Baeri teaduslikke vaatlusi soodustas vaikne ja päiksepaisteline ilm. 6. augustil asusid rändurid saare edelarannikule Nehvatovaja jõe suudmes. Vaevalt jõudis Baer jala maapinnale asetada, kui teda haaras üksindustunne. "Selles aistingus pole midagi hirmsat, ennem juba midagi pidulikku ja ülevat," kirjutas teadlane. "Mul oli niisugune tunne, nagu viibiksin ma loomise alguse juures ja et elu tekkimine alles järgneb nendele päevadele. Tõsi, kohati võib Novaja Zemljal näha liikuvat looma. Isegi kaldast mõnevõrra eemal võib õhus kuulda suure kajaka karjeid või näha kiiresti sibavat lemmingut. Kuid maastiku elustamiseks on sellest kõigest liiga vähe. Tuulevaiksel päeval pole siin kuulda ühtki heli ega märgata liikumist. Ainult öösiti annab endast märku polaarrebane." Üksindustunne ja inimese jõuetus Põhja loodusjõudude ees ei vähenda aga põrmugi Baeri sihikindlust ja elurõõmu. Temale omase asjalikkusega hakkab ta uurima Novaja
kuna Loode-Eesti rannikul ja Osmussaarel avastati hulgaliselt kristalse aluspõhjaga purustatud rahne. Meteoriit tekitas maapinnale langedes seitsmekilomeetrise läbimõõduga kraatri ning plahvatuse mõju ulatus mitmekümne kilomeetrini, purustades kivimeid. Geoloogi kinnitusel oli meteoriidi ja maapinna kokkupõrkel tekkinud plahvatus neli-viis korda võimsam kui seni suurim inimeste korraldatud plahvatus 1961.a. Novaja Zemljal, kus NSV Liidu korraldatud termotuumaplahvatus tekitas kolmekilomeetrise läbimõõduga kraatri. Neugrundi kraatri asukoht. Kärdla kraater Kärdla meteoriidikraater, ringvalli harjalt 4-kilomeetrise läbimõõduga ja enam kui 0,5 km sügavune mattunud meteoriidkraater Hiiumaa kirdeosas, moodustus umbes 455 miljonit aastat tagasi ülem- Ordoviitsiumi aegses madalmeres umbes 100 meetri sügavuses toimunud,
Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes "http://et.wikipedia.org/wiki/Valgep%C3%B5sk-lagle" o "Valgepõsk-lagle" valgepõsk- laglesid, "http://et.wikipedia.org/w/index.php? title=Kirjuhahk&action=edit&redlink=1" o "Kirjuhahk (pole veel kirjutatud)" kirjuhahku ja teisi merelinde. Valgepõsk-lagle pesitseb Novaja Zemljal, Teravmägedes ja Ida-Gröönimaal. Talvituvad Madalmaades ja Briti saartel . Lääne-Eesti jääb idapoolsete rändlindude tähtsaks puhkepaigaks, üksikud ka pesitsevad seal.Linnu üldpikkus on 5870 cm, tiibade siruulatus 132145 cm. Valgepõsk-lagled on keskmise suurusega partlane, kes mõneti sarnaneb hanega. Lindudel on valge peaosa ja must pea, kael ning ülakeha. Linnu kõhuosa on valge, tiivad ja seljaosa on hõbejas-hallid. Hallhüljes on üks kolmest Eestis elavast hülglasest
Laevadesse pandi suur hulk loomi (sead, kitsed, meisead, rotid, hiired jne.). Nende abil sai kindlaks määrata tuumapommi mõju elusorganismidele. Bikini atolli avastas oma ümbermaailmareisil Tallinnast päris maadeavastaja Otto von Kotzebue. (Vaher, 2012) 3. Izdelie 202 (Tsar Bomba) Maailma võimsaim termotuumapomm, mida on lõhatud, on venelaste pomm ''Izdelie 202'' (toode ehk asi 202). Izdelie lõhati 30. oktoobril Novaja Zemljal. Seda pommi kutsusid tehnikud omavahel ka Ivaniks. Pommi pikkus oli 8m, diameeter 2m ja kaalus 26 tonni. Kuna pomm oli väga suur, ei mahtunud ta ka suurima Nõukogude Liidu pommilennukisse Tupolev Tu-95'e sisse ning pomm riputati lennuki alla, alumine pool jäi sahtiavast välja. Kuna pomm oli väga raske, tuli tema kukkumist kuidagi aeglustada (muidu oleks ta 10.5 km kõrguselt pilbasteks kukkunud ja lennuk poleks jõudnud ohutusse kaugusesse), selleks pandi pommile külge mitu langevarju
Breslaus. Aastal 1839 sai temast Kiievi Ülikoolis zooloogiaprofessor. Middendorff osales 1840. aastal Karl Ernst von Baeri ekspeditsioonis Koola poolsaarel. Aastatel 1842-1845 juhtis suurt uurimisretke Põhja-Siberisse ja Kaug-Itta. 1868. aastal uuris põllumajandusteadlasena Baraba steppi ja 1878. aastal Fergana orgu. 1870. aastal juhtis ta hüdrometeoroloogilist ekspeditsiooni Barentsi merele ja Islandile. Tema nime kannavad laht Taimõril ja neem Novaja Zemljal, samuti kümned looma- ja taimeliigid. Ta oli üks Vene Geograafiaseltsi rajajatest, Peterburi TA liige 1850. aastast. Middendorff oli üks eesti punase veise ja tori hobuse tõuaretajaid. Talle kuulus Hellenurme ja Päidla mõis Tartumaal ning Pööravere mõis Pärnumaal.[1] Ta on maetud Hellenurme mõisa kalmistule. (Vikipeedia: “Alexander Theodor von Middendorff” 04.04.2016) 10
ahelikega. Põhjast piirneb Lääne-Sajaan Minussinski ja lõunas Tuva nõoga. Mäestiku üldpikkus on 650 km. Kõrgeim tipp on Kõzõl-Taiga mägi (3121 m). 4 2.SIBERI KLIIMA Siber paikneb arktilises, lähisarktilises ja parasvöötmes, talle on iseloomulik mandriline kliima (õhut°-i aastane kõikumine 35-65 °C, äärmuslike t°-de vahe Kesk-Jakuutias üle 100 °C), talved on väga karmid (-16 kuni -48 °C; absoluutne minimum -71 °C, Oimjakonis). Juuli keskmine t° on 0 °C (Severnaja Zemljal) kuni 23 °C (Lääne Siberi lõunaosas). Kliima mandrilisuse kasvule läänest itta vastavad taimkatte muutused: Lääne-Siberis siberi lehise ja siberi seedermänni taiga ning kasemetsatepp, Kesk-Siberis dauuria lehise taiga ning lehise-männi-metsatepp. Karm kliima soodustab igikeltsa: Lääne-Siberi põhjaosas, suuremas osas Kesk-Siberis, kogu Põhja-Siberis ja Kirde-Siberis on lausaline igikelts, Lääne-Siberi keskosas ja Lõuna-Siberi mägialadel saareline igikelts. 5 3.IGIKELTS
kahtlus, et Läänemere põhjas võib olla suur meteoriidikraater, kuna Loode-Eesti rannikul ja Osmussaarel avastati hulgaliselt kristalse aluspõhjaga purustatud rahne. Meteoriit tekitas maapinnale langedes seitsmekilomeetrise läbimõõduga kraatri ning plahvatuse mõju ulatus mitmekümne kilomeetrini, purustades kivimeid. Geoloogi kinnitusel oli meteoriidi ja maapinna kokkupõrkel tekkinud plahvatus neli-viis korda võimsam kui seni suurim inimeste korraldatud plahvatus 1961.a. Novaja Zemljal, kus NSV Liidu korraldatud termotuumaplahvatus tekitas kolmekilomeetrise läbimõõduga kraatri. 12 12 http://www.otsimrat.net/kraater/meteoriidikraatrid.HTML 11 5. Kärdla ehk Paluküla meteoriidikraater Geoloogilisel kaardistamisel 1968. aastal avastati Hiiumaal aluskorra kerge Palukülas. Hilisemate puurimiste käigus leiti selle kerkega sarnane struktuur ka Lõpes ja Tubalas ning nende vaheline üle 100 m sügavune alang
Purjetanud üle Barentsi merd, tegi Willem Arvukalt tähtsaid hüdrograafilisi avastusi. Teise retke tehti Põhja-Jäämerele, Hollandi laevastikuga, et sisse seada kaubandussuhted Hiinaga Kirdeväila kaudu. Lõpuks loobuti jäämasside tõttu Peti Väina lähedal. 1596. aastal tegi Barents kolmanda katse Kirdeväila leidmiseks, kuid reisil langes Barentsi ekspeditsioon Novaja Zemlja põhjaranniku juures jäälõksu. Ehitati elamuid ja talvitusid Novaja Zemljal, mis lõppes Willem Barentsi traagilise surmaga. Kuigi Barents ise suri, jõudsid mitmed reisijad Koola poolsaareni välja ning nad päästeti. Willem Barentsi järgi on nimetatud Barentsi meri. 13. William Baffin sündis 1584 a. Londonis ja suri 1622 a. Hormuze ranniku ligidal. Ta oli Briti meresõitja ja maadeuurija. Aastal 1612 saatis Baffin laeval ,,Patience" Põhja-Jäämere vetes maadeuurijat J. Halli, kes üritas leida Loodeväila. Kui Hall tapeti inuiidi poolt, esitas
seepärast on siin palju rohkem endeeme. 7. Polaarvööde Antarktika lõunapoolkeral Hõlmab Antarktika mandriosa ja hulga saari. Vee temp 1.8 C- 1 C, max 3.7 C. Esimene vetikate uurija oli Skottsberg, kes osales Rootsi Antarktika eksp-l 1901- 1903, kuid kaotas enamuse kollektsioonidest, kuna eksp.laev uppus. Järgmised olulisemad uurimused 1960.-70.-l a-l. Praeguseks loendatakse100 liiki, millest 1/3 on endeemid Antarktikale; Umbes sama arv on näit. Gröönimaa randadel (109 liiki), Novaja Zemljal 120 liiki, kusjuures Arktikas on ainult 5% endeeme. Põhjuseks on Antarktika pika- ajaline külmaveeline ajalugu ja puuduvad rannikuühendused lähisantarktikaga. Enamikule Antarktika endeemidele on optimum 5C. Puuduvad täielikult Laminariales esindajad, domineeriva canopy moodustavad Desmarestiales liigid, levivad kuni 40 m sügavusele. Gigant Himantothallus kuni 10 m pika ja 1 m laia tallusega: 5-35 m sügavusel. (Varem loeti seda Lamin hulka
vastu ning katsetas 29. augustil 1949. aastal edukalt pommi nimega ,,Esimene välk", mis sarnanes suuresti Nagasakile heidetud ,,Paksu mehega". 1952. aastal katsetasid ameeriklased vesinikpommi, millele venelased vastasid vähem kui aasta pärast. Kuigi inimkond polnud kunagi varem kokku puutunud tuumade lõhustumisel põhineva aatompommi võimsusega, avas raskete tuumade liitumisel põhinev vesinikpomm uued perspektiivid. Senise maailmarekordina õhkis Nõukogude Liit 1961. aastal Novaja Zemljal ,,Pommide tsaari" nimelise vesinikpommi, mille plahvatusjõud võrdus 50 miljoni tonni TNTga ületades 2500 16 korda esimeste aatompommide võimsuse ja võrdudes 1% plahvatuse mikrohetkel päikese poolt toodetud energiaga. Inimkond tormas meeletu võidurelvastumise ja tuumahukatuse äärel balansseerimise poolsajandisse.
Jää tungis üle kogu Põhja-Euroopa tasandiku, ulatudes Ida-Euroopa lauskmaal 48 kraadi põhjalaiuseni. Vabaks jäi vaid Briti saarte lõunaosa. Jääga olid kaetud ka kõik praegused Balti riigid. Eestis võis jääkilbi paksus olla u 2 km. Praegu elame jääajajärgses perioodis, Kvaternaari ajastul, mida iseloomustab jäämasside taandumine põhjapoolkera kontinentidelt. Jääliustikke leidub veelgi Teravmägedel, Islandil, Skandinaavia mäestikus, Novaja Zemljal ja Alpides. ((Joonis: Mõhnad on enamasti künkad ja kuplid. Nad koosnevad liivast, kruusast ja veeristest. Kõigepealt tekkis liustikujäässe lõhe. Jää sulades kujunes välja järv. Kui jää täiesti ära sulas, jäi järele ovaalse kujuga pinnavorm mõhn.)) Jääaegadel pealetungivate liustike ja liustikuvoolude liikumist on mõjustanud aluspinna algne reljeef. Liustikuvoolud kohandusid aluspinnaga ja seetõttu järgib praegune pinnamood paljuski
annaabi.ee 
