Nõges ravimtaimena Kirjeldus Taime vars on keskmiselt 30-100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike. Korjamine Nõgest korjatakse juuli lõpus kummikinnaste ja kääridega. Kuivatamine Tehakse kimp ja pannakse kuiva kohta rippuma. Pannakse ka pliidikohale rippuma. Vahel punutakse need ka kokku. Kasutamine Kõrvenõges on kõrge toiteväärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Juurtest ja lehtedest saadavat rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toitevää...
Parandab põletikke ja hävitab kahjulikke baktereid Antiseptiline Saialille vann rahustab ja pehmendab nahka Nahahaiguste ja haavandite raviks POHL Reuma vastu Neeru- ja põiehaiguse vastu Köha vastu Kõhuhaiguste vastu KANARBIK Seesmiste valude vastu (mitte kõhu- ja soolevalude) Närvide rahustamiseks Liigse rasvumise vastu Neeru- ja sapikividest vabanemiseks PIHLAKAS Hingamisteede hädade vastu Nõrkushoode vastu Silmarohi Vitamiinitee Soolatüügastele tambituid marju määrida KUIDAS VALMISTAME RAVIMTAIMETEE? KORJAN TAIME VALMIS JOOMISEKS! KUIVATAN ÄRA OOTAN 5-10 MINUTIT ASETAN TASSI KEEDAN VEE KASUTATUD ALLIKAD Sõukand, R., Kalle, R. (s.a). Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. Külastatud 30.10.2010 aadressil http://herba.folklore.ee/ Eesti taimed. Külastatud 01.11.2010
Hõimkond- õistaimed Klass- kaheidulehelised Selts- roosilaadsed Sugukond- nõgeselised Perekond- nõges Liik- kõrvenõges (Ultica dioica) Rahvuspärased nimed: nogulane, nõgene, treegal,supinõges, suskja Kasutusala: Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. 2)Riik- taimed Hõimkond- õistaimed Klass- päriskaheidulehelised Selts- Sugukond- araalialised Perekond- luuderohi Liik- harilik luuderohi (Hedera helix L) Rahvuspärased nimed: jooksvarohi, ehvei, eefeu, aknavääne
Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre.
Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista
suured õisikud. Mesilasi võime näha mai- ja juunikuus hulganisti õitel askeldamas. Pihalakaleht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning hingamisteede hädade puhul. pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib , siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju hea tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre. · Toomingas Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi
Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb
Sagedamini tehakse seda teena ja õli- või viinaleotisena. Naistepuna abil on ka kibedaid veine toodetud. Korjata tuleb naistepunal peaaegu kogu vart koos lehtede ja õitega. Kasvama jäetakse selle taime kõige alumine puitunud varre osa Kibuvits Kõige enam kasutatakse kibuvitsa marju. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. . Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu. Münt Aedades kasvatatakse päris piparmünti, kellel on see lõhn eriti tugev. Temal on olemas ka väga head raviomadused mitmete hingamisteede haiguste vastu võitlemisel. Eestis kasvab looduslikult kolm münti. Neist kõige tavalisemaks võibki pidada põldmünti. Põldmünti võib kasutada teena samuti kui piparmünti
kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui Kasutamine ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvi. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel, põldudel. Kasutatud kirjandus:
pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult ka paljudele lindudele on nad sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga neile palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba kaua aega. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, peavalu ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlu, veine, likööre. LAANIK Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab nimelt peaaegu
Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head raviomadused. Ta sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi), süsivesikuid, vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karotiini. Lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. Rukkilill (Centaurea cyanus) on rohttaim korvõieliste sugukonnast jumika perekonnast. Rukkilill on 1968. aastast Eesti rahvuslill. Taim kasvab sagedasti viljapõldudel. Pealevila on Euroopa ja Põhja-Ameerika, kuid kasvab ka mujal. Eestis on ta arheofüüt
marjade kontrastsus annavad kauni üldmulje. Tavaliselt on pihlakad võrdlemisi haprad puud ning seega võib suur ja jäme pihlakas tõepoolest endast jätta suursuguse, kauni ja kustumatu mulje. 2.2 Pihlakate rakendusvõimalused Pihlaka oksi on kasutatud musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu kauni punaka läikega mööbli tegemisel. Tema puidust on tehtud ka tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Pihlaka marjad on eelkõige hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Kui väikelaps pihlakamarju liiga 9 palju sööb, võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest tehakse veel keediseid, mahlasid, veine ja likööre. (Harilik pihlakas liigikirjeldus ... 2009) Pihlakas o palju beetakarotiini, C-vitamiini, P-vitamiini, K-vitamiini, orgaanilisi happeid, suhkruid, eeterlikke õlisid jne
Neist on eraldatud tugevatoimelisi glükosiide (hüperidiini, tiliatsiini), eeterlikke õlisid (tuttava meeldiva lõhna annab pärnaõitele farnesool), flavonoide, saponiine, park ja mõruaineid. Vitamiinidest sisaldab pärnaõis Cvitamiini ja Aprovitamiini. Kibuvitsatee Rohkesti tarvitatakse kibuvitsade marju. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja
sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Nõgeselehtede keedist saab kasutada välispidiselt, näiteks reumavalude leevendamiseks. Sama toime on nõgesevihtadega vihtlemisel. Hea peapesuvee saame,
erutub üle. Mida kõrgem on hapniku protsent seda rohkem tekib vabu radikaale -> 1,5-2 nädalaga saab inimene kopsukahjustuse. B) MESOELEMENDID Ca puudus- luudehõrenemine ehk osteoporoos (komplekse mõjuga). Selleks, et organismis tekiks Ca puudus : saadakse vähe Ca ja väljutatakse palju Ca (nt inimene loobub vedelatest piimatoodetest). Kaltsiumit väljutavad happelise joogid, puuviljad, sokolaad, lisanditeta tee ja kohv. Ca liig vitamiinitee liigtarbimine. Ca puudmisel tekivad ka verehüübimishäired ja krampe. C) MIKROELEMENDID Jood joodi puudusel tekib struuma ehk kilpnäärme suurenemine. Joodi üleküllus viib kilpnäärme liigsele aktiveerimisele. Vee funktsioonid molekulaarsel tasandil 1. Vesi on taimse fotosünteesi lähteaine. (Bakterite fotosüneesil hapnikku ei eraldu; erandiks tsüanobakterid e. sinivetikad) 2. vesi osaleb hüdrolüüsil (polümeerne ühend laguneb ehitusüksusteks)
mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre. Pohl
Marjad droogiks peavad olema ilma varreta ja tupplehtedeta. Kuivatada tuleb neid võimalikult kiiresti kas kuivatis või ahjus, kus temperatuur ei ületa 70-80 kraadi C. Kuivamine toimub nendes tingimustes 5-6 tunni jooksul. Tarvitamiskõlblikuna säilib droog mitte üle 2 aasta. Droogi kasutatakse vitamiinide allikana, eriti talvel, kui looduslikke vitamiine leidub toidus vähe. Peale selle on ta hea sapinõristi, mis sapihulka tunduvalt suurendab. Samuti kuulub see vitamiinitee koostisse. Kibuvitsamarjadest võib valmistada ka moosi või neid vekkida. Suur suhkrusisaldus takistab C-vitamiini lagunemist. Kibuvitsamarjadest valmistatakse ka kibuvitsasiirupit, millel on raviv toime. 2.4.5. Naistepuna ( Hypericum perforatum) Liht-naistepuna kasvab aruniitudel, võsades, metsaservadel, tarade ääres, krravikallastel. Vars on enamasti , ülemises osas oksine, 30-60 cm kõrge. Õied on kuldkollased, 5 pikliku terava kroonlehega; tupplehti niisama palju
moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista
Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre. 90
annaabi.ee 
