Virtuaalmaailma võlu ja viletsus (0)

Virtuaalmaailma võlu ja viletsus
Internet on muutunud meie elus asendamatuks osaks. Seal saame teha kõike, mis eluks vajalik: sisseosteid ja tööd, suhelda inimestega ning lugeda kõige värskemaid uudised kogu maailmast. See kõik on väga meeliköitev ja lihtne, kuid internetil on ka oma teine pool, mis ei ole sugugi nii lilleline ja ilus. Ülemaailmset võrku võiks võrrelda suure linna tänavaga. Inimesed jalutavad üksteisest mööda, mõtteis mida õhtul selga panna, kuhu viib järgmine puhkusereis või kellel järgmisena nahk üle kõrvade tõmmata. Nii palju, kui on Internetis või linnatänaval inimesi, on ka erinevaid soove, mõtteid ja kavatsusi. Võlu või viletsus, kumb kaalub kumba üle?
Tänapäeva lapsed sünnivad maailma arvuti ja Internet pihus. Suur hulk väikelapsi puutub kokku interneti ja arvutiga juba oma esimesel eluaastal. Vanemad näitavad lapsele multikaid, naljakaid filmilõike või pilte. Lastele see meeldib ja see köidab neid. Kolme aastaselt kasutavad lapsed arvutit juba iseseisvalt. Astudes esimesse klassi, on neil juba kasutajakontod suhtlusveebides. Sellises eas tundub internet üks lõbus ajaveetmise võimalus . Samuti ei oska nad ettegi kujutada sellega kaasnevaid tagajärgi. Esiteks, mis meenub, on see, et suheldes kusagil jututubades, ei või sa iial teada, kes istub teiselpool helesinist ekraani. Juhtme teises otsas võib olla viiekümne aastane pervert või samamoodi esimese klassi õpilane. Lapsed on väga kergemeelsed ja nemad ei näe selles ohtu. Meenub „Pealtnägija“, kus üle kolmekümne aastased täiselujõus mehed sõitsid pealinna, et kohtuda kaheteist aastase tüdrukuga, hoolimata, et tüdruk korduvalt korrutas, et ta on algklassi õpilane. Loomulikult oli see ajakirjanduslik eksperiment, aga näitas tõsiasja, et Eestil on suuri probleeme netipervertidega. Laste ärakasutamist näen kõige suurema internetiprobleemina, mille vastu tuleb ja peab väga järjepidevalt võitlema. Teisena meenub internetis raisatud aeg, see kaob kui linnutiivul ja kasutegur on põhimõtteliselt null. Minu lapsepõlves oli internet juba suurelt kanda kinnitanud, aga sellegi poolest, ei olnud mul sellises eas sinna asja. Usun, et võitsin sellest palju rohkem, kui tänapäeva lapsed, kes oma virtuaalsete sõpradega lihtsalt aega surnuks löövad.
Eelnevalt tõin välja ühe suurima probleemi, mida virtuaalmaailm meile pakub, kuid siiski ei mõista ma internetti hukka. Pigem mõistan hukka vanemaid, kellel laste jaoks aega ei ole ja kes näevad kerget väljapääsu laps arvuti taha mugavalt sättida. Ülemaailmne võrk pakub meile tänapäeval kõike, kuid seal olles, peame tähelepanelikult jälgima, kus ja mida teeme, kellele midagi räägime või mida kommenteerime. Kõike seda saab kasutada enda elu parandamiseks või ka vastupidi. Iial ei või teada, kes soovib meile kurja või head. Iseenesest arvan, et Internet on võlu, viletsus on see, kui lapse tegemisi mitte kontrollida Internetis ja seda võimalust kasutavad ära nii mõnedki pahatahtlikud internetisõbrad.