pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi. Levik ja arvukus Ilmselt on merikotkas Eesti põlisasukas. Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60
,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas Merikotkas on meie lindude suurim röövlind. Kurbusega tuleb aga tunnistada, et meie merikotkad elavad ühe maailma enim saastatud mere ääres. Keskkonnamürgid, mis jõuavad kotkastesse läbi toidu, jõuavad ka meisse läbi mereandide. Tänu pestitsiididele hakkas kotkaste arvukus ja siginemisedukus langema aastal 1960. Niimoodi kuivas merikotkaste arvukus mõnekümne lastetu paarini
Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 k g ning emaslinnul 4,55,5 k g. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tumesokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. KALAKOTKAS Välitunnused Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt aitavad teda teistest kotkastest hästi eristada ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 k g, isaslinnul u 1,5 k g. Saagi
leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe- või kahemunaline kurn munetakse pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel ja enamikul juhtudel saab neist juuli alguseks lennuvõimeliseks vaid üks. Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 2030 kaljukotkapaari. Aastail 19641973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 46 pesas. Viimase paarikümne aasta jooksul on olukord paranenud ja viimaste aastate arvukus on olnud üsna stabiilselt 4050 paari. Üksikuid pesi on leitud ka ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks
07.04.2010 Relika Viilas TA-08 Merikotkas Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul h
REFERAAT BIOLOOGIA Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime
Värvirõngad teevad kotkaste äratundmise lihtsamaks, hea optikaga saab kotka päritolu sajakonna meetri kauguselt määrata. o Praegu pesitseb Eestis enam kui 300 paari merikotkaid. Võib öelda, et merikotkal läheb hästi, aga ohud pole kuhugi kadunud. Merikotkast nagu paljudest teisest liikidest võib saada intensiivse metsaraie ohver. Ohuks on ka keskkonda sattunud mürgid. o Merikotkas kuulub meil esimesse, st kõige rangemasse kaitsekategooriasse ja on Eesti Punases Raamatus. On lootust, et merikotkas saab varsti hakkama ka ilma, et teda spetsiaalselt kaitsma peaks – see on eesmärk, mille tõttu liike praegu kaitstaksegi. o Kotkad lendavad mitme kümneid kilomeetreid. Kaugeimal käinud Eesti merikotkas Meelis oli suvel 2013. aasta Koola poolsaare Põhja-Jäämere rannikul suvitamas. Signe Vois KELA SÕ o HUVITAVAT: Eestis on vanim teadaolev merikotkas, kes tänaseks peaks olema 34
Kõik kommentaarid