12 aastat orjana retsensioon (0)

Retsensioon
„12 aastat orjana“ – mängufilm tõsielul põhineval lool - Solomon Northup 1953
5.veebruaril 2014 aastal külastasin Solaris kino, kus käisin vaatamas mitmete erinevate auhindadega pärjatud Solomon Northupi tõsielul põhinevat filmi „12 aastat orjana“. Režissöör Steve McQueen, osades Chiwetel Eijofor, Michael Fassbender, Benedict Cumberbatch. Film põhineb samanimelisel romaanil, mille kirjutas 1853. aastal Solomon Northup (1808-1857). Northupi romaani aluseks oli tema enda röövimise lugu, mis algas 1841. aastal ja kestis 12. aastat.
Film räägib Solomon Northupist, kes elab oma perega Saratoga Springsis New Yorgi osariigis. Ta on mustanahaline pereisa, kes on haritud- oskab lugeda ning viiulit mängida. Lootuses võimaldada oma perele paremat elu võtab ta heausksena vastu tööpakkumise tänu millele, ta reisil USA pealinna uimastati, paljaks varastati ja aheldati. Teda peksti malaka, piitsa ja jalgadega, vangistati väikesesse kongi ning müüdi orjaturul puuvillaistanduse omanikule. Tema rasked 12 aastat said seal alguse, kus ta pidi päevast-päeva tegema rasket füüsilist tööd ning taluma alandusi ja piinamist. Lisaks pidi ta varjama oma lugemise ning kirjutamiseoskust ning taluma alandusi oma laialaste inseneriteadmiste tõttu teistelt töölistelt. Teda peksti, proovitakse üles puua, püstoliga maha lasta ning alandada. Tal on suuri raskus elus püsimisega ja oma väärikuse säilitamisega Northup saab lõpuks vabaks tänu kanadalasest ehitajale nimega Bass , kes saadab Northupi sõpradele teate mehe asukohast. Kohtuorderile Northupi orjapidajad ei saa vastu vaielda – seadus on vanem kui meie. Koju tagasi jõudnud, otsis Northup oma vangistajad üles ja andis nad kohtusse. Paraku lõppes kohtuprotsess tulemusteta, sest Northup vangistati USA pealinnas, kus seaduste järgi mustanahalised valgete vastu kohtus tunnistada ei tohtinud.
Orjus on olnud üsna tavaline nähtus inimkonna ajaloos. 19.sajandil oli umbes kolm neljandikku maailma elanikkonnast ikkes või orjastatud. . Prantsuse revolutsiooni järel lahvatanud orjade mässud Prantsusmaa Kariibi mere kolooniates sundisid revolutsionääre orjandust kaotama ning kuulutama universaalse inimvabaduse üheks revolutsiooni põhialuseks. 1804. aastaks oli Napoleon enamikus kolooniates orjanduse taastanud , ent Saint-Domingue’i-nimelisest kolooniast oli saanud Haiti vabariik – esimene (ja ainus) eduka orjade mässu tulemusel rajatud riik. 1807. aastal keelustas Briti impeerium Atlandi orjakaubanduse ning 1838. aastaks vabastati ka orjad Briti kolooniates. Feodaalkorra kaotamiseni Vene impeeriumis jäi veel kakskümmend kolm aastat.
Peale Prantsuse revolutsiooni mässu pidid revolutsionääris kuulutama universaalse inimvabaduse üheks põhialuseks. 1804.aastaks oli Napoleon enamikus kolooniates orjanduse taastanud kuid 1838.aastaks vabastati orjad ka Briti kolooniates. Peale seda leidis aset muutus: orjandus ei olnud enam poliitiliselt iseenesestmõistetav ühiskonnanähtus. Vabadusest oli saanud populaarne nähtus, millega riigid proovisid üksteist üle trumbata, kuid samas jätkus orjandus Osmani impeeriumis ja USA lõunaosariikides . Tänapäeval on erinevatel andmetel elavad 12-27 inimest orjuses. L. P. Hartley on öelnud „minevik on teine maa, kus tehakse asju teistmoodi“- kuid tegelikult ei ole see lohutav.
Filmi mõte on välja tuua, kuidas orjuseks saab nimetada iga sõltuvust või sõltuvussuhet. Filmis on välja toodud mitmeid mõtteid ning väljendatud erinevaid probleeme. Minu arvates on kõige olulisem see mõte, mis võrdleb 19.sajandit tänapäeva, 21.sajandiga. Me oleme tänapäeval kõik orjad, kas ühel või teisel viisil. See film toob meid maa peale ning annab mõista, et kuigi me arvame, et me pole orjad, kuid siiski oleme. Tuuakse välja, et tänapäeval on samuti 2 orjust- raha ning alkohol .
Raha teeb rikkast inimesest raha orja („Suur Gatsby “ „Wall Streeti hunt“) . Ta peab pidevalt oma varandust valvama ja kaitsma, sest muidu tassitakse see laiali. Samuti rahaga on teistsugune orjus- arvatakse, et see annab vabaduse, kuid tegelikult ei anna. Solomon mõtles filmis, et kui ta läheb New Yorgist Washingtoni tööle, saab ta rikkaks ning selle läbi tema elu muutub vabamaks. Tänapäeval lähevad pereisad ning –emad Soome, Norra või mujale maailmasse tööle, sest loodavad teenida raha ja saada lihtsalt rikkaks. Tegelikult aga mitmed tulevad pettunult tagasi, sest nende lihtsameelsust ja heausklikkust kasutatakse ära. Inimõigused ja vabaduse temaatika on tänapäeva maailmas väga tähtsal kohal. Inimesed saavad teha seda, mis tahavad kuid samal ajal peavad oma pead maas hoidma ja vait olema.
Nii nagu orjapidajatel filmis on alkoholiga probleeme- nad on tegelikult alkoholiga orjuses. Kui inimesed juba halva joogi küüsi satuvad ja tarbivad seda iga päev, ei suuda nad lõpuks selleta elada. Tänapäeval on Eesti inimesed suures sõltuvuses edust , tarbimisest ja suurest laenukoormast.
Kirjandis kasutamine:
Teksti on filmis üldse vähe ning kõige rohkem kasutatud sõna on loomulikult „ neeger ”, mille tähendus
Kõige rohkem kasutatakse filmis sõna „neeger“- mille tähendus on üsna ühemõtteliselt „see saamatu , ebardlik, elu mitte vääriv odav elustööriist”. Kas võiks ka tänapäeval nimetada inimesi suurtes tehaste, konveieritöödel või Soomes töötavaid eestlastest ehitajaid ja arste„neegriteks“, sest neid nähtakse justkui elustööriistadena?
Orjadele peeti igapäevast piiblikooli, mille käigus tahtis omanik tõestada, et jumala tahtel on kõik Noa poja Hami mustanahalised lapsed orjusesse määratud ja üleüldse on need paganad süüdi kõikides maailma hädades. Sellist mõtteviisi saaks kõrvutada tänapäevaga, kus mõistetakse hukka teatud välimuse, uskuuse ning päritoluga inimesi nagu näiteks moslemeid või araablasi. Tihti arvatakse, et nemad on süüdi näiteks siis kui lennuk alla kukub või pomm kaubanduskeskuses plahvatab.
Naisorju kasutati alatul moel ära. Omanikud tihti vägistasid oma alamaid. Naiste õigustest ei hoolitud ning neid samal ajal pidevalt peksti ning oodati tänapäevast olümpiadeviisi kasutades „kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ põhimõtet.
 Orjuse küsimus üleüldiselt- kas meie kõik oleme tänapäeval millegi orjad?
Seostamine :
Naiste õigused- Khaled Hosseini „ Tuhat hiilgavat päikest“, George Bernard Shaw „Pygmalion“, Henrik Ibsen „ Nukumaja “, Šveits- demokraatlik riik, kuid naiste õigused tagaplaanil (alles 1971.aastal said valimisõiguse),
Orjus, vabadus, sõltuvus- Jaan Kross „Keisri hull“, Friedrich August Hayek „Tee orjusesse“, A. Saint- Exupery „Väike prints “
Mustanahalised- Harper Lee „Tappa laulurästast.
Võrdlus Eestiga- Sofi Oksanen „Puhastus“