Musta pori näkku (0)

Musta pori näkku
Mihkel Raud
Raamat”Musta pori näkku” räägib tuntud telenäo, muusiku ja nüüd ka kirjaniku eluloost ja erinevatest seikadest, mis temaga juhtunud on on. Tema uus raamat “Musta pori näkku” on aus, brutaalne , naljakas, ropp , traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Selles on tõestisündinud lood ning selles on uskumatud kuulujutud.
Raamat algab sellega kui Mihkel Raud on veel päris noor, 13 aastane kui ma ei eksi. Juba selles vanuses on tal suur alkoholi lembus, mitte õelda, et ta oli alkohoolik . Ta jõi vahest mõned päevad järjest, kuid vahest lausa nädal aega järjest. Jõi ta peamiselt koos oma sõpradega, kuid vahest jõi ta ka koos oma isaga ning tema sõpradega. Pidevalt olid tal joomiste pärast mingid pahandused kuna tihtipeale ei mäletanud ta järgmine päev, mis eelmine õhtu juhtus. Koos sõpradega käidi koos seiklemas ja loodi ka erinevaid bände, mis küll kaua vastu ei pidanud, aga muusikat tehti sellegipoolest.
Tutvuste tekkimisel ning -laienemisel laienema loodi juba selliseid bände millega võis avalikkuse ees esineda. Näiteks üheks selliseks bändiks oli “ Generaator M.” Selle bändiga käisid Mihkel ja ta uus tuttav Hendrik Sal- Saller koos Leningradis, et seal esineda aga kahjuks ei läinud asjad nii nagu nad lootsid ja nad ei saanudki seal esineda. Hiljem kohtusid nad Leningradis Gunnar Grapsiga, kes neile soojendusbändi kohta pakkus, aga kahjuks ei olnud neil ka seal võimalust esineda oma mitte- ametliku bändi staatuse tõttu. Peale seda sõitsid bändikaaslased tagasi Eestimaale ning lõid uue bändi “Golemi” mille menu tõusis võrreldes “Generaator M-ga” võrreldes oodatust kiiremini.
Varsti aga tekkisid uued probleemid, nimelt pidi Mihkel sesima vastamisi uue takistusega-ta ta läks sõjakomissariaadi ette oma otsust kuulama . Tema õnneks teda sõjaväke ei võetud ja ta pidi vaid kaks nädalat psühhiaatrihaiglas veetma , et lõplikult sõjaväest pääseda. Ka seal sai ta omale uusi tuttavaid nagu Olavi , Armase, Valeri ja Kalmeri. Peale haiglas viibimist ei läinud tal kõige paremini ja Mihkel hakkas kohe jooma ning sattus õnnetuseks läbi halbade juhuste kainestusmajja, mis lõppkokkuvõttes osutus talle kasulikuks. Kainestusmajas olles sai ta omale ühe tuttava miilitsa , kes teda vanglaprobleemidega aitas. Varsti liitus Mihkel Raud uue bändiga mille nimeks oli “Aken”. See bänd kaua ei eksisteerinud ja bändi nimi muudeti “ Singer Vingeriks.” Lõpuks kui “Singer Vinger” sai ametlikuks bändiks esines see väga palju ja selle tuntus ning menu levis kiirelt üle kogu Eesti. Esinemistega koguti ka raha, mis paraku koheselt maha joodi ja nii said jällegi alguse lõputuna näivad joomis-tsüklid. Vahepeal käidi mõõda Eestit ka kontserde andmas. Mõne aja pärast hakkasid Tartu levimuusikapäevad, kus esines ka Mihkel Raud kuid ansamblis “Metallist.” Seegi üritus lopes Mihkil nagu tavaliselt- väga purjus ärgates tundmatus kohas. Peagi jõudis kätte ka aeg kui hakati proove tegema ja esinema Jüri Makarovi klubis ning jõudis kätte järgmise kontserd aeg, kus “Singer Vinger” esines. Nimelt oli tegemist Rock Summer festivaliga. Lisaks Eesti bändidele esines seal ka välismaiseid bände nagu “Big Country .” Peale ürituse lõppu tehti “Singer Vingerist” pilt nende uue ja esimese plaadi jaoks, mis sai omamoodi koomiline olema. Nüüd algas nn. “staabiperiood.” Kõik tuttavad said kokku, Mihklil polnud vanemaid kodus, toimus lausjoomine ning taaskord loodi uusi tutvusi. Paari päeva pärast helistas talle ta hea sõber Roald , kes oli piltlikult õeldes suremas. Mihkel, jättes joomise sinnapaika läks koheselt tema poole ning viis talle mõned tabletid , mis pidid kohutavast pohmellist üle aitama . Samal hetkel andis Roald vande, et ei joo enam kunagi tilkagi alkoholi. Sellele järgnes pidu Kojamehe juures, kus sai ikkagi mitu päeva korralikult joodud ja mille tagajärjel ka Mihkel Raud tundis end nagu ta hakkaks surema. Ta hakkas nägema hallutsinatsioone ja tundma tundmusi ,mis tegelikult ei eksisteerinud. Ta põdes kohutavat pohmelli mille tagajärjel käis ta ka oma tuttavaid tüütamas. Ta ajas nii segast juttu , et ise ka aru ei saanud millest ta rääkis. Lõpuks koju tagasi jõudes viskas ta voodisse pikali ja tundis kuidas olematud sipelgad üle tema keha siblisid ja siblisid ning ta mõtles omi mõtteid, mis käisid ühest äärmusest teise…