http://www.abiks.pri.ee Kunstiliigid 1. Kujutav kunst 1.1 Maal monumentaal maal (seina, lae maal), dekoratiiv maal (maal esemetel), tahvelmaal (maal lõuendil), miniatuurmaal (raamatu illustratsioonid) 1.2 Skulptuur ümarplastika (3D), reljeef [seinal (kõrgreljeef, madalreljeef, süvendreljeef)] 1.3 Graafika kujutava kunsti põhilisi liike, mille väljendusvahendid on joon ja mustvalge pind >> sügavtrükk kujutis saadakse uurendatult plaadilt ja jäljendi jätavad süvendid, kus on trükivärv pressitud [mehaanilised vaselõige, kuivnõel, metsotinto, gravüür; keemiliselt töödeldavad ahvatinta (raud+hape), ofort (raud+nõel+hape), pehmelakk (raud+lakk+hape)] lametrükk [litograafia (keemiliselt töödeldud litokivil) ofsettrükk (elastse kattega trükisilinder)] kõrgtrükk (puulõige ja puugravüür, linoollõige???, tinalõi...
jms.) vorm: kuju, väliskuju; eseme väline kuju; nii figuraalsed kui ka abstraktsed individuaalsed mahud ja suunad ning nende suhted kunstiteosel; mudel, eeskuju, stamp, trafarett; värvigamma: (ka lihtsalt: gamma) üldtermin värvitoonide kohta; teoses läbivalt kasutatud teatav ühtne värvivalik (näiteks võib öelda: heleda värvigammaga maal) zhanr (pr. genre) on kunstiloomingu sisu iseloomust tingitud ja ajalooliselt väljakujunenud esitamis ja kujutamisvorm; maalikunsti zhanrid on näiteks portree, akt, natüürmort, maastikumaal
Kordamiseks: II. Eesti rahvaluule 1. Eesti rahvaluule liigid ja zhanrid: mõistete selgitus, teoreetilised lähtekohad Pärimuse liigitamine sõltub uurija ja liigitamise eesmärgist. 4 põhilist liigitamise kriteeriumit · Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele, lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn) · Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos)) ·
õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm). · Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse "muster". · Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad. · Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames. Tänapäeva pärimuse uurimine: · tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid, levik · kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames Folkloori kaks elu: 1. Folkloori ,,esimene elu". Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellel pole nime ega liike (kuigi oletused pärimuse loomulikust ja algupärasest elust on vaid
Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Siiski olid vähemalt klassikud mängukavas kohusetundlikult esindatud ja uuema maitse näidetena lavastati sajandi lõpul koguni paar Wagneri ooperit. Tagasivaates paistab baltisaksa teatri olulisima ajaloolise teenena tõuge, mille see andis põlisrahvaste eestlaste ja lätlaste teatrile, sest muidugi oli baltisaksa lava too teatrivorm, mida noorte rahvuslike liikumiste algatajad paremini tundsid ja paratamatult ka jäljendasid. Teatrielu areng aastatel 19181940
Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Selle uurimustöö eesmärgina püüan lähemalt vaadelda kuidas üldse sai alguse eestis teater. Millised arengud läbis teater enne, kuni tekkisid sellised teatrid, nagu seda meie praegusel ajal teame. Esimesed teated teatrist kooliteater Esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse (Publius T. Afer, u 190 159eKr) ladinakeelset komöödiat ,,Androslanna"
näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutumise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraamivankril, millest sai teha improviseeritud lava
(keskaeg, renessanss, barokk, klassitsism, romantism). Keskaeg: kriitika teatri vastu (Tertullianus). Teater – saatana tööriist. Renessanss: Tragöödiate ja komöödiate taaselustamine Teemade kasutamine originaalloomingus Tänu trükikunstile tekstide levik Rahvuskeelse tragöödia teke Ooperi algus Barokk: Barokktragöödia Klassitsism: Kõrgete ja madalate zhanrite range eristamine, soositud ainult antiigis esinenud zhanrid, kolme ühtsuse reegel, tugev antiigi mõju, ei tohtinud olla vägivallastseene. Romantism: Kreeka algupärandi esiletõus. Kõne võis olla ilma riimideta. Tragöödia ja komöödia ei pidanud enam ainsad zhanrid olema. Toimus zhanripiiride hägustumine. Eesti: Hugo von Hofmannsthali Oidipus ja sfinks (Anna Haava eestindus). 20. sajand: Originaalitruudus ja vaba interpretatsioon Vabaõhuetendused: Sitsiilia (1914), Ateena (Herodes Atticuse teater), Delfi.
Lugudel enamasti puudus allkiri (kui, siis mõnikord peatoimetaja nimi). EW päevil: Uudised liigitatud rubriikidesse vastavalt toimumiskohale (,,Meilt", ,,Mujalt" nt). Uudistel oli kindel järjekord, mida küll mõjutas nende pikkus (kui ühele lehele ei mahtunud, pandi teisele). ,,Uuemad sõnumid" olid viimasel leheküljel reeglina. 20ndate keskel domineeris sisu kokkuvõtva pealkirjaga üksikartikkel. 30ndatel tulid pikkade alapealkirjadega lood. Kõik zhanrid pidid olema lühikesed ja selged, selgeimad reeglid olid juhtkirjal. Hiljem (30ndatel) tuli jälle segazhanre, sest uudistesse kirjutati sisse aruannete jm ülevaateid. Kasutusele võeti reportaazh, tasapisi tuli intervjuu. Kümnendi lõpul hakkas välja kujunema olemuslugu (reportaazhi põhjal). Ilmus ka reisikirju ja portree-laadseid kirjutisi. Juhtkiri hakkas tähtsust kaotama, asendudes erialase kommentaariga.
Dionysose kultus võttis endasse kergesti nii mitmesuguseid karnevali-tüüpi tavandeid kui ka peiesid "esivanemate" või kohalike "heeroste" auks. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama. Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud tema karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest; mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele. Tragöödia saavutas kirjandusliku arengu enne komöödiat ja oli kogu V sajandi kestel ateena draama tähtsamaks liigiks. Tragöödia. Aristoteles ("Poeetikas", 4-ndas peatükis) väidab, et "tragöödia tekkis ditürambide
anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm). Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse "muster". Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad. Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames. Tänapäeva pärimuse uurimine: tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid, levik kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames 1. Folkloori ,,esimene elu". Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellel pole nime ega liike (kuigi oletused pärimuse loomulikust ja algupärasest elust on vaid uurimisvahend, mitte kultuuri reaalne olukord,
rändur, tugeva sisemise rahutusega, lahkhelis iseendaga, uhkes üksinduses, otsatus maailmavalus, individualist, vôimsa tahte ja vaimuga üksikmässaja, veendunud vôitleja armastuse ja vabaduse eest. Byron Loe elulugu lk.126-127 Mis määras saatuse, olulisemad seigad hariduses, karjääris, isiklikus elus, poliitilises vôitluses. Loe "Child Haroldi palveränd", leia sarnast autoriga ja romantilise kangelase natuuriga. Zhanrid, mida viljeles Shelley Mis on sarnast Byroni elukäigule, kahe autori seos Leia, mis langeb temaatiliselt kokku Byroni luulega 22 Scott Missuguse kirjandusliigiga tegi nime, kui usaldusväärne on tema looming ajaloo seisukohalt Kordame nimesid tahvlile tunnusjooned segi/ÛLESANNE Prantsuse romantism ôpikust lk.137 Victor Hugo 1802 1885 päritolu/Napoleon armee ohvitseri poeg
annaabi.ee 
