Wall Street: Money never sleeps arvustus (0)

Wall Street : Money never sleeps arvustus

Filmi lühitutvustus:
Kui ülemaailmne majanduselu on kokku varisemas, asub noor Wall Streeti maakler koos häbistatud endise Wall Streeti firmade ründaja Gordon Gekkoga kahele omavahel seotud missioonile: Teavitada majandusühiskonda lähenevast ohust ja avastada, kes mõrvas noore maakleri mentori…
Kuidas mina sellest filmist aru sain:
Film oli väga tähenduslik, kuna kajastab 2008 aasta finantskriisi algust. Meie kõigi elu puudutas maailma majanduskriis vähemal või suuremal määral. Aastaks 2008 oli osa ühiskonnast jõudnud teenida piisavalt palju, et neil polnud enam rahaga midagi peale hakata. Muidugi suurärimehed ei mõtle enam ammu ainult raha tasandil, vaid sellest, kuidas olla teistest parem, kuidas haarata võimu enda kätte? See oli ka filmis ilusti ära toodud. Gekko poeg hakkas raha kuritarvitama, muutus narkomaaniks ning lõpuks eluheidikuks. Suur mentor Lou tapeti võimu pärast, mis tulenes rahast. Selle põhjal saab järeldada, et liiga palju raha pole kunagi hea. Loo moraal : Liiga palju raha viib alati hauda.
Kinoteoses oli suurepäraselt ära sõnastatud see, kuidas ja miks üldse majanduskriis tekkis. MORAALIRISK. Mina mõistsin seda nii, et mitte miski ei takista uuesti laenu (võlgu) küsimast, kui korra on juba küsitud. Ehk siis laenu andmine jääb korduma igavesti . Surnud ring, mis kordub üha uuesti ja uuesti. Võtad laenu, et oma elu näiliselt paremaks muuta - osta maja, auto, tõukoer. Seejärel võetakse laenu, et maksta vanad võlad. Sama juhtus ka ju börsiturgudel. Mängiti olematu rahaga, võeti olematut laenu. Ma muidugi mõistan, et seisev raha ei teeni kasumit vaid tuleb seda vastavalt ümber paigutada, kuid ainult realse rahaga. Lõpptulemus on see, et realselt ei eksisteerigi niipalju raha, kui maailmas üksteisele võlgu ollakse. Leian, et muudatus , mis tehti 1971. aastal Ameerikas, kui raha ei mõõdetud enam riigi kullavarudes oli lauslollus. Sellest ajast alates püsib kogu maailma rahandus ja pangandus ainult usaldusel. Raha hulga üle otsustavad keskpangad. See eksperiment on nüüdseks kestnud 40 aastat, kuid nüüd hakkab see lõpule jõudma.
Elust ei puudu kunagi suhted, samuti oli ka film üles ehitatud suhete põhjal. Filmis esines kahte tüüpi suhteid. Ühed, mis olid egoistlikud ja teised, mis olid lähtuvad perekonnast ja ümbritsevatest inimestest. Enesekeskne suhtumine oli filmis kajastatud mitmel moel, kuid peamine oli see, et üks inimene, kellel satub olema liiga palju võimu, võib viia kõik teised hukatusse, enda isiklike huvide pärast. Need inimesed ei mõista, et üksi olles pole nende rahal ega võimul mitte mingit tähtsust. Õnnelikud inimesed on need, kellel on olemas perekond, sõbrad ja natukene raha, et mõningaid hüvesid endale lubada. Mitte need, kellel on palju raha, et endale kõiki hüvesid lubada, aga pole sõpru ega perekonda. Seega majanduskriis on aidanud paljudel, kes kaotasid oma raha ja võimu, leida ülesse tõelise väärtuse, oma perekonna ja sõbrad. Oma sisemise mina, mis teeb neid tegelikult õnnelikuks.
Kogu filmi moraal: Ärge laenake olematut raha ning ärge võtke võlgu, sest võlg on võõra oma. Hoidke oma lähedasi ja sõpru, kes aitavad teid raskustest üle. Ükski kullahunnik ei kaalu ülesse teie endi sisemist mina ja suhteid lähedastega.