olemust selles valdkonnas. Üldistavaid kirjeldusi kasutatakse ilma ennustamisel. 2. Teaduslikud seletused Teadusele on tüüpiline teooriate loomine, eriti nende seletav, unifitseriv ja ennustav jõud. Selle teema kirjeldamiseks on hea kasutada Isaac Newtoni gravitatsioonijõu teooriat. Gravitatsioonijõud on asi või nähtus, mida ei saa vaadelda, ehk on tegemist spekulatiivse elemendiga teaduses. Teooriate kasutamisel on suurenenud teaduse ennustusjõud, millega hakati päikese- ja kuuvarjutusi ennustama. Reduktsionistlikud seletused kasutavad süstemaatiliselt tõsiasja, et mingi süsteemi käitumist saab väga sageli seletada süsteemi reguleerivatest seadustest. Seda laadi seletamisel põhinevad ulatuslikud teadusvaldkonnad, näiteks tahkisefüüsika, kvantkeemia ja molekulaarbioloogia. Selline seletusviis toimib aga siis, kui süsteemi vastasmõju
Paljud seletused on reduktsionistlikud. Süsteemi käitumist seletatakse läbi süsteemi osade ning nende vastasmõjust. Keskkonda, kus süsteem asub ei võeta arvesse. 3. Teadmispretensioonide kaitsmine Teadus ei ole täielikult edukas, kui ta püüab teadmiste otsimesel vigadest lahti saada. Vigade kõrvaldamise teeb raskeks asjaolu, et teadus otsib seletavaid teooriaid, mis tõestamatult loevad kehtivaks ka objekte, mida ei ole võimalik vaadelda. Moodsa teaduse iseloomulikuks jooneks on eksperimentide kasutamine. Eksperimendid võimaldavad seoseid ja väiteid kontrollida, vaatluse tulemusi vääraks või tõeseks pidada, samuti saab katseliselt kontrollitud teadmisi praktikas rakendada. Teaduses selgitatakse välja teadmispretensioonide tugevad ja nõrkad kohtad. 4. Teaduslike teadmiste rohkenemine Teadus on ennast võimendav protsess. Olemasolevaid teadmisi kasutatakse uute teadmiste leidmiseks
Lihtsamalt öeldes teadus täiendab ennast ise läbi oma katsetulemuste. Nii lükatakse piire järjest edasi. Samuti aitab sellele kaasa see, et teadlased ei otsi ainult ühte fakti vaid süstemaatiliselt kõike infot selle valdkonna kohta. Katsete abil on võimalik luua uut tehnoloogiat, uute seadetega saab jällegi teha katseid, mida enne polnud võimalik teha. 5. Teaduslike teadmiste esitamine Teaduse seisukohast on süstemaatilisus väga olulisel kohal. Süstemaatilisuse abil on meil võimalik märgata eksitusi, vigu ning nõrku kohti, mis muidu võiks kahe silmavahele jääda. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu teadus on tegelikult süstematiseeritud tavamõtlemine.
Teaduse süstemaatilisus Teadusikud kirjeldused Süstemaatilisus on teaduse üks peamisi omadusi. Teadusliku teadmise esimene süstemaatiline lähenemisviis on korrastatud teaduslikud kirjeldused. Teadus liigitab nähtusi erinevatesse teadusharudesse, mis otsivad üldisi kirjeldusi mingi valdkonna nähtuste kirjeldamiseks. Leitud kirjeldusi saab kasutada sarnaste nähtuste seletamiseks. Teaduslikud seletused Hästi kirjeldatud nähtuste valdkond, mida ei ole läbinisti seletatud, leiab tihti seletuse teadusliku teooria näol. Näitena võib tuua planeetide liikumise
Teadusele üks iseloomulikeim omadus on süstemaatilisus ning see eristab teadust teistest teadmise vormidest. Süstemaatilisus jaguneb viieks aspektiks: 1. Teaduslikud kirjeldused Laboriteadustes tehakse katseid ning otsitakse omadusi ja seaduspärasusi , mis sobiksid ja kehtiksid kõigile üht liiki objektidele. Oletame, et tehakse vase kohta katseid, siis ei uuri teadlased ainult seda ühte katsekeha ning selle omadusi, vaid üleüldiseid omadusi ja seaduspärasusi, mis kehtiksid iga vasetüki kohta. Sellest võime järeldada, et laboriteadustes otsitakse üldiseid kehtivaid seaduspärasusi
Teadusfilosoofia – ja metodoloogia I. 1. Loeng. Sissejuhatus: mis on teadus? Mis on teadusfilosoofia? II. 1. Seminar. Objektiivne teadmine teaduse eesmärgina. Objektiivsuse mõiste mitmetähenduslikkusest. Milline objektiivsuse käsitlus on omane teie erialale? Miks ei saa rääkida objektiivsusest ühes ja universaalses tähenduses? (Megill) Objektiivne teadmine – (universaalne) tõde; kirjeldus asjadest nii nagu need on. Teadus – mehhanismide kirjeldus. Subjekt ja objekt – ajaga muutunud tähendus. Subjekt (pole meile teada – antiik); objekt (on meile teada – antiik)
probleemide üle. Et ja kuidas see võimalik on, võibki demonstreerida osutatud tekst. Lihtsustades võiks ütelda, et Popperi filosofeerimist ajendasid kaks revolutsiooni, mida inimkond kahekümnenda sajandi esimesel poolel läbi elas. Esimeseks neist oli revolutsioon loodusteadustes. 19. sajandi lõpus paistis, et loodusteadus, millele oli aluse rajanud Newtoni füüsika, on enam-vähem lõplikult valmis. Veel mõni üksik fundamentaalset tähendust omav probleem ootas lahendamist, aga teaduse aluspõhimõtted paistsid olevat lõplikult kindlakstehtud. Kahekümnenda sajandi alguskümnenditel selgus, et see arvamus oli läbinisti ekslik. Paari aastakümne vältel töötati välja uued loodusteaduslikud teooriad, mis sundisid kogu senist loodusteaduslikku teadmist ümber hindama. Oma artiklis tõstab Popper esile just Einsteini “kes tegi meile selgeks, et Newtoni teooriagi võib kõikjal saavutatud edu kiuste kergesti valeks osutuda.” [sealsamas, lk
Teadusfilosoofia ja metodoloogia Eksam: 4 küsimust, 2 pikemat (1-2 lk) Objektiivne teadmine.. kuid ka teaduses on palju seisukohti ümber hinnatud. Esitused sõltuvad vaatenurkadest, eesmärkidest, uurimisülesandest jne. Akadeemilise teaduse 3 dimensiooni: filosoofiline, psühholoogiline, sotsioloogiline Teadlast raamitsevad traditsioonid ja institutsioonid. Normatiivne vs deskriptiiven – filosoofia peaks olema loomu poolest normatiivne (alati ei vaja empiirilisi fakte) Epistemoloogia – so teadmiste ja tunnetamise teooria, Episteme – kindel, kaheldamatu. Uurib, missugune on teadmine (uskumus, teadmine, juhuse tõttu on uskumus tõene). Episteme järgi peab aga lati olema tõene, alusega
Kõik kommentaarid