ORTOGRAAFIA Ortograafia mõiste Sõnal ortograafia on kolm tähendust: 1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale); 2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest. b, d, g, p, t, k
Sisukord Sisukord........................................................................................................................................... 1 ORTOGAAFIA................................................................................................................................2 Hääliku pikkuse õigekiri..........................................................................................................2 Sulghäälikute õigekiri.............................................................................................................. 3 h õigekiri..................................................................................................................................3 i ja j õigekiri.............................................................................................................................3 Kaashäälikuühendi õigekiri ........................................................
Häälikuortograafia I Häälikurühmad Täishäälikud e vokaalid, mis on kõik helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: helilised helitud l, m, n, r, v, j g, b, d, k, p, t, s, h, f, s, z, z Sulghäälikud e klusiilid k, p, t, g, b, d II Üksikhäälikute õigekiri 1. g, b, d, k, p, t Sõna keskel on helitu hääliku kõrval k, p, t pühkima, peatselt, nafta Erandid: helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d 1) liitsõna liitumiskohas: raudtee, umbkaudu, kõrgharidus, rongkäik 2) liidete ees: leibki, jalgsi, tulebki 3) sõna algvormi eeskujul mõnes teises sama sõna muutevormis: andma - andsin, andke; moodne moodsa; õigeaegne õigeaegselt
Vrd esimeses tulbas pikk f ja š, teises tulbas ülipikk ff ja šš: profid (kaks) proffi šefid (seda) šeffi (selle) pilafi (sööb) pilaffi blufib bluffima mafiooso maffia duši (all) (võtab) dušši Mitu erinevat kõrvuti asuvat kaashäälikut moodustavad kaashäälikuühendi. Häälikuühendite õigekiri ei lähtu hääldusest, vaid peab järgima reegleid. Kaashäälikuühendis kirjutatakse kõik häälikud ühe tähega (nt kuplid, aktus, purke, värske, mõtlik, monarh jt) Erandid: liide -gi, -ki ees - tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki, värsski, krahhki; sõnade liitumisel - keskkool, võrkkiik, plekkkatus, pappkarp, kepphobu, allkiri; liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb - koralllane (korall + lane,
o lasteaed pikemad täiendsõnad kindlakskujunenud ühendeis o vanadekodu (pansionaat) o võõrastemaja (hotell) Liiki ja laadi väljendav ainsuse omastav kirjutatakse kokku (nt juturaamat, pildiraamat), kuuluvust näitav lahku (nt venna raamat, tädi raamat). Täiendi mõju ainsuse omastava reeglile Kui täiend täpsustab täiendsõna, kirjutatakse liiki väljendav ainsuse omastav lahku. Omadus-, arv-, ase-, määrsõna ja nimisõnaühendite õigekiri Omadus-, arv-, ase- ja määrsõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast tavaliselt lahku, nt suur maja, kolm nurka, tolle aja, kummuli paat. Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine Tavaliselt kirjutatakse nimi nimetusest lahku. Kokku- või lahkukirjutamine sõltub nime struktuurist, nt mõnikord kuulub nime koosseisu nimetus, nimel võib olla täiend jm. Tegusõnade kokku ja lahkukirjutamine Tegusõnaühendid on ühend- ja väljendtegusõnad, kus tegusõna esineb koos määr- või
o pühadekaart Ainsuse omastavas oleva täiendsôna kokku- või lahkukirjutamise määravad tähendus ja küsimus. Liiki ja laadi väljendav ainsuse omastav kirjutatakse kokku (nt juturaamat, pildiraamat), kuuluvust näitav lahku (nt venna raamat, tädi raamat). Täiendi mõju ainsuse omastava reeglile Kui täiend täpsustab täiendsõna, kirjutatakse liiki väljendav ainsuse omastav lahku. Omadus-, arv-, ase-, määrsõna ja nimisõnaühendite õigekiri Omadus-, arv-, ase- ja määrsõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast tavaliselt lahku, nt suur maja, kolm nurka, tolle aja, kummuli paat. Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine Tavaliselt kirjutatakse nimi nimetusest lahku. Kokku- või lahkukirjutamine sõltub nime struktuurist, nt mõnikord kuulub nime koosseisu nimetus, nimel võib olla täiend jm. Omadussõna kokku- ja lahkukirjutamine Erinevalt nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglitest ei ole omadussõnade eelneva
Võõrsõna eristab omasõnast iseloomulik tunnus: · G, b, d sõna algul · Võõrtäht · Pearõhk järgsilbil · Võõrapärased häälikuühendid Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele. Sõna sees olev H õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega. Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama. Kui lõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht. Pika täishääliku järel - h: psüühika, psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha Pika täishääliku järel - hh:
Sisukord EESTI KEEL 1 HÄÄLIKUÕIGEKIRI 1.1 Üksikhääliku õigekiri 1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel:
Kõik kommentaarid