küsimuse juurde mida elu tähendab ja miks see oluline on. 2.2. Kierkegaard usu ja kristluse kohta Üks peamisi mõisteid, mida Kierkegaard kasutab rääkides kristlusest ja usust, on ,,usuhüpe" või teisisõnu ,,hüpe usku". Teisisõnu, Kierkegaard rõhutab mõtet et usk Jumalasse ei ole ja ei peakski olema mõistuspärane seles mõttes et ei ole võimalik kuidagi veenvalt tõestada et Jumal on olemas või et kristlus on õige. Kierkegaard ründas selleaegses protestantlikus ühiskonnas levinud uskumist et kristlaseks saamiseks tuleb vastu võtta teatud hulk ratsionaalseid tõendeid kristluse paikapidamise kohta. Kierkegaardi jaoks oli see silmakirjalikkus. Samuti ei ole ta nõus väitega justkuid oleks Kristuse sõnad ainult kogum seosetuid mõistujutte ebaselgete tähendustega ja mis ei sobi ühtsesse süsteemi. Isegi imed nagu vee veiniks muutmine või
eksimus. Röövlinnule ei saa panna süüks, et ta on röövlind. Nõrgad mõtlevad nii: Olgem teistsugused kui need kurjad, olgem head! Hea on nende meelest see, kes ei vägivallatse, ei solva ega ründa kedagi, ei tasu kurjale kurjaga, kes on kannatlik ning annab õiguse karistada ainult Jumalalejne. See on aga elu eitav moraal, sest elu ongi võitlus." Ütelus näitab, et Nietzsche oli võitleja hingega, sest muidu ei oleks ta midagi säärast öelnud. Nietzsche väidab, et kristlus on kõige maasroomava ülestõus selle vastu, mis on temast kõrgemal. Selle teema jätaksin parema meelega kommentaarideta, sest ma ei mõista täpselt, kas ta ütles seda sellepärast, et ühiskonda sokeerida või mõtles ta seda tõesti nii, lisaks võib teema kommenteerimine viia teravate konfliktideni. Igavene tagasitulek Nietzsche enda sõnul on tema teose ,,Nõnda kõneles Zarathustra" põhikonsteptsiooniks mõte kõige igavesest taastulekust.
Karl Marx (Saksa Ideoloogia)- ,,Usk on oopium rahvale"- kristlik jumalakujutis on väljamõeldis aga lisab mõõtme, et see pole välja mõeldud lohutamiseks vaid ideoloogiliseks konstruktsiooniks, mille abil hoiavad valitsevad klassid valitsetavaid klasse kontrolli all. F. Nietzsche (1882- Rõõmus teadus)- Jumal on surnud, see on sõnum millega tänapäeva inimene elama peab. Sellest lähtudes jälle oma mõte leida. Freud (1927- Ühe illusiooni tulevik)- kristlus määratletud sarnaselt Nietzschele- kristlik religioon pole midagi muus kui neuroos- kollektiivne vaimuhaigus millest tuleks ravida. Kristlik positsioon I- jumal on olemas, on alati leitud et jumala olemasolu pole raske tõestada: · Ontoloogiline tõestus Anselm Cantenbury'st: 1. Mul on idee täiuslikust olendist- seda pole raske omaks võtma, sest kõik oleme võimelised mõtlema olendist, kes on ÜLI. 2
Orjamoraal on kasulikkuse moraal. Kas siin vastandatakse head kurjale, kuid kurjaks peetakse kõike võimast, ohtlikku, hirmuäratavat. Orjade moraali järgi hea inimene on see, kes ei kujuta endast ohtu: ta on heasüdamlik, kergeusklik, võib-olla ka veidi rumal. Kristlik moraal väljendab Nietzsche arvates orjade moraali ning langeb seetõttu julma kriitika ohvriks. Kaks tunnusjoont on kristlikul moraalil, mis väljendavad tema orjalikkust. Esiteks propageerib kristlus ligimesearmastust ja kaastunnet ning teiseks, kurjale kurjaga mittevastamist. Mõlemad annavad Nietzsche arvates tunnistust inimväärikuse puudumisest: "Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine.
Saanud teada, et tal on homokalduvused, pani see asjaolu punkti ka nende sõprusele, kuigi Nietzsche elu oli vürtsitanud sõprus Richard Wagneriga, oli väga valuline ärapöördumine temast Ometi kutsub Nietzsche üles mitte pead liiva alla toppima, vaid asjadele ausalt näkku vaatama. Inimene ei pea häbenema ennast ja oma ressursse, vaid need kasutusele võtma. Kui me häbeneme oma loomalikkust, niisiis ka loomulikkust, tähendab see ainult seda, et Euroopa kultuur ja eelkõige kristlus on meid juba nii ära rikkunud, sisendades meile mingeid tobedaid väärtusi, lähtudes millistest me ainult saamegi nii teha. "Tegelikult", ütleb Nietzsche, "väärtusi ei ole olemas (kui siis ainult üks ja nimelt see, et neid ei ole) ja seega ei saa me ennast ka häbeneda." Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Ei ole üldisi väärtusi ega üldist tõde; need on vaid igal inimesel omad
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk 210), traditsioonilise metafüüsika kriitika (lk 208) 8. Kanti eetika: kohustus, kategooriline imperatiiv (lk 214-215) 9. Nietzsche: platonismi ümberpööramine, nihilism (word+ ES lk 307-331) 1
Kordamine filosoofia eksamiks 1.Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine, praktiline teadmine, teoreetiline teadmine. Loov teadmine on poeetiline teadmine. Teadmine mis aitab midagi ära teha, tekitada, sünnitada.Ala oskusteave. Teoreetiline teadmine - vaid iseenda , mitte millegi muu pärast. Praktiline teadmine (eetiline teadmine) võimaldab hästi ja õnnelikult elada. Sofia käib teoreetilise teadmise alla .Sõnas filosoofia sisaldub sõna philos sõber, armuke ja sõna sophia- tarkus. Filosoofia on tarkusearmastus. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus on teadmine Jumalikest ja inmlikest asjadest. Teadmine taevalikest ja maistest asjadest. A)Taevased : kehalised ja kehatud. Kehalised: materjaalsed objektid ja 4 olulisemat teadust (füüsika, astronoomia, bioloogia, anatoomia). Kehatud: jumal või jumalad (teoloogia), hing (psü
Keskaja filosoofia Keskaeg: algus- 476 (lääne-rooma langemine) või 375 a või 392- ristiusk saab roomas ainsaks --- 4,5 sajand! Lõpp- 1517- reformatsiooni algus, 1492- Columbus pidi jõudma indiasse, purustatakse viimane araablaste tugipunkt pürenee ps-l. Hõlmab 1000 aastat umbes. Perioodid: Euroopas on kristlik filosoofia keskajal. Üleminek antiigist kristlikule filosoofiale on sujuv. Kristluse levik langeb kokku antiikmaailma hääbumisega. Kristlus ise oli ainulaadne, omalaadne mõtleja. See annab teistsuguse tunnetusviisi kui antiikmaailma mõtlemine. Paulus (juut) toob sisse selle, et õpetust jeesusest tuleb kuulutada väljaspoole juute, paganatele. Tema tulemusena hakkab ristiusk levima väga jõuliselt rooma idaaladelt ka läänealadele. Ise sooritab kolm misjonireisi. Lõpetab märtrina. Märter- inimene, kes oma veendumuste või usu pärast sureb. Teise sajandi keskel oli kõikides rooma osades kristlike kogudusi
Kõik kommentaarid