Virtuaalmaailma
võlu ja viletsus
Virtuaalmaailm -
see on kui
teispoolsus , teine planeet, kus on võimalik jääda
anonüümseks. Seal võid sa oma arvamust avaldada, kartmata, et su
tutvusringkond, kes juhuslikult teisiti
arvavad , sind kuidagi
halvustada saaksid. Selles keskkonnas oled sa iseenda peremees,
sõltud täielikult endast ja enda arvamusest . Kuid kas on kasu
virtuaalmaailma võludest, kui igapäevane elu nõuab isikult tohutut
väljendusoskust ja enesekindlust, seda nii oma väljaütlemistes
kui enda tõekspidamiste kaitsmises ning enda, kui isiku eest
seismisest ?
21. sajandi üks
eluliselt vajalik osa on
kahtlemata internet . Enamus inimesi on
teadlik selle sõna tähendusest ja suur
ringkond on ka selle
igapäevane kasutaja. Vanem
generatsioon on selle kohaldanud oma
töösse- klientidega suheldakse tänapäeval e-mailide kaudu,
firmade kodulehed annavad asutuse toodete, asukoha ja kontakti kohta
täpsed andmed, seega klientide elu on tehtud mugavaks.
Virtuaalmaailma võlu seisneb juba selles, et isegi vajalikke asju
saab osta internetist, jäävad ära
poodides ringi siblimised asjade
otsinguil, enamik asju on kõigest hiirekliki kaugusel.
Sellesse maailma
satub ka inimesi, kes tahavad tunda ennast arvestatavana. On tehtud
ka mitmeid uurimusi artiklite kommenteerijate osas. Tuleb välja, et
enamus seal sõnavõtjaid, siinkohal võiks täpsustada, et eriti
karmide ja konkreetsete,
armu andmata kommentaaridega, on tavaelus
täiesti erinevad selliste väljaütlemiste poolest. Ehk ongi nende
virtuaalmaailma võlu elada ennast anonüümselt välja kuskil
delfi.ee-s artikleid kommenteerides, mitte töö juures
kolleegide arvamusele vastu seistes ja ennast naerualuseks tehes. Selliste
hirmude all võivad netikommenteerijad olla ja seetõttu ennast
virtuaalmaailmas vabalt tunnevadki.
Virtuaalmaailm
pole vaid ainult internet. Selle kategooria alla saab lisada ka veel
igat sorti videomänge. Meil, 21.sajandil teab
vist iga noor, mis on
Playstation või Nintendo. Tänapäeva majapidamistes on selliste
mängude nägemine, sama mis näha elutoas televiisorit või
vannitoas kraanikaussi. Enamasti sellistes kodudes, kus elab
põhikoolis käiv
poisslaps . Nende mängude võlust pole mina veel
oma lühikese elu jooksul aru saanud, kuid kui kuulates nende mängude
omajate
juttu , siis on selge, et nende
vaimustus on siiras.
Igasugused sõjamängud, kus saad tappa kõiki ja kõike,
rallimängud, kus teiste autode
kraavi lükkamine annab boonuspunkte
ja sellise temaatikaga mängud on minu jaoks arusaamatud. Tekib
küsimus selliste mängude loojatele, et mis te
arvate , kus tulevad
kõik need koolivägivallatsejad ja hullemaks minnes, igasugused
mõrtsukad, kihutajad ja kõiksugu vägivaldsed indiviidid? Ma usun,
et vastust ei pea kaugelt
otsima , sest lapsepõlves elatu ja
tehtu on
ka üks suurimaid suunajaid meie
tulevases elus.
Virtuaalmaailma
suurimaks õnnestumiseks võib kõige selle halva kõrvalt välja
sorteerida mõningad
foorumid ning jututoad.
Viimased on suurimaks
rõõmuks arvatavasti üksildastele inimestele, kelle ainuke suhtlus
toimubki läbi virtuaalse jututoa. Sealsed inimesed tunduvad avatud
ning
sugugi mitte häbelikud. Tänasel päeval on ainuüksi Eesti
internetisüsteemis 188 aktiivset jututuba, mis on suhteliselt suur
number arvestades, mitu inimest seal päeva jooksul läbi põikab. Ei ole ka mingi ime kuulda paarikestelt, küsimusele, kus te
kohtusite, vastust : „ Jututoas! „ See võlu on positiivne ja loodetavasti ka Eesti iibele kasulik. Kui kuskilt mujalt ei leia,
siis jututoast ikka leiab, võiks mõnele 30-ndates vallalisele
mainida.
Virtuaalmaailm
võib mõnikord ka saada harjumuseks ja inimene ei suuda enam teha
vahet virtuaalmaailmal ja pärismaailmal. Selline olukord on
liigitatud tänapäeval sõltuvuseks- virtuaalmaailma sõltuvuseks.
Inimesel, kes sellist sõltuvust omab , tekivad tunnused väga
kiiresti, kiiremini, kui mõne muu sõltuvuse tekkimisel (
suitsetamine , narkootikumid jne ). Tundemärgid on ehk isegi halvasti
märgatavad, kuid huvi inimese teistmoodi käitumise kohta peaks
tekkima lähikondlastel siiski. Suurimaid tunnused sellise haiguse
puhul on enamasti enesessetõmbumine, mittemärkamine välismaailma
olukorda, halvasti adapteerumine reaalsesse ellu, pidev ootus minna
uuesti „võrku” jne. Selliste tunnuste väljendumisel tuleks abi
otsida psühhiaatrilt või psühholoogilt.
Kuuldes sõna
internet, virtuaalmaailm või
otsingumootor neti.ee, ei tekita see
tänapäeval peaaegu mitte kelleski uudsust. See on üks igapäeva
elu osa. E-
arved , e-riik, e-
maksuamet - see on tänapäeva Eesti. Ja
rõõmustav, et inimeste elu on seoses virtuaalmaailmaga
lihtsustunud, kuid kogu kiitus tundubki olevat liiga hea, et olla
tõsi. Kui süveneda ka vastupidi, mitte interneti võludesse, vaid
viletsusse, siis leiab siitki üht-teist. Virtuaalmaailma
kuritarvitades ja selles liiga palju aega veetes võime
avastada end
ükspäev sõltlasena- arvutisõltlasena. Sõltuvus ei tähenda
kunagi midagi head ja ka mitte seegi sõltuvus. Eriti veel siis, kui
asjasse peab sekkuma arstiharidusega
persoon - olgu siis selleks
psühhiaater või psühholoog. Jäägem
realistideks - pigem kogu seda
virtuaalmaailma natuke vähem, kui liialt palju.
tekst on silmnähtavalt viimistlemata
Kõik kommentaarid