1976 liideti neli tehast ja viis tootmisüksust ning võeti kasutusele nimi Leibur. 1993 erastati ¾ ettevõttest toiduainetööstuskontsernile Cultor ja ¼ kontsernile Cerealia. (Cultor leivadivisjonist arenes hiljem välja tänane VAASAN Grupi tehaste kett). 1998 vahetus Leiburi omanik ning uuteks omanikeks said 55% osalusega Vaasan & Vaasan Oy ja 45 % osalusega Cerealia AB. 2000 osteti Tartus paiknev leivatehas Ceres Pagar. 2006 alustati röstsaia eksporti Baltikumi. 2009 omistati Leiburile ISO 22000:2005 standardile vastava toiduohutuse juhtimissüsteemi sertifikaat. 2009 alustati Leiburi toodete eksporti Soome. 2.2 Tooted Leibur pakub parimate rukkileivatraditsioonide kohaselt valmistatud leiba, kasutades selleks tänapäevast tehnoloogiat. Valikus leidub lisaks sellisele leivale, mida on eestlased harjunud sööma läbi aegade, rohkesti ka uudseid pagaritooteid. Eesti
Juhendaja: Merit Metsmaa Koeru 2010 TABEL Toodete Valmistaja Süsivesiku Kalorsus Hind nimetus -sisaldus Kodusai Fazer Eesti 51,1 g 257 kcal 6.30 AS Mitmeviljarös Fazer Eesti 48,5 g 304 kcal 9.20 tsai AS Perenaise sai Eesti Pagar 50,6 g 250 kcal 4.90 AS Hea sai Eesti Pagar 49,9 g 250 kcal 4.90 AS Isa sai Leibur AS 50,4 g 260 kcal 5.90 Teele sai Eesti Pagar 49,2 g 250 kcal 11.50 AS Kodupaiga Eesti Pagar 44,4 g 210 kcal 15.20 leib AS Etnia pita leib Leibur AS 51,4 g 243 kcal 11.90 Must leib Fazer Eesti 45 g 228 kcal 9
........5 5. Kalev .....................................................................................................................................................6 6. Premia ................................................................................................................................................... 8 7. Felix .......................................................................................................................................................9 8. Eesti Pagar ...........................................................................................................................................10 9. Tere ..................................................................................................................................................... 11 9.1 Tere missioon.................................................................................................................................12 9.2 Tooted................................
Rukkileiva väärtust tõstavad B-grupi vitamiinid. Rukkileib on suurepärane kiudainete allikas. Kiudained puhastavad ja hooldavad soolestikku ning soodustavad seedimist. Toitaineid 100 grammis rukkileivas Vesi 37,3 g Kalorsus 258 kcal Valgud 8,5 g Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest) Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka lisaks aganatele jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks
Kurkide kiletamine tagab nende pikemaajalise säilimise (temperatuuril 10-12ºc kuni 3 nädalat). Samuti on kurkide kiletamine oluline toidu ohutuse ja hügieeni seisukohalt iseteeninduslikes kaubandusettevõtetes. Lisaks Eestile on Grüne Fee Eesti toodanguga tuttavad ka Läti, Leedu, Soome ning loodetavasti varsti ka Rootsi tarbijad. Lähitulevikus on ettevõttel plaanis kasvupinna laiendamine ja sortimendi mitmekesistamine. Samas tihenes õlletehaste vaheline konkurents järjest. Et haarata enda kätte kogu Tallinna, Harjumaa ja teiste lähedaste keskuste turg, oli vaja suuri investeeringuid. Nii otsustatigi 1899. aastal laiendada omanike ringi ning asutada Saku Õlletehase aktsiaselts. Ettevõtte omanikkonda kuulus kogu kohaliku aadelkonna finantsoligarhia eesotsas pankur G. Scheeli ja piiritusevabrikantide Rosenitega. Ettevõtmine kandis edu ja juba 1900. aastal pruuliti Sakus
Loodus kasvatas rukkiterad, kivi veskil jahvatas nad. Jahust ema küpsetas leiva perel süüa ja tänada... Oskar Ehaste Austatud lasteasutuste leivanädala korraldajad-läbiviijad! Projekti "Rukkileib meie laual" algatas Eesti Leivaliit juba 1998.a. Igal sügisel oktoobri alguses korraldatakse kõikjal Eestimaal leivanädal, mille eesmärgiks on: · suurendada rukkileiva ja leivatoodete tarbimist, · säilitada eestlaste kultuurile omaseid toitumisviise, · kujundada ja väärtustada leiva osa eestlaste kultuuritraditsioonides. Heaks traditsiooniks on kujunenud rukkileiva õnnistamine, leivanädala alguses suure sümboolse rukkileiva viimine presidendilossi, lahtiste uste päevad Eesti veskites ja
Maitselt on leib soolane, sest erinevalt rukkileivast lisatakse sellele soola. Valget leiba ei vaalita kätega, vaid seda veeretatakse kausis. Need leivad on väiksemad ja kujult ümmargused ning seetõttu on ka küpsetusaeg lühem - kuni üks tund. Keelejuht L. Mudrjonova rääkis valge leiva küpsetamisest nii: Sitnik 'peenleib, püülileib'. Pühade ajal süüakse peenleiba, mida alati tehakse sõelutud jahust. Selleks kasutatakse nii rukki- kui ka nisujahu. Üheks erinevuseks on see, et leiva valmistamisel ei kasutata mitte juuretist, vaid pärmi. Kui peenleib on tehtud nisujahust, nimetatakse teda mõnikord ka valgeks leivaks asho kshi. Ka saia nimetatakse mõnikord nii, aga erinevus nende vahel on selles, et üks on hapendatud taignast, teine mitte. Kogu leivategemise protsess on üldiselt sama, kuid leiva teistsuguse nimetuse tingib jahu parem kvaliteet. Peenleib valmistatakse nii: Minevikuhõlma on vajunud jahu aseainete kasutamine
EESTI MAAÜLIKOOL Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Eva-Mai Männiste MEE TARBIMINE Referaat Keskkonnakaitse õppekava Tartu 2018 SISUKORD 1. MESI JA MESINDUS......................................................................................................3 1.1. Mis on mesi?............................................................................................................3 1. 2. Mee ja mesinduse ajalugu ning tänapäev...............................................................3 1. 3. Mesindus Euroopas................................................................................................4 2. MEE TARBIMINE........................................................................................................5 2.1. Mee omadused-tarbimise põhjused.........................................................................5 2.2. Mee tar
Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, 3 sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid,
...............................................1 Tootmisprotsess ...................................................................................2 Meie Koolileivast .................................................................................3 Sissejuhatus Leiba tunti väga ammu. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunst läks edasi heebrealastele, sealt kreeklastele ja umbes 170 aastat enne Kr. roomlastele. Ja nii üha edasi mujale Euroopasse. Küpsetamisel kasutati odra- või nisujahu. Alles pärast nn. Suurt Rahvasterändu (IV -VII saj. p. Kr.) ilmus kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib muutuski kuni XVIII sajandini üldtunnustatuks. Siis aga siirdusid nii mõnedki suurrahvad saia juurde. Rukkileib on ka eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid. Rukkileib on igapäevane toit, seda süüakse rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. Eestis leib on rukki- või nisujahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivaks
loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu 1 sl soola 2 sl köömneid Juuretise valmistamine: 2–3 tahket leivaviilu leotada vees, peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petipiima, segada vedela pudru taoliseks, hästi läbi kloppida, riputada peale natuke rukkijahu; hoida rätiga kaetult soojas kohas kuni kaks päeva; valmis juuretist võib hoida külmikus. 1 klaasile täistera-nisujahule lisada 1 klaas vett; iga 24 tunni järel pool segust ära
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
