a eose vormis. teel retsidiveeruv sugulisel teel. toimub sugulisel põhjustatud ülekantav t Niidistik põhjustab nakkus. Levib Rakusisene bakter. teel. klamüüdiast. o virulentsust. sugulisel teel. Polümikroobne g Nakatumine võib Viirus paljuneb infektsioon. e toimuda ka soole limaskestas. n kaudu e e s
Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest. LD50 – letaalne doos – 50% loomadest surevad. nt: 5 virioni, keskmiselt attenueeritud viirus 5000 virioni, kõrgelt attenueeritud viirus 1mln virioni. ID50 infektsioosne doos – 50% loomadest tekib haigus. nt 2 virioni. Viirustel on koe ja peremeesspetsiifilisus – tropism. Sama tüvi võib nakatada eri liike ja põhjustada eri
mitmekesistub. On uuritud erinevad taimeliike ja liblikate sugukondi, kes toituvad kindlatest taimeliikide rühmadest. Lõputu võidurelvastumine. Tolmendamine toimub spetsialiseerumine selleks, et nektar raisku ei läheks, kui putukas teisele õiele peaks lendama. Taim võib nektari nii peita, et ainult pika keelega putukas pääseb ligi selline spetsialiseerumine suurendab mitmekesisust. 8. Millised evolutsioonilised faktorid ja kuidas mõjutavad parasiitide virulentsust? Looduslik valik eelistab neid parasiite, kes paljunevad kiiremini ja seega söövad kiiremini peremehe ära. Toimub korduvnakatamine erinevate tüvede poolt. Erinevate indiviidide vahel toimub konkurents ja see kasvatab virulentsust. Üks parasiit on teistest kohasem. Virulentsus kasvab. Miks virulentsus kahaneb? Toimub ühekordne nakatamine. Üks parasiidi indiviid ja tema õed-vennad. Sugulaste vastu konkurents ei ole kasulik ja seega levivad need variandid, mis alandavad virulentsust
41. Millist tüüpi nukleiinhape võib olla päriliku informatsiooni kandjaks? Ühe- või kaheahelaline DNA või RNA 42. Eksperimentaalsed tõendid selle kohta, et DNA kannab geneetilist informatsiooni. Tehti katse DNA transformeerumisega katseklaasis. Katses surnud virulentsete DNA kandus transformatsiooniga mittevirulentsetesse bakteritesse, mis muutis ka need bakterid virulentseks. Järelikult DNA sisaldas seda pärilikkust, mis põhjustas bakteri virulentsust. 43. Võrrelge DNA ja RNA koostist ning ehitust. DNA on tavaliselt kaksikahelaline, RNA aga üheahelaline (v.a viirustel). DNA-s on süsivesik desoksüriboos, RNA-s aga riboos. DNA nukleotiidid on A,G,C,T. RNA nukleotiidid on A,G,C,U DNA-l on olemas primaar-, sekundaar- ja tertsiaarstruktuur. RNA’l tertsiaalset struktuui ei moodustu. 44. Selgitage DNA ahelate komplementaarsuse ja antiparalleelsuse põhimõtet.
Transduktsiooon- bakteri DNA kandub ühest rakust teise bakterifaagi abil Üldine transduktsioon- pakitud kaasa suvaline fragment genoomist Spetsiifiline transduktsioon- pakitakse kaasa faagiga külgnevaid alasi Suur osa bakteriaalseid virulentsus geene on kodeeritud mitte kromosoomis, vaid plasmiidide, transposoonide või bakteriofaagide poolt. Samas aga ei ole eelpool mainitud geneetilised elemendid üksi võimelised virulentsust põhjustama. Mõnede patogeensete bakterite toksiinide produktsioon on määratud mõõdukate faagide poolt. Konjugatsioon- bakteri DNA vahetu ülekanne doonorist retsipienti, mis eeldab rakkudevahelist kontakti. Kodeeritud tra geenide abil. F-plasmiidi kandev rakk (doonor) moodustab sex pilid retsipient rakuni. Üle kandub üheahelaline DNA. F-plasmiid võib üle kanduda nii plasmiidina kui kromosoomi integreerutuna. PMST. ´´bakterite suguelu´´ 18
Haigusetekitajaid mikroobe nimetatakse patogeenideks. Patogeensus on mikroobiliigi potentsiaalne võime esile kutsuda haigestumist. Patogeensus on liigi omadus, seda kontrollitakse paljude geenidega. Tinglikud (oportunistlikud) patogeenid on juhuseotsijad, so sellised mikroobid, kes põhjustavad haigust ainult teatud tingimustes Virulentsus on liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste. Seega on see tüve omadus. Liigi erinevad tüved on erineva virulentsusega. Virulentsust mõõdetakse LD50 kaudu. See on doos (mikroobirakkude hulk), mis tapab 50% katseloomadest. Virulentsus sõltub tugevasti tüve virulentsusfaktoritest. Virulentsus ei ole stabiilne suurus. Ta sõltub kultuuri vanusest, kasvutingimustest, söötmest jne. Virulentsus sõltub tugevasti järgmistest teguritest: 1. mikroobi seostumisvõimest, 2. mikroobi levimisvõimest e. invasiivsusest, 3. mikroobi võimest võidelda fagotsütoosi vastu, 4. mikroobi toksigeensusest, 5
premeesrahul paremini kohaneda keskkonnatingimustega ning püsida konkurentsis mikroobikoosluses. Esinevad nii tsirulaarsed kui lineaarsed plasmiidid. Suurus varjeeruv. Plasmiidide ellüjäämisfunktsioone kodeerivad geenid moodustavad plasmiidide selgroo. Plasmiididel on resistentsus antibiootikumide, UV kiirguse, raskemetallide ja bakeriotsiinide suhtes. Neil on orgaaniliste ainete metabolism. Ellujäämiseks kasutavad nad virulentsust, patogeensust ja sümbioosi. Plasmiide leidub nii eukarüootidel, eubakteritel kui ka arhedel. 22. Konjugatsioon kui üks geneetilise ülekande viis bakteritel Konjugatsioon - on geneetilise materjali ülekandumine ühelt bakterilt teisele rakkude vahetus kontaktis olles. Rakud, millised annavad geneetilist materjali nimetatakse doonoriteks, sed vastuvõtvad rakud on retsipiendid. Protsessi toimumiseks on vajalik F-plasmiidi olemasolu (doonor-)bakterirakus
agarsöötmel (1-2% agarit), siis hiljem leiti, et pehmemal agaril (0.5-0.8%) saavad voogata ka paljud "tavalised" bakterid, näiteks Escherichia coli ja Salmonella typhimurium. Seega tundub, et bakterimaailmas on selline liikumine üsna levinud. Voogamist kasutades koloniseerivad bakterid mitmesuguseid pindu (patogeenid epiteeli jne). Virulentsusfaktorid on mikroorganismi sellised komponendid, mis määravad tema võimet ( virulentsust) põhjustada haigusi, kuid ei ole iseenesest tema elutegevuseks vajalikud. 59. Bakterivibur ja selle töö? Vibur on jäik ja ta pöörleb nagu propeller, tõugates rakku edasi. Viburite paigutus on bakteritel oluline diagnostiline tunnus. Viburid võivad paikneda kas ühel või mõlemal poolusel või ka üle kogu raku. Viburi paneb liikuma prootongradient, mille tekkel osalevad staatori valgud Mot valgud. Mot valkude vahendusel liiguvad prootonid piki gradienti tagasi rakku
(pikenenud, ühe polaarse viburi asemel omavad kahte) kui planktilistel rakkudel. Jääv kinnitumine. Vastusena keskkonnast tulevale signaalile pärsitakse osadel voogajatel liikumine ja indutseeritakse eksopolüsahhariidide süntees, mis omakorda aitab tugevamalt pinnale kinnituda. Paljudes bakteriliikides on rakusisese signaalmolekuli tsüklilise di-GMP (c-di-GMP) tase oluliseks lülitiks 2 erineva eluviisi vahel. Suurem rakusisese c-di-GMP tase pärsib liikuvust ja virulentsust ning soodustab biofilmi teket. C-di-GMP sünteesitakse diguanülaattsüklaaside abil (GGDEF domääniga valgud) ning lagundajateks on spetsiifilised fosfodiesteraasid (enamasti EAL-domääniga valgud). Paljudel neist valkudest on ka periplasmaatiline või tsütoplasmaatiline sensormoodul, mille vahendusel füsioloogilised ja/või keskkonna signaalid mõjutavad c-di-GMP kas üldist või lokaalset taset rakus. Mikrokoloonia moodustumine pinnale kinnitunud ning eksopolüsahhariide
virulentsus ja paljunemisvõime, nakkusallikas, haigustekitaja levikuteed ning nakkusobjekt ehk inimene, kelle immuunsüsteemi talitusvõimest sõltub immuunsus ja organismi vastupanuvõime. Patogeensus tähendab mikroobi võimet vallandada nakkusprotsess ja põhjustada haigust. Üks tähtis patogeensuse tunnus on võime tungida organismi kaitsemehhanismi ja põhjustada rakuhävingu. Patogeensusega tihedalt on seotud virulentsus, invasiivsus ja adherentsus. Virulentsust iseloomustab mikroobi põhjustatud haiguse raskusaste. Mõõdab mikroobi patogeensust. Mikroob võib olla kas väikese, mõõduka või suure virulentsusega. Mikroobide virulentsusaste oleneb mikroobide võimest produtseerida toksiine. Invasiivsust iseloomustab mikroobivõime tungida organismi ja selle kudedesse. Adherentsust iseloomustab mikroobide võimet kinnituda kudede või nende limaskestale. Sissepääsuvärat on elund või kude, mille kaudu patogeenne mikroob tungib inimese organismi.
Teiste infektsioonide kontrollis oluline korralik toiduvalmistamine. Saastunud vereproduktide kontrolliks usaldusväärne meetod puudub. Bakterid mõmm :) 05/06 Klebsiella, Proteus, Enterobacter, Citrobacter, Morganella, Serratia = ülejäänud enterobakterid. Klebsiella. Klebsiellal on iseloomulik limajas kihn, mis põhjustab isoleeritud kolooniate limast väljanägemist, suurenenud in vivo virulentsust. Sagedasemad tekitajad on K. pneumoniae ja K. oxytoca, mis põhjustavad keskkonnast pärinevat primaarset pneumooniat (community-acquired). Alkohoolikud, kompromiteeritud kopsufunktsiooniga patsiendid moodustavad pneumoonia riskipopulatsiooni võimetuse tõttu puhastada alumisi hingamisteid aspireeritud oraalsetest sekreetidest. Pneumoonia korral sageli nekrootiline alveolaarruumide hävinemine, nõrgalt verise röga produktsioon. Põhjustavad ka haava-, pehmete kudede ja UT infektsioone.
mirabilise voogav rakk. 2. Pöördumatu kinnitumine vastusena keskkonnast tulevale signaalile pärsitakse osadel voogajatel liikumine ja indutseeritakse eksopolüsahhariidide süntees, mis omakorda aitab tugevamalt pinnale kinnituda. Paljudes bakteriliikides on rakusisese signaalmolekuli tsüklilise di-GMP (c-di-GMP) tase oluliseks lülitiks 2 erineva eluviisi vahel. Suurem rakusisese c-di-GMP tase pärsib liikuvust ja virulentsust ning soodustab biofilmi teket. c-di-GMP sünteesitakse diguanülaattsüklaaside poolt (GGDEF domääniga valgud) ning lagundajateks on spetsiifilised fosfodiesteraasid (enamasti EAL-domääniga valgud). Paljudel neist valkudest on ka periplasmaatiline või tsütoplasmaatiline sensormoodul, mille vahendusel füsioloogilised ja/või keskkonna signaalid mõjutavad c-di-GMP kas üldist või lokaalset taset rakus. 3
(4) reaktsiooni tulemuste hindamine. ÜHEAHELALISE NUKLEIINSONDI VALMISTAMINE JA MÄRGISTAMINE E. SONDI DISAIN sõltub eesmärgist. Kui soovitakse leida uuritavas materjalis grampositiivseid baktereid, peab sond olema komplementaarne ainult grampositiivsetel bakteritel leiduva DNA järjestusega. Võimalik on 64 konstrueerida sondi perekonna, liigi, isegi teatud geeni eristamiseks (näiteks virulentsust või RR determineerivat). Hübriidi moodustanud nukleotiidahelaid peab olema võimalik avastada ja eristada nukleiinhappe mittehübridiseerunud lõikudest. Selleks kasutatakse diagnostilist reporter-molekuli ehk märgistatud DNA või RNA (moodustabki sondi!), mis on kas: • radioaktiivsed (32P, 125I, 35S) või • mitteradioaktiivsed (biotiin-avidiin, digoxigeniin,fluorokroomid).
annaabi.ee 
