Neile kõigile on iseloomulikud suured tsirkulaarsed dsDNA genoomid, mis on virionis pakitud kepikesekujuline nukleokapsiid (lad. baculum – kepike, siit ka sugukonna nimetus). Baculoviirustele on iseloomulik nakatunud rakkudes spetsiifiliste inklusioonkehade moodustamine. Baculoviiruseid on kõige enam teada liblikalistel, kuid neid on leitud ka kahetiivalistel, ehmestiivalistel ja ka krevettidel. Baculoviirustel esineb kahte tüüpi virione: • Virionid, mis kujunevad pungumisel raku plasmamembraanist (BV-budded viruses). • Virionid, mis moodustuvad rakutuumas ja asuvad inklusioonkehades (OV-occluded viruses). Sugukonda Baculoviridae kuulub on kaks perekonda viiruseid: • Nucleopolyhedrovirus (NPVs; Autographa californica MNPV) • Granulovirus (GVs; Gydia pomonella GV) Perekondadesse jagunemine põhines ajalooliselt inklusioonkehade erineval morfoloogial:
Peale selle on VP1 multifunktsionaalne ensüüm RdRp (transkriptaas ja replikaas), GT ja MT. 1.2. Replikatsioon Ehkki nii IPNV kui ka IBDV replitseeruvad rakukultuuris on nende andmed nende replikatsioonist väga piiratud. Uurimist on takistanud raku poolsete biosünteeside foon, sest birnaviiruse infektsioon ei mõjuta oluliselt raku biosünteese ja on samas ka ise tundlik actinomycine D-le. Teadaolevalt ei ole birnaviirste replikatsioon seotud rakutuumaga. Birnaviiruste virionid (erinevalt reoviirustest) ei vaja transkriptsioon aktiveerimiseks kapsiidivalkude proteolüüsi. Nakatatud rakus ei toimu kapsiidi täieliku dissotsieerumist (nagu ka reoviirustel). Transkriptsioon on erinevalt reoviirustest poolkonservatiivne (toimub ahela väljatõrjumisega). Sünteesitakse kaks mRNAd, mis sisaldavad cap struktuuri. Samas on oletatud, et osade (tulevaste genoomsete segmentide?) sünteesil toimub transkriptsiooni praimeerimine VP1- valgu poolt.
vastava taksoni monofüleetilisuse nõude puudumine, välja arvatud tüvede puhul. Viiruste taksonitele omistatakse ladinakeelsed nimetused, kusjuures seltside nimed saavad lõpu -virales, sugukondade nimed lõpu -viridae, ja perekonnad lõpu -virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt faag, SV40). Viiruste ehitus Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võinb koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor-
+ RNa viiruste replikaas on alati transleeritav otseselt genoomselt RNA-lt. Kõik eukarüootide + RNA viirused replitseeruvad alati raku tsütoplasmas ja replikatsioon on alati seotud raku membraaniga. Eristatakse RNA viiruste seas nelja erinevat super-sugukonda: 1. Picorna sarnased viirused. 2. Alpha sarnased viirused. 3. Flavi sarnased viirused. 4. Corona sarnased iirused Sugukond Picornaviridae: virionid Virion on membraanita ja ca 30nm diameertigam ikosaeeder. Virioni kapsiidi mooduatavad kolmest struktuurvalgust (VP1, VP2, VP3) koosnevad protomeerid. Polio- ja rhinoviiruste puhul on igale protomeerile omane sügav “vagumuse” või “kanjoni” olemasolu välispinnal. See kanjon on kohaks kus asub raku retseptorit seondav akseptorsait, Aphtho- ja cardioviirustel on siledad virionid ja seepäraste erineb nende viiruste
mingi DNA või RNA "iseseisvumisel" ja järgneval evolutsioonil peremeesrakust sõltumatult, kasutades ära peremeesraku "molekulaarset masinavärki". Nakatumine · Viirusesse nakatumisel on 2 staadiumit: Esimene kus viirus ennast sisse seab ( Võib kesta olenevalt viirusest ja tingimustest mõnest minutist kuni paari aastani ) Teine mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Selline viiruste paljunemine ja organismi normaalse talitluse häirimine kutsub enamasti esile vähem- või rohkem tõsise viirushaiguse. · Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulikud, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt
Viirused Greete-Lisette Maasik 11.kl Viirused(Vira; ladina sõnast virus 'mürk') on nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Üksikut viiruse isendit nimetatakse virioniks. Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega
Iga tRNA molekul seostub tsütoplasmas kindla aminohappega. See toimub vastava ensüümi kaasabil ATP energia arvelt, initsiaatorkodoomiga AUG paadub rRNA antikodoon UAC, seejärel siseneb ribosoomi teine tRNA molekul tuues endaga kaasa järgmisele koodonile vastava aminohappe. 12. . 13. Viiruste ehitus ja jaotus Viirused on bioobjektid, mis paiknevad elus ja eluta looduse vahepeal. Viirused on rakkust rakku rändavad parasiitgeenid. Ehitus- Viiruste osakesed - virionid omavad mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. 14. Nimeta RNA ja DNA viiruseid. DNA viirused klassifitseeritakse enamasti neis sisalduva DNA koostise järgi üksikahelaga
lihtsam või keerukam kapsiid. See sisaldab lipiide ja struktuurvalke. Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end nö rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Kõige tõhusamaks viirushaigusi tõrjuvaks vahendiks on seni organismi enda immuunsüsteem, mille võimet viirustega võidelda suurendatakse vaktsineerimise abil. Viimasel ajal on teatud edu saavutatud ka viiruste kemoteraapias, kuid ravimite väljatöötamine viiruste vastu on raske (selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et viirused kasutavad oma elutegevusel raku enda vahendeid).
Sugukonna tasandini määramisel kasutatakse laialdaselt Baltimore'i klassifikatsiooni. Viiruste taksonitele omistatakse ladinakeelsed nimetused, kusjuures seltside nimed saavad lõpu - virales, sugukondade nimed lõpu -viridae, ja perekonnad lõpu -virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt faag, SV40). Viiruste ehitus: Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor-
möödumine. Pealegi haigus võrdlemisi leebe. Profülaktikas kätepesu, esemete desinfektsioon. Viirused mõmm :) 05/06 Enteroviirused Üldist. Virulentsus. Ümbriseta ikosaeedrilised mRNA viirused. Replikatsioon tsütoplasmas. Fekaaloraalne levik. Haiguse määrab koetropism, viiruse tsütolüütiline võimsus. Sisenemisväratid ülemised hingamisteed, oropharynx, GI trakt. Virionid on happe-, proteaasi- ja sapiresistentsed, ka temperatuurikindlad. Replikatsioon algab mukoosas, tonsillide ja neelu lümfoidkoes. Viirus infitseerib hiljem Peyeri naaste. Esmane vireemia viib viiruse retseptorit kandvasse koesse – lümfisõlmede retikuloendoteliaalsetesse rakkudesse, põrna, maksa, kus algab replikatsiooni teine faas. Tekib teisene vireemia. Enamasti tsütolüütilised (v.a. hep A), paljunevad kiiresti, kahjustavad rakke otseselt.
Valgu Mutatsioonide tulemusel võib geeni nukleotiidne järjestus muutuda. Punktmutatsioon - ühe nukieotiidi vahetumine või väljalangemine ahelast. Ristsiire ja rekombineerumine - uute nukleotiidi järjestuste teke erinevate DNA ahelate baasil. NB! Valdav enamus mutatsioone on kahjulikud!; Valgu biosünteesi põhimehhanismid on universaalsed: a) DNA monomeerne koostis on sama (A, T, C, G); b) Geneetiline kood on universaalne. VIIRUSED - Väljaspool rakku viirusosakesed e virionid - supramolekulaarsed kompleksid (makromolekulide organiseeritud kogumid). Valdav enamus sisaidab üht DNA või RNA molekuli (genoom) ja valkkatet (kapsiid). Komplitseeritumatel on valkkatte peal ümbris, mis sisaidab glükoproteiine ja membraanilipiide: Kuna puudub iseseisev ainevahetus ja reprodutseerumisvõime, siis viirusosakesed pole elusorganismid.; Rakuparasiidid - vajavad peremeesraku metabolismi genoomi reprodutseerimiseks ja valkude
Selle tulemusena võib tekkida suhkruhaigus. Kromosoommutatsioonid- muutused kromosoomides- kromosoomide pikkuse või struktuuri muutused: 1) Deletsioon- kromosoomilõik on kaduma läinud. 2) Duplikatsioon- kromosoomilõik on kahekordistunud. 3) Iversioon- geenide järjestus on muutunud ümberpaiknemise tõttu. 4) Translokatsioon- geenide asukoht on muutund ümberpaiknemise tõttu. Nii võib tekkida näiteks skisofreenia. 33. Viiruste ehitus Viiruste osakesed - virionid (üksik viiruse isend)- omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude
1. Virulentsus, virulentsust mõjutavad tegurid, virulentsuse hindamine Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest. LD50 – letaalne doos – 50% loomadest surevad. nt: 5 virioni, keskmiselt attenueeritud viirus 5000 virioni, kõrgelt attenueeritud viirus 1mln virioni. ID50 infektsioosne doos – 50% loomadest tekib haigus. nt 2 virioni. Viirustel on koe ja peremeesspets...
Üldine osa Mikroorganismide ehitus ja elutegevus § Mikrobioloogia on teadus, mis uurib väikseimate elusorganismide mikroorganismide morfoloogiat, füsioloogiat, biokeemiat ja geneetikat, seega mikroobide mitmesuguseid omadusi. Kihn § Nimetatakse veel: glükokaaliks, limakiht, kihn. § Ei esine kõigil bakteritel, varieerub paksuses ja rigiidsuses. § Tagab bakteri adhesioonivõime, väldib fagotsütoosi. § Paljud bakterid kaotavad kunstlikel söötmetel kihnu. Bakterite rakusein § Mükoplasmad on ainukesed bakterid, kellel rakusein puudub. § Bakterite (v.a. klamüüdia) rakusein on poolrigiidne, sisaldades peptidoglükaani [PG] (mureiini). § PG tagab bakterite kuju ja takistab osmoosist tingitud lüüsi. Tsütoplasma membraan § Tegemist on permeaabelsusbarjääriga, määrates, mis liigub sisse ja mis välja. § Vesi, lahustuvad gaasid (CO2, O2), rasvlahustuvad molekulid difundeeruvad läbi membraani, vesilah...
rasvhapete ja püruvaadi oksüdatsioon, aminohapete katabolism Lüsosoomid hüdrolaaside eraldamine Ribosoomid valkude süntees Peroksisoomid aminohapete oksüdeerimine Tsütoskelett tagab raku kuju ja liikumisvõime Kloroplastid - fotosüntees Viirused millest koosnevad, miks pole elusorganismid; viiruse elutsükkel. Väljaspool rakku viirusosakesed e virionid supramolekulaarsed kompleksid. Valdav enamus sisaldab üht DNA või RNA molekuli (genoom) ja valkkatet (kapsiid). Komplitseeritumatel on valkkatte peal ümbris, mis sisaldab glükoproteiine ja membraanilipiide. Mõõtmed 20nm ... 1µm; geenide arv 3...200; nukleotiidide arv 3 tuhat kuni 300 tuhat. Kuna puudub iseseisev ainevahetus ja reprodutseerumisvõime, siis viirusosakesed pole elusorganismid. LIISI KINK 6
Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti. 2)Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd. Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega
Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaar sete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks. Viirushaigused · Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) Lõhelaste viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd. 2 Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
