ja suudavad nii eelpooltoodud olukordi vältida. ,,HAI NAHK" Haide nahal on üle keha pisikesed ogad. Need on plakoidsoomuste ogad, mis ulatuvad läbi naha. Ogad juhivad vett hai kehast mööda ja aitavad tal vees edasi libiseda. Tänapäevastel ujumistrikoodel on samuti pisikesed hambakesed. See on hai naha ogade imitatsioon, et aidata ujujatel kiiremini vees edasi liikuda. Haide soomuseogad on suunatud tahapoole, muutes kala võimalikult voolujooneliseks. ,,KARPKALA" Karpkala (Cyprinus carpio) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle roomlased kaugetel aegadel tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal.Karpkala võib kasvada 110 120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikka poiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks.Kuna karpkala
Vaalad põhinevad neljajalgsetest imetajatest, kes miljonite aastate eest siirdusid maismaalt merre. Pika aja kestel kohastusid nad tasapisi uue elukeskkonnaga, nende keha muutus voolujooneliseks ja karvastik kadus. Saba muundus võimsaks mõlaks, eesjäsemetest kujunesid loivad ning ninasõõrmed nihkusid pealaele, et oleks kergem hingata. Vaal on imetaja. Nende nahk on pealt sile ja väga elastne, selle all paikneb paks rasvakiht. Neil on suur otsataju, milles on rohkem sagaraid kui inimestel. Vaalad näevad hästi, kuulevad ülihästi ning orienteeruvad kajaloodi abil (tekitavad ninaõõnes ultraheli ja tajuvad selle peegeldust). Vaalad
kuuluvad sinivaal ja heeringavaal, toituvad veest kalu ja krevetisarnaseid loomi sõeludes. Hammasvaaladel on üks hingamisava, kuid kiusvaaladel on kaks. Kuigi ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale. Enamik vaalalisi on karjaeluviisiga, osa sooritab igal aastal pikki rändeid. Vaalalisi on ka Eesti vetesse sattunud. Vaaladel kehakuju on arenenud voolujooneliseks, mis aitab vees kergemini edasi liikuda. Tugevad külje - ja sabalihased tõukavad neid edasi. Ka uimed on voolujoonelised. Vesi on külm elupaik, seepärast on vaalalistel paks kehasoojust hoidev rasvakiht. Kui saabub talv, rändab enamik vaalu soojematesse vetesse, osa neist jõuab ekvaatorilähistele. Talvituvad vaalad kas söövad vähe või ei söö üldse. Nad elavad oma rasvade arvel ning seepärast kõhnuvad kõvasti
HÜLGED PAULA JUURIK GUSTAV ADOLFI GÜMNAASIUM 5b klass 2005 HÜLGED Miljonid aastad tagasi loobusid hüljeste eellased maismaaelust, et elada ookeanis. Nende keha kohastus eluks vees, muutudes siledaks ja voolujooneliseks sellal, kui jäsemed arenesid aerutaoliseks loibadeks. Naha all on neil mereloomadel paks rasvakiht, mis hoiab soojust. Nad veedavad suurema osa elust vee all, sukeldudes toiduotsinguil tihti väga sügavale. Kuid neil on kopsud, mitte lõpused nagu kaladel ja seepärast peavad nad järjekindlalt tõusma veepinnale, et hingata õhku. Oma torpeedotaolise keha tõttu on need mereloomad oivalised ujujad ja sukeldujad. Nad saavad aeglustada oma südame löögisagedust ning seetõttu
otstarbekohane, on ka ilus. 20. sajandi algul ehitati Euroopas vaid üksikuid funktsionalistlikke hooneid – liiga suur oli siis veel eklektitsismi ja juugendstiili mõju. Pärast esimest maailmasõda tekkis arhitektuuri ühe kõrvalharuna ka veel nn ekspressionistlik suund, mille pooldajad suhtusid hoonesse peaaegu nagu skulptuuri. Väljenduslikkust hinnati enam kui otstarvet. Eelkõige Saksamaal kerkisid imelikud, süngeilmelised, juhuslikuna tunduva väliskujuga nagu tugevast tuulest voolujooneliseks lihvitud hooned. Näiteks Potsdami tähetorn meenutab välimuselt pigem ehk sõjalaeva tekiehitist. Tõeliseks funktsionalismi toetajaks ja levitajaks sai aga 1919. aastal Saksamaal asutatud kunstikool „Bauhaus“. Kool loodi küll arhitektuuri ja töötustoodete kujundamise õpetamiseks, kuid sellest sai tähtis kunstikeskus, kus õieti kadusid piirid üksikute kunstialade vahel. Kooli rajas silmapaistev arhitekt Walter Gropius
KEHAKUJU KOHASTUMINE ELUKS VEES Sinivaal on maailma suurim imetaja. Nagu teisedki mereimetajad, pärinevad vaalalised maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi meelitas need loomad vette arvatavasti toiduküllus. See sundis neid kohandama oma anatoomiat uute elutingimustega. Tema ladinakeelne nimi on musculus tähendab lihaseline, kuid juhtumisi ka hiirekest. Vaala paks nahaalune rasvakiht väldib soojuskadu ja muudab keha voolujooneliseks. Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on naha parasiitide kahjustused. Vaala saba lõpeb rõhtsa sabauimega, mida ta ujudes ülesalla liigutab. Isane sinivaal võib olla kuni 25 m, emane kuni 30 m pikkune. Kaal võib olla 80 000130 000 kg. HINGAMINE Et kõik vaalalised hingavad kopsudega, peavad nad aegajalt veepinnale tõusma, et õhku hingata.
Keskuseks tõuseb USA Uue arhitektuuri sümboliteks metall ja klaas "internatsionaalne stiil" pilvelõhkujate juures 59 17.10.2011 Charles ja Ray Eames (1950) Uute sünteetiliste materjalide kasutamine mööbli juures loob uusi võimalusi (plast) Mugavus ja ergonoomilisus on üks 1940.--50. põhiprobleeme. Uus mööbel muutub voolujooneliseks, teravnurgad taanduvad 60 17.10.2011 Charles ja Ray Eames Lounge-chair (1956--57) 61 17.10.2011 Eero Saarninen Womb Tulip (1953--56) 62 17
Pilt 5 SR-71 "Blackbird" 7 3 KOMPOSIITMATERJALIDEST LENNUKID Komposiitmarterjalidest lennukite tootmisel on kõige suuremaks plussiks soovitud kuju saavutamine. Kiudusi hoiab paigal vaik, tänu millele püsib struktuur piisavalt tugev ja on suhteliselt lihtsasti vormitav. Suurim eelis metallide ja puidu ees on komposiitmaterjalidel võimalus teha detailid nii voolujooneliseks, kui disainer oskab neid disainida Tänapäevased fiibrid (klaas, nailon, kevlar, carbon jne) on väga tugevad, kuigi struktuur on väga kerge. Miinuseks on vähene jäiksus. Struktuur tuleb teha jäigaks, mis saavutatakse kas kõvendite lisamisega või tehakse kolmekihiline, milles keskmine kiht on vaht või kärjelaadne muster. See võimaldab disaineril saada vajalik jäikuseaste. Detaili valmides, tuleb pinda töödelda väga täpselt, et mitte selle struktuuri lõhkuda.
Näiteks võib tuua kõrgmäestike elanikud, tõsiste kopsu- ja südamehaigustega inimesed ja ka mõned hemoglobiopaatiad jne. Peamine erütrotsütoosi tagajärg on kogu vere viskoossuse tõus. Hematokriti ja vere viskoossuse suhe on mitte-lineaarne. Hematokriti muutusel füsioloogilistes piirides on palju väiksem mõju viskoossusele kui hematokriti tõusul patafüsioloogiliste väärtusteni. Seda just seetõttu, et tihedalt paiknevatel erütrotsüütidel on raskem muuta oma kuju voolujooneliseks liikumiseks, seda isegi suurte kiiruste juures. On kinnitatud, et erütrotsütoosiga patsientidel esineb tihti ka trombemboolilisi komplikatsioone. Viskoossuse tõusu tõttu on häiritud ka tserebraalvereringe. Võib esineda pearinglust, nägemine võib muutuda ähmaseks, haiguse süvenedes esineda ka infarkti ning tõenäosus srra ajutrombi tõttu on suurenenud viis korda. Kiireimaks efektiivseks ravivõtteks on siiani flebotoomia. Loomulikult tuleks edasiseks
inimtekkelist müra on vähem. Linna- või tööstuskeskkonnas ei tuleks see teema kellelegi meelde, sest müra ei kostuks lihtsalt muu lärmi seest välja. Samas ei tasuks unustada, et tuulikuid rajatakse põhiliselt ikka tuulistesse piirkondadesse ja ka tuule vihin ning loksuvad lained summutavad tuulikute tekitatud müra. Müra oleneb põhiliselt tuuletubiini konstruktsioonist. Et tuulikute mürataset parandada, on nad muudetud võimalikult voolujooneliseks. Veel on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt see suurendab tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Kogu tuuliku mehhaaniline osa on projekteeritud nii, et müra ja vibratatsioon sumbuksid tekkekohas. Kõik need tehnoloogilised täiustused on aidanud müra tunduvalt vähendada. Väga edukalt aitab tuulikute müra veel kahandada ka maja ning õue ümber paiknev põlispuudest kõrghaljastus, eriti okaspuumets.
3.2 Reljeef Eelnevalt väljatoodut korrates on Vooremaa üks ainulaadse reljeefi ja pinnavormidega maastikurajoon. Seda saab võõrelda ka omamoodi Lõuna-Eesti reljeefiga kuna kõrguste erinevused on tihedad ja suuremad kui mujal. Kõrgeim koht Vooremaal on 144m , mis kannab nimetust Laiuse voor. Üldiselt suurimaks on Koimula hiidvoor, mille mõõtmed kogunisti 13 km pikkust, 3,5 km laiust ja kõrgust 26 meetrit. Kogu reljeefi ühiseks tunnuseks on voorte voolujooneliseks voolitud kuju. Selline nähtus sai tekkida kohtades, kus jääl kõige vähem takistust oli. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3.3 Voored Voored on liustikusetetest koosnevad leivapätsikujulised kõrgendikud, mida on lõhelisel liustiku
Ida-Euroopa piirkondi, kellest Ungari kõige edukam on. Aasia tõsiseltvõetavate veinipiirkondade nimistusse veel ei kuulu, ilmselt kunagi tulevikus kindlasti. PUDELID JA SILDID PUDELI ANATOOMIA Kuni 17. Sajandini säilitati veini savi- ja kivianumates. Sedamööda, kuidas klaasi ja pudeli valmistamise tehnoloogia edenes, muutus klaas valdavaks materjaliks. Vanad veinipudelid olid ümarad. Kuju muutus voolujooneliseks, kui avastati, et vein seistes paremaks läheb. Tänapäeval kaldub tugevast klaasist pudel viitama kvaliteetveinile. Ebaregulaarse kuju ning suurusega pudeleid kasutatakse, et tähelepanu äratada. Mõhn näitab kvaliteeti Mõhn (kumerus pudeli põhjas) ei mõjuta veini, kuid viitab sellele, et vein on mõeldud pudelis laagerduma. PUDELI KUJU JA VÄRV Omapärase kujuga pudeleid on populaarseks muutumas, kuid kõige enam mõjutavad pudeli kuju ning värvi valmistamispiirkond ning veini laad
Morsad 4.Pringlid 5.Delfiinid 6.Hülged 2 Vaalad Vaalaks muutumine: Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest,kes siirdusid miljonite aastate eest merre.Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga,nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus.Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele,et oleks kergem hingata.Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesid loivad.Nüüdisajal on 77 vaalaliiki mis jagatakse kahte rühma:kiusvaalalised ja hammasvaalalised.Kiusvaalaliste hulka kuuluvad maailma suurimad imetajad. Kiusvaalalised: Kiusvaalalised on hiigelmõõtmetega loomad,kuid sellele vaatamata toituvad nad tillukestest loomakestest.Hambaid neil ei ole. Nende asemel ripuvad neil suus ülalõua
Ebatüüpiline on siin voorte koonduvus voorestiku lõunaosas vaid umbes 6 km 2- le. Voorte ja nendevaheliste nõgude paiknemine kõrgemal tüvendil laseb Vooremaad tinglikult vaadelda omalaadse kuhjekõrgustikuna (Arold 2001). Kumeralaelised künnised moodustavad vahelduva kuju ja koostisega pinnavormide parageneetilise rea vaevumärgatavatest lainetest ja mikrokünnistest kuni järsunõlvaliste suurte seljakuteni. Voorte ühiseks tunnuseks on voolujooneliseks voolitud kuju, mis kõige vähem takistas liustikujää liikumist. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3 Maastiku viiruline muster, piklike künniste rööbitine paigutus, korrapärane kuju ja suurus on Vooremaa peamised tunnusjooned
Jõesetted kruusa ja veeristega liiv, aleuriit, saviliivad, turvas. Tehnogeensed setted karjääride jäänuksetted, aheraine, paesõelmed. Kemogeensed allikalubi. Deluviaalsed liivakas-savikad setted. Gravitatsioonilised rusukalle. 13 Pleistotseeni pinnavormid Liustikutekkelised ehk glatsiaalsed pinnavormid Silekaljud ehk ,,oinapead" liustiku poolt peaaegu voolujooneliseks lihvitud kaljud. Jää tulekupoolne nõlv on tavaliselt lauge ja sile, vastasnõlv järsk ja ebatasane. Eestis on silekaljud ehk kaljuvoored Jaagarahu lademe avamusel (Siluris). Nt. Kirblas, Lihulas, Saleveres jne. Kulutusnõod ovaalsed või piklikud enam-vähem suletud nõod, mida jää on liikudes sügavdanud. Jäävad jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide vahele või lähedusse. Kulutusvagumused - pikemad ja avatud otstega orulaadsed pinnavormid, nt Peipsi ja Võrtsjärve nõgu.
annaabi.ee 
