Vladimir Majakovski (1)

Elulugu ja looming

Vladimir Majakovski sündis 19.juuli 1893 Gruusias Bagdathis Khutaisi lähedal ja suri 14.aprill 1930 Moskvas. Ta õppis Khutaisi Gümnaasiumis, kuid laste parema koolitamise huvides kolis Majakovskite pere Moskvasse.
Majakovski oli vene luuletaja, vene futurismi silmapaistvamaid esindajaid. Tema loomingu põhiteemaks oli uue maailma ehitamine ja uue inimese kujundamine. Oma luuletajatee alguseks on Majakovski ise pidanud aastat 1909, mil valmisid tema esimesed luulekatsetused. Pärast vabanemist vanglast, kuhu ta sattus revolutsiooni tegevuse pärast, loobus Majakovski parteitööst ja süvenes kunstiõpingutesse. Aastad 1912-1913 olid Majakovski loomingus intensiivseks otsingute ajaks. Väljendus pidi Majakovski arvates olema rabav ja julge,küllap seetõttu hakkas teda ja ta kaaslasi huvitama futurismi mässumeelsus ja tulevikukunsti loosung. Majakovski esimesed luuletused ilmusid futuristlikes kogudes alates aastast 1912. Futurism tähendas Majakovski jaoks protesti vana ühiskonna vastu ja uue vormi otsinguid. 1915 valmis poeem “Pilv pükstes”, 1917 sõjavastane poeem “Sõda ja maailm” mis tsensuuri poolt keelati. Majakovski läks kaasa oktoobrirevolutsiooniga. 1919.aastast töötas Telegraafiaangentuuris (ROSTA), kus hakkas välja andma käsitsi joonistatud ja värsstekstidega varustatud plakateid, nn. ROSTA aknaid (ühtekokku üle tuhande). 1920.aastad olid kõrgpunktiks Majakovski loomingus: valmis valdav osa tema teostest (luuletused,poeemid, olukirjeldused ja stsenaariumid, näidendid). Teda ei rahuldanud tegutsevate rühmituste programmid, sestap lõi ta oma rühmituse “Leaf”, mis astus välja esteeditsemise vastu, rõhutas sisulise poole tähtsust, vajadust kujutada kaasaega. Majakovski loomingu peateemad on uue maailma ehitamine ja uue inimese kujunemine ( luuletus “ Seltsimees Nettele- aurikule ja inimesele”, 1926; poeem “Hästi”, 1927), üksikisiku õigus õnnele (poeem “Armastan”, 1922).
Elu viimastel aastatel ilmus Majakovski luulesse uudseid momente- sugestiivsed kujundid , pauside rõhutamine (nn. Treppvärss), originaalsed riimileiud jm. Äärmiselt tundliku inimesena mõistis Majakovski ka kõige pisemaid ebakõlasid inimestes ja maailmas. 1920.aastate lõpul vastuolud süvenesid. Näidendi “Saun” lavastused kukkusid läbi, sagenes kolleegide kriitika tema aadressil. Vladimir Majakovski lõpetas oma elu enesetapuga olles 37 aastat vana. Ta on maetus Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Majakovski on esimene vene luuletaja, kes on avalikult teatanud, et ta pole tuttav isegi mitte kõige elementaarsemate värsiõpetuse põhitõdedega. Seesuguseid avaldusi tegi ta korduvalt- küll eravestlustes, küll avalikel esinemistel, küll trükisõnas: “Ma ütlen ausalt. Ma ei tunne ei jambi ega trohheust, ma pole nende vahel kunagi vahet teinud ega hakka ka tegema. Mitte sellepärast, et nad keerulised asjad oleksid, vaid sellepärast, et oma luuletöös pole mul kunagi tulnud nende viguritega tegemist teha.“(“Kuidas teha värsse” 1926). Mihhail Lotman aga arutleb, et tsitaadi esimene pool on ilmselge pettus: “Iga gümnaasiumiõpilane pidi teadma mis on jamb ja trohheus, pealegi teeb Majakovski sellessamas artiklis vanade värsimõõtude väsimusest kõneldes suurepäraselt vahet Z.Gippiuse jambi ja Kirillovi amfibrahhi vahel”. Tegelikkuses oskaski Majakovski eristada jambi mittejambist, märgata jambi isegi seal, kust kellegil teisel ei tulnuks pähegi seda otsida.

Täiskasvanu

Sekeldab.
Sebib.
Kopikas koguneb.
Pakute armastust?
Raha, näh, laual.
Mina jõlkusin.
Polnud mul koduteed.
Sihtisin
silme kahest
rauast.
Teil on õhtuks
hea haisuga frakk ju.
Hinge saate
naise peal
rahule aeleda.
Mind aga Moskva kaisutas rakku
oma Sadovaja saja kaenlaga.
Armunuis ühtse kellana vagusi
tiksub tukseteks
lähenev tähelend.
Julma –
suurlinna südametagumist
kuulsin ma
väljakutena väherdes.
Kuulutan –
Saagu särgist või narmastu:
rinnas nüüd
lahtiste uste päev mul!
Tulge – kired, ilm, armastus!
Nõrkesid südame vastasväed mul.
Mina südame aadressi ära ei too siin –
ju koolis korrati ülegi seda.
Aga minu ees nikastub anatoomgi –
Mina olen
üks
üleni süda.
Oi kevadeid kõiki, mis
Kütteks ei laabund –
koksi
kakskümmend aastat valutatud!
Lausa talumatu kütuselaadung.
Sõna otseses mõttes talumatu

Sina

Tulid.

Ja – vilksti! –

Selles röökivas mäes sa

leidsid vaid poisi ,
kelles polnudki
ängi ka.
Südame
lihtsalt võtsid mul käest ja
läksid
kui tüdruk
palli mängima.
Preilidel
lausa kui neediti kannad,
seiskusid,
silme O-d harkis:
“Õeke… vist lõvitaltsutajanna?!
lõas… viib utsile
zooparki!”
Aga mina juubeldan:
Ikkekolakas
kadus mul kaelast
nigu niuhti!
Trallitan,
tantsin pulmatolana,
karjun ja kargan,
ikka iuh! ja viuhti!
Teosed:
“Pilv pükstes” 1915, poeem
“Müsteerium - buff” 1918, näidend
“Seltsimees Nettele- aurikule ja inimesele” poeem
Lasteraamatud:
“Lastele”
“Kümme lugu lastele”
“Mis on hea ja mis on halb”
“Raamat- loomaaed ”
“Kelleks saada?”
“Lugu meredest ja majakast”
“Tulesäde- traavel”
Kasutatud kirjandus:
Keel ja Kirjandus 10
V.Majakovski “Armastan” 3 poeemi
Vikipeedia