Vladimir Majakovski (4)

Vladimir Majakovski eluloo kirjeldus.
Vladimir Majakovski sündis Gruusias metsniku peres 19.juuli 1893. Kodu oli intelligentne ja sõbralik, seal käis alati palju külalisi. Majakovski oli hea suhtleja, ta oskas ka gruusia keelt, seetõttu oli tal lapsepõlves palju mängukaaslasi. Poisi esimesed õpetajad olid ema ja õed. Koolitee algas Kuitaisi gümnaasiumis, kus ilmnes ka Majakovski suur kunstihuvi – joonistamine jäigi tema püsivaks harrastuseks.
Majakovski elu muutus järsult, kui tema isa, olles hea tervise juures ning igati eeskujuks noorele Valdimirile suri 1906. aastal tühisest kriimustusest tekkinud veremürgitusse. Sellest sai alguse Majakovski puhtusekultus. Täiskasvanunagi kartis ta süsti nign ei joonud keetmata vett.
Peale isa surma kolis perekond Mosvasse, kus raha teenimiseks noor Majakovski müüs oma joonistusi . Moskvas tutvus ta üliõpilaste-marksistidega ja vaimustus nende tegevusest. 15-aastasena astus Majakovski Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteisse. Elu muutus kirevaks ja ohtlikuks, kuid see sobis mässumeelsele noorukile suurepäraselt. Täites mitmeid ülesandeid arreteeriti teda kokku 3 korda, millest kõige pikim kestis 11 kuud üksikkongis. Majakovski pidas kongis veedeud aega väga oluliseks enda välja kujunemise jaoks. Seal avastas ta enda jaoks luule ning proovis ka ise tollaseid kuulsusi jäljendades värsse luua.
1911. a astus Majakovski Moskva Maali,- Raid- ja Ehituskunstiooli, kus ta 1914 aastal välja heideti. Seal tuvus ta D. Burljukiga, kes teda esimesena nimetas andekaks luuletajaks.
Peale kiitust hakkaski Majakovki luuletamisega tegelema. Burjuk viis ta futuristide sekka ning käies futuristide turneedel mööda Venemaad võttis publik teda vile ja aplausidega vastu mõjudes väga atraktiivselt. Talle meeldis endale ise riideid teha ning publikut šokeerida, nii välimuse kui käitumisega.
1930. aasta veebruaris astus Majakovski RAPP -i. Kirjanduslikud vastuolud, eeskätt RAPP-i ebakorrektsed poleemilised rünnakud, ja mõranenud isiklik elu põhjustasid Majakovski hingelise ummiku. Ta lõpetas elu enesetapuga. Majakovski on suuresti mõjutanud nõukogude rahvaste arengut.
Vladimir Majakovski loomingu ülevaade.
Majakovskit sidus futurismiga ja akmeismiga polemiseerimine, klassikalise kultuuripärandi hülgamine, huvi linliku elulaadi vastu, utoopiline püüe maailma kunstivormide uuendamise kaudu ümber kujundada. Samas avaldub ta luules rahulolematus ühiskonnaga – „Linnapõrgu“ 1913 a, kodanluse vastane mässuvaim- „Võtke“ 1913.
Majakovski on eeskätt linnaluuletaja. Tema kujutatud linnas, mis ei tähenda ainult Moskvat, elavad inetud inimesed – pööbel, mass, soovide ja ideaalideta rahvajõuk. Luuletaja kujutas neid inimesi kui kurje, agressiivseid, jälke loomi, keda huvitavad vaid söömine, joomine, karjumine ning räuskamine. Luuletuses „Kuidas minust sai koer“ lõi ta pildi luuletajast, kes tahab tänaval tuttavat tervitada, kuid tunneb äkki, et tema suus kasvab kihv ja pintsaku alt tolkneb välja suur karvane saba. Nagu alati, ilmub kiiresti kohale rahvahulk, kes hakkab luuletajat jälitama, tallataes üksteist jalge alla. Luuletaja on üksi ja püüab põgeneda, kuid, kogunud julgust, hakkab vastu, sest tunneb, et tal pole nende inimestega midagi ühist. Pilt rahvahulgast on võimendunud ja seeläbi nihestunud. Pilt muutub äärmuslikuks: luuletaja näeb kovikus istuvaid inimesi kui roosat tainast, mis lodevalt valgub üle toolide – luuletus „Kõrini“.
Majakovski luuletustes elab luuletaja, kes on teadlikult valinud oma saatuseks üksinduse. Tema üksindus on kui ulg, mis ei jäta kedagi puutumata. Luuletuses „Viiul ja veidike närvilist“ tunnistab poeet viiulile, oma „puust pruudile“, et nad on sarnased.
Noor Majakovski jättis agressiivse mulje, seetõttu võis jääda märkamata tema õrnus ja kaastunne nende vastu, kellega ta tundis hingesugulust ja kelle kannatusi mõistis.
Majakovski sõnakasutus on sama jahmatav, ülbe ja julge nagu ta luuletaja-minagi. B. Pasternak on öelnud, et „Majakovski püüab metafoore peoga nagu kärbseid“. Ta oskab poetiseerida seda, mida teised ei märkagi, ja kasutab hoopis erilisi, sageli ka omaloodud sõnu.
Majakovski ütleb selgelt välja, et ta luuletab prostituutidele, kes kannavad teda nagu pühakut kätel. See on enda teadlik võõrandumine „kotletist rasvase suuda õgarditest“, kelle maailmapilt on „kitsas nagu austril“ ja kellele ei olegi määratud mõista kunsti. Kompromissid on välistatud mõlemalt poolt.
Majakovski luules on kõik erakordselt suur: luuletajal pole raske sammuda läbi ookeani, panna Päike endale monokliks, temaga mõnusalt teed juua ning maailma asju arutada. Jumalaga on Majakovskil erilised suhted: ta ei tunne tema ees tavapärast aukartust, pigem arvab luuletaja, et tal on õigus jumalale nõudmisi esitada. Luuletuses „Kuulake!“ tormab ta hingeldades jumala juurde ja palub tal süüdata valgus. Majakovski luuletab jumalavastasusest oeemis „Pilv pükstes“(1915 a.) ning lunastava ohvri ideed tragöödias „Vladimir Majakovski“(1913 a.)
1915. aastal tutvus Majakovski Lilja Brikiga, kellel oli tema elus ja loomingus eriline koht: Liljast sai luuletaja Muusa, kellest inspireerituna sündisid kõige jõulisemad värsid, eriti armastusest. Ent luuletaja kirg muutus naisele koormavaks, ta ei suutnud sellele ootuspäraselt vastata ning hakkas seetõttu meest enda huvides ära kasutama ning alandama. Majakovski armastus aga ei mahtunud tavalistesse maistesse mõõtmetesse ei elus ega ka luules, see oli pigem kosmiline, katastroofi ennustav jõud. Endast ja oma tunnetest rääkides oli ta halastamatu ja salvav, samas õrn ja haavatav.
Luuletuses „Inimene! (1917 a.) on märgata Gorkile iseloomuliku kauni inimloomuse ideaali mõju ning sõjavastast paatost poeemis „Sõda ja maailm“.
Majakovski läks kaasa Oktoobrirevolutsiooniga. Aastast 1917 kuulutades, et „Se on minu revolutsioon!“. Ta jättis kahjutundeta kõrvale romantilise poeesia ja asus kogu jõuga kujutama päevakajalisi poliitilisi sündmusi – temast sai agitaator.
1918-1921 viljeles peamiselt agitatsiooniluulet, lõi skemaatilisi üldistavaid revolutsiooni teoseid, kus vana maailma satiirilisele käsitlusele vastandub revolutsiooni ja tuleviku hüperboliseeritud kujutus , poeemides „150 000 000“ (1920 a.) ja „Koomiline müsteerium“ (1021 a.).
1920-datel aastail oli Majakovski postfuturistide rühmituse „Lef“ eesotsas. Kultuuritraditsioonide hülgamine asendud nende tunnustamisega, luuletuses „Juubel“ (1924 a.), rahva nimel oma minast loobumine isikliku ja üldise sünteesiga, üldistavad skemaatilised kujundid konkreetse tegelikkuse kujutamisega. Majakovski loomingu peateemad on uue maailma ehitamine ja uue inimese kujunemine (luuletus“Seltsimees Nettele – aurikule ja inimesele“,1926), üksikisiku õigus õnnelik olla („Selle kohta“ 1923), kodanliku maailma ebainimlikkuse hukkamõist (luuletuses Pariisist ja Ameerikast “). Tema satiir paljastab väikekodanluse sotsialismivastast olemust ja bürokraatiat (komöödiad „Lutikas“, 1928; „Saun“, 1929).
Peale Majakovski surma tegi luuletaja näiline kuulsus Stalini ja tema lähikondlased ettevaatlikuks ligi iieks aastaks, kuid alates 1935. aastast asuti uue hooga müüti looma – seekord Majakovskist endast. Ta „puhatsati“ kõigest liigsest: tema eluloost kadus sootuks suhe L Brikiga, isegi piltidele, millel nad koos olid, jäi alles vaid Majakovski üksi. Luuletustest rebiti välja värsikatkeid, mis muudeti plakatite hüüdlauseteks, kus nad mõjusid erakordselt sõjaka ja jõhkrana. Võis ju tunduda, et tema värsid elavad edasi, kuid tegelikult polnud sellel kõigel enam Majakovskiga mingit seost.
Aatakümnete jooksul kujunenud ettekujutus Majakovskist kui sotsialismi laulikust on visa kaduma. Tema tegelik tundmaõppimine ja mõistmine seisab alles ees.
Kasutatud kirjandus:

Katrin Kalamees, Maritsa Lens „XX sajandi vene kirjandus“

„Eesti Nõukogude Entsüklopeedia nr 5 „