filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms. 7. Commedia dell´arte ehk maskiteater ehk itaalia komöödia.Lavale astusid uut tüüpi näitlejad, kes olid diletantide staatuse professionaali vastu vahetanud ning ei kasutatud enam valmis näidendeid, vaid nn kanvaasid väljakirjutamata dialoogidega tegevuse kokkuvõtteid. Näitleja pidi oskama kasutada oma maskile omaseid repliike, monolooge, zheste, süzheekäike, koomilisi episoode (lazzisid) kogu see tehniline pagas võimaldas laval igasuguste situatsioonidega kohaneda ning ansamblina tegevuskäiku arendada. Commedia dell´arte põhijooned pärinevad ilmselt kevadistest karnevalidest, mis arenesid välja paganlikust pidustustraditsioonist viljakuse tagamiseks. Pidudel tantsiti, söödijoodi ning maskides tegelased esitasid jämekoomilisi, sageli seksuaalse alatooniga stseene 8.Reformatsioon usupuhastus oli 16
*kõne jooksul võis rakendada erinevaid stiile 1 kõrge erines tavakõnest paljugi, peeti kõige ninakamaks 2 keskmine omane naudingule, kujundajal hea tunne 3 madal stiil tavaliselt lihtne keel, kui kohtus taheti midagi selgeks teha *neil pole hinnangulist väärtust *näitavad keerukust sisus *igal stiilil kindel funktsioon 4) memoonilised reeglid (kõne pidi peas olema). Rakendati erinevaid mälutehnikaid. 5) kõne ettekandmise viis (kuidas esitati, milliseid zheste tehti, kas räägiti tavalise või kõva häälega, milline oli mõju kuulajatele) Kõnekunst jõudis kreekast roomasse algselt võimumeeste vastupanul 161 a ekr aeti kõik kreeka kõnemehed roomast välja. Esimesel sajandil oli retoorika juba osa õppest. Tekkisid rooma kõnemehed (algselt suhteliselt piiratud kõnekunsti levik, kuid kui hakati kasutama ladina keelt, muutus oluliseks osaks haridusest, loomulikuks nähtuseks). Kujunesid tuntud
konkreetsust, mille puudumine võib tihtipeale arusaamatusi tekitada. Ei kasuta parasiitsõnu (tavaliselt jälgin ennast) ja ei ropenda. Hoian distantsi, ei lähene inimesele liiga lähedale. Ei tunne ennast mugavalt, kui vestluspartner on väga lähedal ja puudutab. Kui teen tööd ei taha, et seistakse selja taga. Ma olen enda jaoks välja töötanud erinevaid süsteeme märkmete tegemiseks ja kasutan neid vastavalt rääkija esinemisstiiliga. Panen tähele rääkija hääletooni, zheste, mõtlen kuuldu üle, et järele mõelda; sellest aru saada ja meelde jätma. Püüan rääkida normaalse häälega, kuigi kui lähen närvi siis tõuseb hääl mõne tooni võrra kõvamaks. Kui näen, et partner ei jõua jälgida minu vestlust, räägin aeglasemalt. Tavaliselt ei katkesta esinejat ega hinda teda enne, kui on kuulnud kogu esitust. Üldiselt olen hea kuulaja. Olen usaldusväärne ja diskreetne. Kuulan alati tähelepanelikult ka vaatamata enda emotsionaalsele olukorrale.
põhjal aru saada, miks ta toimib ühel või teisel viisil. Kunagi ei saa oma arvamust kujundada mõne üksikliigutuse põhjal, eksimise tõenäosus oleks liiga suur. Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. Ei teata, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, päritavad või on neid võimalik omandada. Uuringute põhjal jõuti tulemuseni, et zheste saab liigitada: · kaasasündinud (näiteks naeratamine, viha ja rõõmu näitamine) · geneetiliselt päritavad (nt käte ristamine. Tavaliselt tunneb inimene end mugavalt vaid siis, kui pealmine on näiteks parem käsi. See ongi geneetiliselt päritav.) · omandatud · kultuurilised (ühel liigutusel võib mõne rahvuse jaoks olla mingi kindel tähendus). Inimesed mõistavad kehakeelt instinktiivselt, kuid enamasti me eirame selle mõju suhtlemisele.
Ta on lihtsalt nii osav jäljendaja... sädelev võltsija, faux-semblant meister, kes jätab meile mulje millegi niisuguse olemasolust, mida tegelikult ei ole ja ei ole üldse kunagi olnudki... Ta ei ole päris tavaline jäljendaja. Ta ei jäljenda üksnes "paljusid asju" "rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult", ta teeb selle kõrval veel midagi muud, vaadates sedasama jäljendamise tegevustki juba nagu kõrvalt, võltisdes ja tehes järele zheste, mis isegi juba on sündinud võltsimise ja järeletegemise himust. Ütleme selle kohta siis praegu, et Unt jäljendab jäljendamist." 6 Undi taotlus on eksplitsiitne, uurida ühiskonna psühholoogilist seisundit, taandades erinevaid nähtusi arhetüüpidele. Kuuekümnendatel avaldatud tööd paistavad silma subjektiivsuse ning
8. Ei katkesta esinejat ega hinda teda enne, kui on kuulnud kogu esitust 9. Annab rääkijale õiget tagasisidet. 10. Püüab teda mittehuvitavaid ärritusi mitte tähele panna, oskab kontsent-reerida. Jätab oma mured "ukse taha". Püüab kuulata tähelepanelikult ka vaatamata enda emotsionaalsele olukorrale. 11. Ei lase end emotsionaalsetel väljenditel häirida. 12. Mõtleb esitajaga kogu aeg kaasa - püüab viia öeldut kokku varasemalt kuulduga, paneb tähele rääkija hääle-tooni, zheste. Kasutab nn. vaba aega kuuldu üle järele mõtlemiseks, sellest aru saamiseks ja meelde jätmiseks. 13. Püüab vältida eelarvamusi, et ei toimuks sõnumi moondumist. 14. Viib ennast käsitletava teemaga kurssi juba eelnevalt. On hea erialaste terminite ja võõrsõnade tundja. 15. On alati avatud ning arvab, et alati räägitakse midagi, mida ta ei tea. Ei arva kunagi, et on kõige targem 16. Kuulamise ajal ei mõtle kõrvalistele asjadele. Kontsentreerub kuulamisele, mitte
rohkemgi kui ükskõik millisest teisest oskusest. Mida suuremaks muutub vastutus, seda suuremaks muutub suhtlemise osatähtsus. /9/ 2. Suhtlemisprotsess Kommunikatsioon algab allikast (rääkija). Allikal on olemas idee, mida ta tahab edastada teistele. Idee edastamiseks tuleb see muuta sõnumiks (mõtted hoolikalt struktureerida) ehk kodeerida. Sõnumi edastamiseks kasutatakse sõnu, häält ja zheste. Meedia on kanal, mille kaudu sõnum edastatakse vastuvõtjani (publikuni) ning viimane dekodeerib selle. Tavaliselt järgneb sõnumile tagasiside, mis võib olla kohene või hilinenud. Kohene tagasiside vastuvõtja(te) poolt aitab rääkijal oma sõnumit paremini ja ühemõttelisemalt edastada. Kogu kommunikatsiooni protsess toimub kommunikatsiooni- keskkonnas, mis võib olla kommunikatsiooni soodustav või häiriv (sisaldab
isiksuse välimus: meeldiva välimusega ja loomulikult käituv suhtleja mõjub julgustavalt tema vastas seisvale inimesele. Miimika, zhestid ja intonatsioon aitavad kõnet ilmekamaks muuta, kuid võivad sõnade tähendust ka moonutada. Omavahel tuttavad suhtlejad märkavad pisematki muutust kaasvestleja hääles või ilmes ning oskavad seda õigesti tõlgendada. Kuid tööalaselt suheldes tuleb alati arvestada, et klient ei tunne teid ja seetõttu tuleb sõnade puhul nendega kaasnevaid zheste alati kontrollida. Oskuslik zhestide lisamine võimaldab lisada rõhutust, soojust, avatust jne. Vahetu suhtlemine : Vahetu infoteenindus on noore ja infospetsialisti omavaheline suhtlemine. Infoajastul ei tarvitse vahetuks suhtlemiseks keskusesse kohale minna spetsialistiga saab vestelda ka telefoni või interneti vahendusel (e-posti, MSN, Skype jms teel). Vahetut infoteenindust saab noor ette registreerimata.
Ta on lihtsalt nii osav jäljendaja... sädelev võltsija, faux-semblant meister, kes jätab meile mulje millegi niisuguse olemasolust, mida tegelikult ei ole ja ei ole üldse kunagi olnudki... Ta ei ole päris tavaline jäljendaja. Ta ei jäljenda üksnes "paljusid asju" "rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult", ta teeb selle kõrval veel midagi muud, vaadates sedasama jäljendamise tegevustki juba nagu kõrvalt, võltisdes ja tehes järele zheste, mis isegi juba on sündinud võltsimise ja järeletegemise himust. Ütleme selle kohta siis praegu, et Unt jäljendab jäljendamist." (Krull, 1993). Teisalt on Unti "eriliseks" peetud tema taotlusliku naiivse stiili pärast. Kuuekümnendatel oli see kahtlemata üks protesti väljendusi institutsionaliseeritud kirjanduse vastu, Suurte (riiklike) Kirjanike vastu. See oli märk autori iseolemisetaotlusest ning teadlik "põhihoovuse" võistlusest kõrvalejäämine
1.3 Suhtlemise kooslus ja protsess Oma hoiakute, suhtumist ja tunnete väljendamiseks kasutab inimene erinevad suhtlemiskomponente. Suhtlemine moodustab 70% inimese ärkvelolekust (Turba 2009). Kommunikatsioon algab allikast (rääkija). Allikal on olemas idee, mida ta tahab edastada teistele. Idee edastamiseks tuleb see muuta sõnumiks (mõtted hoolikalt struktureerida) ehk kodeerida. Sõnumi edastamiseks kasutatakse sõnu, häält ja zheste. Meedia on kanal, mille kaudu sõnum edastatakse vastuvõtjani (publikuni) ning viimane dekodeerib selle. Tavaliselt järgneb sõnumile tagasiside, mis võib olla kohene või hilinenud. Kohene tagasiside vastuvõtja(te) poolt aitab rääkijal oma sõnumit paremini ja ühemõttelisemalt edastada. Kogu kommunikatsiooni protsess toimub kommunikatsiooni- keskkonnas, mis võib olla kommunikatsiooni soodustav või häiriv (Berkowitz 1992: 34).
käsitletakse ka omaette kaitsemehhanismina. Katkestatud on seos mõtte või teo ja temaga seotud tunde vahel. Ka on see mõte või käitumisviis eraldatud isiku kõigist teistest mõtetest ja ülejäänud elust. Selle mehhanismiga seletavad analüütikud mõnesid traumajärgse stressihäire sümptomeid, püsihäiretest aga skisoidset isiksust. (4) Tühistamine (Ungeschehenmachen; undoing) on kujutletava kurja heakstegemine, isik püüab muuta oma mõtteid, sõnu, zheste või tegusid olematuks ning rakendab vastupidise tähendusega mõtteid või käitumisviise. Esineb sageli obsessiiv- kompulsiivsete häirete korral, aga veel sagedamini on püsikaitse läbi elu, võttes liialdatud iseloomujoone või obsessiiv-kompulsiivse isiksusehäire kuju. (5) Projektsioon (Projektion; projection) on oma iseloomujoone, tunde, soovi või koguni mõne objekti, mida subjekt ei suuda endas ära tunda ja mis on välja tõrjutud,
Nii samastud ja muutud üheks selle idee ja tantsuga, mida lood. Dramaatilised tunded on vajalikud osadele koreograafidele ette kujutatud emotsioonid, meeleseisundid tavalised arhetüüpsed seisundid ja traditsioonilised meetodid klassikalise tantsu kompaniides (N: noormees, kes kannatab, igatseb, on ängistuses, süütundes kõik need emotsioonid peavad kanduma viimase rõdu viimase reani). Tantsija peab kujutama seda emotsiooni, kasutades näoilmeid ja suurendatud (võimendatud) zheste -näitlejameisterlikkust. Enamikus kaasaegse tantsu töödest muutuvad tunded feeling-states´iks, ekspressionismi arenduseks. Neile on antud liikumisvorm, dünaamiline ja ruumiline -kavatsus on läbi tunnetatud, lahustunud terves kehas ja kogetud, seejuures ei ole tähtis näitlejameisterlikkus, vaid tunde kehastumine ja avaldumine dünaamilises ja ruumilises kontekstis läbi terve keha. Tantsijad tunnevad ja ei teeskle. Roll -s.t
• Uuritakse ERP-e. • Kontralateraalne neglekt (p kiirusagara kahjustus) • Visuaalsele stiimulile järgneb 100-200 ms hilinemisega negatiivne laine tagumistes • Gerstmanni sündroom (v kiirusagara kahjustus) kiirusagarates. • Ideomotoorne apraksia-ei suuda liigutusi-zheste järele teha • Laine suurem kontralateraalses kiirusagaras (suurem kui kuklasagaras). • Konstitutsiooniline apraksia-ei suuda ehitada, konstrueerida, joonistada 55
annaabi.ee 
