A. Alliksaare "Olematus võiks ju ka olemata olla" (0)

Loe läbi Artur Alliksaare luuletus „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (luuletuskogu „Olematus võiks ju ka olemata olla“, 1968) ning lahenda nende põhjal ülesanded. (40 punkti) 
Ülesannete lahendamisel arvesta sellega, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna.
1. Sõnasta luuletuse põhiidee.
Luuletuse põhiidee seisneb selles, et inimestel tuleb oma elu elada täiel rinnal, kartmata vigu ja patte teha, sest iga pisiasi – hea või halb, kuulub elamise juurde. Oma elus ei tohiks leppida vähimaga, tuleb julgeda tahta. Me peaksime mõtlema laiemalt, tajuma maailma suurust, sest see on suur au, et meile on kingitud elu siin maa peal.
2. Too näide kolme erineva stiilivõtte kohta, mida autor oma idee edastamiseks kasutab.
Näited kolme erineva stiilivõtte kohta:
“Mered suubuvad jõkke ja jõgi eitab, et ta on midagi saanud“ (35) – isikustamine – elutule asjale omistatakse inimlik käitumine.
“Tundke maailmaruumi raksuvat raskust“ (60) – epiteet – poeetiline täiendsõna.
“Talv on ligi ja agaramad peremehed rautavad juba küülikuid“ – metafoor – varjatud võrdlus.
3. Kuidas mõistad selle luuletuse põhjal A. Alliksaare tõekäsitust? Too oma arvamuse illustreerimiseks kaks tekstinäidet.
Mina mõistan autori tõekäsitust selliselt, et tõeni jõudmiseks on vaja oma elu elada koos sinna juurde kuuluvate vigade tegemiste ja tagasilöökidega. Elu saadab inimese teele pisikesi tõekillukesi, millest inimene ise peab pildi kokku panema. “Inimene ei saa korraga tajuda kogu tõde. Sellepärast pakutakse talle selle pisikesi proove“. Selles seisnebki tema ülesanne siin elus – ükskord tõeni jõuda. Kuid teadmatusest (pimedusest) tõeni (valguseni) jõudmiseks on tal pikk tee käia. – “Öö harfikeeli alles harutatakse lahti. Hommik on järelikult veel hoopis kaugel“.
4. Missuguseid aegumatuid tõdesid sellest luuletusest enda jaoks leidsid ? Too välja vähemalt kaks vastavat tsitaati ja analüüsi nende sisu.
Luuletuses olid minu jaoks kaks järgmist aegumatut tõde:
“Inimloomusel on vahetevahel tarvis oma asendit teisendada, sest kes kaua küürutab, ei suuda end pärast isegi käsu korras sirgeks ajada“. – Inimene ei tohiks oma loomuselt mugavaks muutuda. Tal tuleb elus pidevalt õppida ja sellega kaasneb see, et aeg-ajalt tuleb oma tõekspidamisi muuta, vajadusel ka iseloomuomadusi. Sest ainult “ühte rida ajades“ inimene ei arene. Siia juurde sobib minu meelest väga hästi ka vanasõna : “Vanale koerale juba uusi trikke ei õpeta“, sest hilisemas eas on oma loomust väga raske muuta, kui mitte võimatu.
“Väheke vapustusi on hingetasakaalu huvides vaieldamatult vajalik“. – Igale inimesele on antud oma koorem kanda – kellele suurem, kellele väiksem. Päris ilma pettumuste, kaotuste ja tagasilöökideta ei ole võimalik elada. Neist õpitakse, need on vajalikud, et inimene muutuks vastupidavamaks, tugevamaks. Õnnestumised ja tagasilöögid hoiavad hinge tasakaalus.