaarsemaid Aafrika trumme ja levinud üle kogu maailma. Tavaliselt valmistatud puidust ja kaetud kitsenahaga, pingutatakse nööridest. Heli tämbriskaala on väga lai tugvast bassist kuni kõrgete ülemhelideni.
Seda mängitakse sõrmede ja peopesadega vastu pilli nahastmembraani lüües.

Darbuka

Darbuka on pärit Põhja-Aafrikast. Trumm on tehtud metallist ning naha asemel on trummikile, mida on võimalik vajadusel kruvidest pingutada ja häälestada. See on djembele sarnane, kuid kile tõttu on ta tundlikum ja teravama heliga . Trummikile keskele lüües tekib bassine heli „dom“ heli ning ääre lähedale lüües tekib kõrge terav heli „tak“. Neid kahte kombineerides on võimalik mängida erinevaid rütme. Näiteks /dom tak, _tak, dom_, tak/ või tom tom, _tak, dom_, tak. Darbuka mängimine on seoses Araabia tantsu ning selle paljude huvilistega ka viimastel aastatel Eestisse levinud.

Aafrika bänd  Freshlyground

Freshlyground on Lõuna-Aafrika bänd, mis asutati Kaplinnas 2002. Bändi liikmed on pärit Lõuna-Aafrikast, Mosambiigist ja Zimbabwest. Freshlyground sisaldab elemente aafriklastest, rahvamuusikatraditsioonidest, bluesista , jazzista ja jooni indierockista. Freshlyground esitadas koos Shakiraga Lõuna-Aafrika jalgpalli maailmameistrivõistlustel  ametliku laulu  Waka Waka (This Time for Africa ). 2008 aastal käis bänd ka Eestis.
Liikmed

• Zolani Mahola - laul
  
• Simon Attwell - flööt , mbira , suupill
  
• Peter Cohen -  trummid
  
• Kula Rose Smith -  viiul  , laul
  
• Julio "Gugs" Sigauque -  kitarr
  
• Josh Hawks -  bass  , laul
  
• Seredeal "Shaggy" Scheepers - klahvpillid , perkussio , laul
  

Debüütalbumi „ Jika Jika“ laulud

" Train Love" (4:12)

" Ocean Floor" (3:15)

"Rain" (5:07)

"Castles In The Sky" (3:20)

"Feels Like Sunday " (3:40)

"Mbira No. 2" (2:18)

"Zipho Phezulu" (3:06)

" Mali " (4:07)

"Castles In The Sky" (3:36)

"Mowbray Kaap" (6:04)

"Nomvula" (7:27)

Aafrika muusik Fela Kuti

Fela Anikulapo Kuti (sünninimi Olufela Olusegun Oludotun Ransome-Kuti; 15. oktoober 1938 Abeokuta – 2. august 1997 Lagos) oli  Nigeeria  (joruba (egba)) saksofonist ja bändijuht, afrobeat'i rajaja, inimõiguste aktivist ja sõltumatu poliitik .
Ta on His Master's Voice'i koostatud 100 mõjukama muusiku edetabelis 46. kohal.
Elulugu
Fela sündis Abeokutas keskklassi perekonnas. Fela isa oli pastor ja koolijuht, Nigeeria Õpetajate Liidu esimene esimees, Israel Oludotun Ransome-Kuti, vaimustunud pianist ning tema ema Funmilayo Ransome-Kuti oli Nigeeria juhtiv naisõiguslane, kes osales kolonialismivastases võitluses. Ka Feli vennad drBeko Ransome-Kuti ja Olikoye Ransome-Kuti on Nigeerias tuntud.
Aastal 1958 läks Fela Londonisse, kus ta kavatses õppida arstiteadust, kuid hakkas selle asemel õppeasutuses  Trinity College of Music muusikat õppima. Seal asutas ta 1961 oma esimese bändi Koola Lobitos, milega ta kujundas välja hübriidse muusikastiili highlife- jazz , mis oli džässi ja Lääne-Aafrika highlife'i segu (hiljem kujunes sellest afrobeat).
Aastal 1963 kolis Fela Nigeeriasse tagasi, formeeris ansambli Koola Lobitos ümber ning õppis kompanii Nigerian Broadcasting Corporation raadioprodutsendiks.
Aastal 1969  viibis Fela koos bändiga pikemat aega USA-s. Siis sündiski afrobeat. Seal õppis Fela Kuti Mustade Pantrite pooldaja Sandra Smithi (praegu Isidore) vahendusel tundma mustanahaliste kodanikuõiguslaste (Black Power ) vaateid, mis mõjutasid teda tugevalt, ja sai tuttavaks James Browni ,Miles Davise  ning Sly Stone 'iga. Kõik need kogemused leidsid tee tema muusikasse. Veel USA-s nimetas ta Koola Lobitose ümber Nigeria 70-ks. Sellesse kuulusid peale pillimeeste lauljad ja tantsijad. Tähtis bändiliige oli trummar  Tony Allen , kes koos Kutiga muusikat edasi arendas . Bändi muusika afrobeat kujutas endast funkmuusika, džässi ja Aafrika mõjude segu.
Varsti sai Immigratsiooni- ja Naturalisatsiooniteenistus ühelt produtsendilt kaebuse, et Fela ja tema bänd on USA-s ilma tööloata. Bänd tegi siis kiiruga Los Angeleses salvestusi. Hiljem anti need välja plaadil "The '69 Los Angeles Sessions".
Fela oma bändiga, mille nimi oli nüüd Africa '70 või  Afrika 70 , pöördus Nigeeriasse tagasi. Nüüd rajas ta oma valdustes Kalakuta Vabariigiks nimetatud  kommuuni , mille ta kuulutas Nigeeria riigist sõltumatuks. Seal elas ta koos oma bändiga ja sellega seotud isikutega ning salvestas muusikat. Hotelli  Empire Hotel rajas ta ööklubi Afro-Spot (hiljem Afrika Shrine), kus ta regulaarselt esines.
Fela Kuti kritiseeris oma laulusõnades üha rohkem Aafrika ühiskonnasüsteeme, mida kolonialiseerimine oli deformeerinud, ja mõistis hukka Nigeeria sõjaväelise diktatuuri. Tema laulutekstid olid võimudele pinnuks silmas, seda enam, et ta oli Nigeerias armastatud ning oli rahvusvaheliselt, eriti Aafrikas, kuulsaks saanud. Ta otsustas laulda  Nigeeria pidžinis, et tema laulusõnadest saadaks aru kõikjal Aafrikas.
Valitsus korraldas Kalakuta Vabariigile sageli reide. Aastal 1974 saabus politsei läbiotsimisorderiga jakanepisigaretiga, mis kavatseti Fela juurde peita. Fela sai asjast aru ja sõi sigareti ära. Politsei võttis ta vahi alla, et uurida tema rooja. Fela esitas politseile ühe kaasvangi rooja ning ta vabastati. Selle loo jutustab ta oma plaadil "Expensive Shit ".
Aastal 1977 andsid Fela ja Afrika 70 välja hittalbumi "Zombie, mis oli salvav rünnak Nigeeria sõjaväevastu. See vihastas võime. Tuhanded sõdurid 18. veebruaril 1978 ründasid Kalakuta Vabariiki (Kalakuta sõda). Fela peksti rängalt läbi. Tema vana ema funmilayo Ransome-Kuti visati aknast välja, mille tagajärjel ta aprillis suri. Kalakuta Vabariik põletati maatasa. Fela stuudio , pillid ja originaaldsalvestised hävitati. Fela viis oma ema kirstu sõjaväe peakasarmu juurde Lagoses ning kirjutas laulud "Coffin for Head of State" ja "Unknown Soldier " (ametliku juurdluse tulemuste järgi hävitas kommuuni tundmatud sõdurid).
Fela asus koos oma bändiga elama  Crossroads Hoteli. Aastal 1978 leidis aset kaks kurikuulsat kontserti. Esimene toimus Ghanas Accra linnas. Laulu "Zombie" esitamise ajal puhkesid rahutused , mille tõttu Felal keelati Ghanasse sisenemine. Teine oli Berliini džässifestivalil: suurem osa Fela muusikutest lahkus bändist, sest levisid kuuldused, et Fela kavatseb kontserdituludega rahastada oma presidendikampaaniat.
Valitsuse survel pidi 1979 Nigeeriast lahkuma ning põgenes oma bändiga Ghanasse.
Aastal 1981 sai ta nüüd sõjaväelisest diktatuurist vabanenud Nigeeriasse tagasi pöörduda.
Ta vahetas oma teise perekonnanime Ransome, mida ta pidas orjanimeks, nime "Anikulapo" (kütt, kes maagiliste amulettidega surma vaos hoiab või see, kes oma paunas hoiab surma) vastu, pani alguse uuele bändile  Egypt 80 ja rajas oma partei Rahvaliikumine ( Movement of the People, MOP).
Aastal 1984 mõistis uus sõjaväeline võim Kuti väidetava valuutaeeskirjade rikkumise eest viieks aastaks vangi. 18 kuud hiljem pärast uut sõjaväelist riigipööret pääses ta vabadusse .
Hoolimata üha uutest ähvardustest, tagakusamistest, vahistamistest ja valitsusepoolsest füüsilisest vägivallast jätkas ta oma kriitikat ja paljastas oma kodumaa rõhuvaid olusid. Tema muusika õhutas rahvas kriitilist meelt valitseva süsteemi suhtes. Ajakiri Rolling Stone nimetas teda hiljem maailma kõige ohtlikumaks muusikuks.
Fela Kuti nimetas ise ennast kolonialismivastaseks panafrikanistiks, kuid ta oli ka demagoogiline seksistlik fundamentalist. Tema roll väidetava traditsiooniliste aafrika väärtuste taasavastajana andis talle ettekäände pidada naisi kättesaadavaks kaubaks ning käituda macho'na. Kuigi ta oli feministi poeg, kuulutas ta intervjuudes ja laulutekstides korduvalt, et "naised on madratsid". Ta abiellus massitseremooniaga 27 naisega. Ta demoniseeris homoseksuaalsust ja pidas seda karistuseks varasema kurja elu eest.
1990ndate keskpaigast ei olnud Fela Kutist enam kuulda. Ta suri AIDS-i.
Fela Kuti andis välja üle 50 albumi, millest paljud saavutasid rahvusvahelise tunnustuse . Tema muusika ja laulusõnad on ikka veel vaidlusalune teema.
Muusikalist vastupanu ka afrobeat'i traditsiooni kannavad edasi teiste seas tema poeg  Femi Kuti ja tema kunagine trummar Tony Allen, samuti New Yorgi bänd Antibalas Afrobeat Orchestra.
Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Fela_Kut i

http://en.wikipedia.org/wiki/Freshlyground

http://www.eksootika.ee/ee/pillid/trummid

http://www.eksootika.ee/ee/pillid/trummid?page=20

http://et.wikipedia.org/wiki/Aafrika