Virtuaalmaailm ei ole elu alus (0)

Virtuaalmaailm ei ole elu alus
Virtuaalmaailm on üks parimaid viise oma sõnumi levitamiseks, arvutimängude mängimiseks, interneti kaudu endale vajaliku teabe/tarbe tellimiseks ning paljuks muuks vajalikuks.
Ammu on teada, et kaugel ei ole aeg, kui iga internetikasutaja võib luua oma virtuaalse maailma (näiteks koduna) ning kutsuda tuttavaid sinna nö külla. Edward Castronova hinnangul on järgmise saja aasta jooksul inimeste tähtsaimaks suhtlusviisiks peale näost näkku suhtlemise just sünteetilised maailmad. Virtuaalmaailmadeks võib pidada ka paljusid suhtlusportaal (nagu Facebook, Orkut , Rate, Yahoo , ja paljud teised kaasa arvatud), jututubasid, peaaegu kõiki kohti, kus inimesed üksteisega interneti teel „kohtuvad“.
Daniel Vaarik on öelnud, et edulugude kürval eksisteerib ka süngem poolus , mis räägib mängude ja jututubade tõttu lõhutud perekondadest, abielupettustest ja inimestest, keda reaalses maailmas tegelikult olemaski ei ole. Internetis leidub ka selliseid kasutajaid, kes teevad endale konto , kuid mitte enda nimele , vaid mõne suvalise isikuna. Peagi hakatakse võõrastelt inimestelt nende elu kohta uurima: perekonnaseisu , laste arvu, finantsseisu ja muudki neile vajalikku. On teada juhuseid, kus mõne aja möödudes on inimestele tekkinud suured pangalaenud, nende autoga või muu sõiduvahendiga on põhjustatud õnnetus/avarii.
„Kui nüüdsed 30-90 aastased täiskasvanud veel noored olid, siis suunasid neid põhiliselt vanemad ja õpetajad või teised lähedalseisvad isikud. Tänapäeva noored saavad märksa suurema osa oma infost otse omavanustelt üle maailma, meelelahutustööstusest ning paljudest teistest allikatest. Tulemuseks on noorte põlvkond, kes ei sarnane ühegi eelnenuga ja elab täiesti omaette väärtuste järgi“, lausus Daniel Vaarik oma artiklis „Virtuaalmaailmad ja suhtlemise sajand“ ( Postimees 2007).
Pöördudes tagasi juba pikemat aega hõrenenud perekondlike sidemete juurde, siis saab väita, et tänapäeval on internetis suhtlemine viinud suure osa inimestest sellise piirini , et peres hakkavad suhted halvenema. Tekivad sellised probleemid, millel ei ole tegelikult erilist tähtsust ega põhjust. Internet on inimeste mõtted väga segamini ajanud ja „ajud krussi keeranud“, inimesed on väga närvilised, sest suur osa neist on internetist täielikult sõltuvad. Nad tellivad toidu interneti kaudu; suhtlevad seal; loevad ajalehti jm ning mõned vaatavad isegi televiisorit selle vahendusel. Nii lapsed, nende õed, vennad, vanemad ja teisedki sugulased mängivad arvutis mänge, mis ei lõppe kunagi. Näiteks peavad nad seal loomi ja taimi kasvatama, ootama, millal vili või muu tooraine valmis küpseb, et see ruttu ära korjata ning uus kasvama panna. Jututades kirjutavad nad sõpradega, vastet oodates muutuvad nad aina närvilisemaks, vihastavad iga väiksemagi vea pärast. Rahvasteviisi ollakse sõltuvuses millestki , millest ise alguses aru ei saada, kui, siis alles pika aja möödudes või teiste poolt veenmisel. Seda lõpuks mõistes pole järel enam pea ühtegi sõpra, vahel harva jääb siiski vähemalt üks suurem toetaja tema juurde, et ta sellest suurest „august välja aidata“.
Nüüdseks on vanem põlvkondki interneti „avastanud“ ning see muutub nende seas üha populaarsemaks. Daniel Vaarik lausus: „Võimalik, et vastandumine tuleneb ka tehnilistest probleemidest: arvuti taga pikalt istunud inimene mõjub reaalsusest eemalehoidjana. Samas ei arvestata sellega, et arvuti ja internet on loodetavasti alles oma tehnoloogilise arengutee alguses ning tuleviku arvuti on piisavalt pisike ja intelligentne , kui kohmakas klaviatuur lubab“.
Edward Castronova hinnangul on järgmise saja aasta jooksul inimeste tähtsaimaks suhtlusviisiks peale näost näkku suhtlemise just sünteetilised maailmad. Mina loodan, et see ei ole ainult nii, sest sel juhul hääbuks rahva suhtlemisoskus ning me vajuks suhtlustasemel justkui tagasi algusesse – vehiks võib-olla ainult käte ja jalgadega.