1934.a vapsid - kurjategijad või ohvrid (1)

1934. aasta ja vapsid – kurjategijad või ohvrid ?
1920.-30 aastatel Eestis tegutsenud Vabadussõjalaste Keskliidu EVL mõju tolleaegsele riigile ja selle edasisele saatusele ei saadud siis ega saa ka tagantjärgi üheselt tõlgendada. Kui aga üritada vastata küsimusele, kas rahvasuus vapsideks ristitud liiduliikmed olid kurjategijad või ohvrid, tuleb esmalt lähtuda sellest, kelle suhtes nende tegevust vaadelda ning kuivõrd pidasid nad kinni oma põhimõtetest.
EVL põhikiri sõnastas vapside eesmärgid järgnevalt:
"Organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse - ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös."
Siit võib järeldada, et rahvale ei tohtinuks vapside tegevus endast mingit ohtu kujutada. Kes olekski usaldusväärsem iseseisvuse eest seisja kui riigi eest oma enese elu kaalule pannud vabadussõjalane? Ometi ei piirdunud sõjaveteranide liit vaid patriotismimeelsuse levitamisega, õige pea hakkasid kõlama poliitilised sõnavõtud ning koguni nõudmised põhiseaduse muutmiseks.
Sisepoliitilised segadused, rahva rahulolematus riigivõimuga ning vapside nõutavad uuendused põhjustasid Vabadussõjalaste Keskliidu populaarsuse kasvu. Usun, et selline asjade käik oli igati loomulik, sest vapside usaldatavus oli sõjas tõestatud, riigi eesotsas asju ajavate poliitikute oma jäi aga kaugeks ja kaheldavaks. Seda süvendas teadmine, et mõned neist riigimeestest olid riigiaparatuuris olnud ka sõjaeelselt.
Vabadussõjalaste Keskliidust kujunes peagi välja poliitiline survegrupp, kellega võisid liituda ka vabadussõjas mitteosalenud. Rahva seas isegi ootamatult hästi vastu võetud liit ületas kõigi poliitiliste parteide koguliikmeskonna ning seadis uues olukorras sihiks asjade parandamise riigis. See eeldas aga võimule tulekut.
Siinkohal sattusid ohtu võimu armastama hakanud poliitilised juhtfiguurid. Kui 1934.aasta Riigivanemate valimise võitis ülekaalukalt vapside esindaja Andres Larka, korraldasid Konstantin Päts ja Johann Laidoner sõjaväelise riigipöörde, keelustades EVL tegevuse ning pannes alguse nn „vaikivale ajastule“. Avalikkusele põhjendati seda küll vabadussõjalaste väidetava vägivaldse võimuhaaramiskava ilmsikstulekuga, kuid valimiste tulemuste valguses tundub see endiselt rumala õigustusena võimu enese käes hoidmiseks.
Ilmselt ei oska keegi meist arvata, milline oleks Eesti riigi saatus olnud vapside võimuletulekul, kuid kahjuks teame seda vastupidisel juhul. Vabadussõjalased vangistati pikkadeks aastateks, ilma otsese süütõendita. Vaikiv ajastu ei andnud neile võimalustki end õigustada, veel vähem küsida, milles nad süüdi on. Kõik see olevat toimunud Eesti riigi huvides.
Arvan, et kogu rahva ja riigi seisukohast pole meil kuidagi võimalik rääkida vapsidest kui kurjategijatest. Seda olid nad antud juhul vaid võimuomajatele. See aga omakorda ei tähenda, et nad ei võinuks võimule tulles olla ohtlikud ka rahvale. Ei olnuks see ju sugugi mitte esimene kord, kui võimu omamine põhimõtteid ja teguviise muudab.
Siiski oleks minu meelest vale mõista vabadussõjalased hukka lihtsate oletuste põhjal. Alandada inimesi, kes sõna otseses mõttes võitlesid meie riigi vabaks, määrisid selle nimel käsi, riskisid eluga, on alandav kogu Eestile. Tembeldada isamaa ja iseseisvuse eest seisjad natsideks ja fašistideks, võtta neilt aumärgid ja kohelda neid kui kurjategijaid – see kõik on vale. Ometi ei olnud enamik neist ka päris ohvrid.
Osaledes nii massilise survegrupi poliitilises tegevuses, pidid nad teadlikud olema oma tööpõllu ohtudest. Kahtlemata segasid vapsid neid protsesse, mis valitsevas kihis toimusid, olid need siis head või halvad. Nad tekitasid segadusi, astudes üle oma eesmärkide ja pürgides võimule. Kui ka näiteks 1941.aastal sooviti taastada suletud EVL tegevus, keeldus endine vabadussõdalane Eesti Omavalitsuse tollane juht Hiljar Mäe seda tegemast, nähes ohtu rahva üksmeelele. Riigivõimuga rahulolematut rahvast on ju tihti lihtne oma suurte plaanidega mõjutada, häirides juhtiva aparatuuri tööd, mis ei saagi leida aega end sellises olukorras parandada.
Lõpetuseks arvan, et vapside puhul pole tegemist ei ohvrite, veel vähem aga kurjategijatega. Tänapäeval peaksime teadlikud olema mõlemast tahust, kuid pigem siiski hindama nende pingutusi iseseisvuse rajamise vallas, sest asja tumedam pool on siiani jäänud laimuks, tõestamata kuulujutuks.