Virtuaalmaailma võlu ja viletsus (13)

Virtuaalmaailma võlu ja viletsus
Virtuaalmaailm - see on kui teispoolsus , teine planeet, kus on võimalik jääda anonüümseks. Seal võid sa oma arvamust avaldada, kartmata, et su tutvusringkond, kes juhuslikult teisiti arvavad , sind kuidagi halvustada saaksid. Selles keskkonnas oled sa iseenda peremees, sõltud täielikult endast ja enda arvamusest . Kuid kas on kasu virtuaalmaailma võludest, kui igapäevane elu nõuab isikult tohutut väljendusoskust ja enesekindlust, seda nii oma väljaütlemistes kui enda tõekspidamiste kaitsmises ning enda, kui isiku eest seismisest ?
21. sajandi üks eluliselt vajalik osa on kahtlemata internet . Enamus inimesi on teadlik selle sõna tähendusest ja suur ringkond on ka selle igapäevane kasutaja. Vanem generatsioon on selle kohaldanud oma töösse- klientidega suheldakse tänapäeval e-mailide kaudu, firmade kodulehed annavad asutuse toodete, asukoha ja kontakti kohta täpsed andmed, seega klientide elu on tehtud mugavaks. Virtuaalmaailma võlu seisneb juba selles, et isegi vajalikke asju saab osta internetist, jäävad ära poodides ringi siblimised asjade otsinguil, enamik asju on kõigest hiirekliki kaugusel.
Sellesse maailma satub ka inimesi, kes tahavad tunda ennast arvestatavana. On tehtud ka mitmeid uurimusi artiklite kommenteerijate osas. Tuleb välja, et enamus seal sõnavõtjaid, siinkohal võiks täpsustada, et eriti karmide ja konkreetsete, armu andmata kommentaaridega, on tavaelus täiesti erinevad selliste väljaütlemiste poolest. Ehk ongi nende virtuaalmaailma võlu elada ennast anonüümselt välja kuskil delfi.ee-s artikleid kommenteerides, mitte töö juures kolleegide arvamusele vastu seistes ja ennast naerualuseks tehes. Selliste hirmude all võivad netikommenteerijad olla ja seetõttu ennast virtuaalmaailmas vabalt tunnevadki.
Virtuaalmaailm pole vaid ainult internet. Selle kategooria alla saab lisada ka veel igat sorti videomänge. Meil, 21.sajandil teab vist iga noor, mis on Playstation või Nintendo. Tänapäeva majapidamistes on selliste mängude nägemine, sama mis näha elutoas televiisorit või vannitoas kraanikaussi. Enamasti sellistes kodudes, kus elab põhikoolis käiv poisslaps . Nende mängude võlust pole mina veel oma lühikese elu jooksul aru saanud, kuid kui kuulates nende mängude omajate juttu , siis on selge, et nende vaimustus on siiras. Igasugused sõjamängud, kus saad tappa kõiki ja kõike, rallimängud, kus teiste autode kraavi lükkamine annab boonuspunkte ja sellise temaatikaga mängud on minu jaoks arusaamatud. Tekib küsimus selliste mängude loojatele, et mis te arvate , kus tulevad kõik need koolivägivallatsejad ja hullemaks minnes, igasugused mõrtsukad, kihutajad ja kõiksugu vägivaldsed indiviidid? Ma usun, et vastust ei pea kaugelt otsima , sest lapsepõlves elatu ja tehtu on ka üks suurimaid suunajaid meie tulevases elus.
Virtuaalmaailma suurimaks õnnestumiseks võib kõige selle halva kõrvalt välja sorteerida mõningad foorumid ning jututoad. Viimased on suurimaks rõõmuks arvatavasti üksildastele inimestele, kelle ainuke suhtlus toimubki läbi virtuaalse jututoa. Sealsed inimesed tunduvad avatud ning sugugi mitte häbelikud. Tänasel päeval on ainuüksi Eesti internetisüsteemis 188 aktiivset jututuba, mis on suhteliselt suur number arvestades, mitu inimest seal päeva jooksul läbi põikab. Ei ole ka mingi ime kuulda paarikestelt, küsimusele, kus te kohtusite, vastust : „ Jututoas! „ See võlu on positiivne ja loodetavasti ka Eesti iibele kasulik. Kui kuskilt mujalt ei leia, siis jututoast ikka leiab, võiks mõnele 30-ndates vallalisele mainida.
Virtuaalmaailm võib mõnikord ka saada harjumuseks ja inimene ei suuda enam teha vahet virtuaalmaailmal ja pärismaailmal. Selline olukord on liigitatud tänapäeval sõltuvuseks- virtuaalmaailma sõltuvuseks. Inimesel, kes sellist sõltuvust omab , tekivad tunnused väga kiiresti, kiiremini, kui mõne muu sõltuvuse tekkimisel ( suitsetamine , narkootikumid jne ). Tundemärgid on ehk isegi halvasti märgatavad, kuid huvi inimese teistmoodi käitumise kohta peaks tekkima lähikondlastel siiski. Suurimaid tunnused sellise haiguse puhul on enamasti enesessetõmbumine, mittemärkamine välismaailma olukorda, halvasti adapteerumine reaalsesse ellu, pidev ootus minna uuesti „võrku” jne. Selliste tunnuste väljendumisel tuleks abi otsida psühhiaatrilt või psühholoogilt.
Kuuldes sõna internet, virtuaalmaailm või otsingumootor neti.ee, ei tekita see tänapäeval peaaegu mitte kelleski uudsust. See on üks igapäeva elu osa. E- arved , e-riik, e- maksuamet - see on tänapäeva Eesti. Ja rõõmustav, et inimeste elu on seoses virtuaalmaailmaga lihtsustunud, kuid kogu kiitus tundubki olevat liiga hea, et olla tõsi. Kui süveneda ka vastupidi, mitte interneti võludesse, vaid viletsusse, siis leiab siitki üht-teist. Virtuaalmaailma kuritarvitades ja selles liiga palju aega veetes võime avastada end ükspäev sõltlasena- arvutisõltlasena. Sõltuvus ei tähenda kunagi midagi head ja ka mitte seegi sõltuvus. Eriti veel siis, kui asjasse peab sekkuma arstiharidusega persoon - olgu siis selleks psühhiaater või psühholoog. Jäägem realistideks - pigem kogu seda virtuaalmaailma natuke vähem, kui liialt palju.