Neile kõigile on iseloomulikud suured tsirkulaarsed dsDNA genoomid, mis on virionis pakitud kepikesekujuline nukleokapsiid (lad. baculum – kepike, siit ka sugukonna nimetus). Baculoviirustele on iseloomulik nakatunud rakkudes spetsiifiliste inklusioonkehade moodustamine. Baculoviiruseid on kõige enam teada liblikalistel, kuid neid on leitud ka kahetiivalistel, ehmestiivalistel ja ka krevettidel. Baculoviirustel esineb kahte tüüpi virione: • Virionid, mis kujunevad pungumisel raku plasmamembraanist (BV-budded viruses). • Virionid, mis moodustuvad rakutuumas ja asuvad inklusioonkehades (OV-occluded viruses). Sugukonda Baculoviridae kuulub on kaks perekonda viiruseid: • Nucleopolyhedrovirus (NPVs; Autographa californica MNPV) • Granulovirus (GVs; Gydia pomonella GV) Perekondadesse jagunemine põhines ajalooliselt inklusioonkehade erineval morfoloogial:
Entomobirnavirus. Tüüpesindaja on drosophila X viirus (DXV), nakatab putukaid. Peale nende on teada veel birnaviiruseid, mis nakatavad molluskeid (oyster virus, OV). Ehkki birnaviiruse laadseid agente on kirjeldatud nii inimesel kui ka koduloomadel puuduvad siiani veel kindlad andmed imetajate klassikaliste birnaviiruste kohta. Enim uuritud birnaviirused on IBDV ja IPNV (kuna need viirused põhjustavad suurt majanduslikku kahju). 1.1. Viron ja genoom Virionid on ikosaeedrilised, ca 60 nm diameetriga. Kahekomponentset dsRNA genoomi ümbritseb ühekihiline kapsiid (T=13), mille koosseisu kuulub neli struktuurset valku: kaks mazoorset struktuurvalku on VP2 (40 kDa, viiruse peamine antigeen) ja VP3 (32 kDa); minoorsed struktuurvalgud on VP1 (90 kDa) ja VP4 (28-29 kDa, virionis leidub seda valku väga vähe, nakatatud rakus aga suhteliselt palju, mistõttu teda nimetatakse ka NS valguks).
vastava taksoni monofüleetilisuse nõude puudumine, välja arvatud tüvede puhul. Viiruste taksonitele omistatakse ladinakeelsed nimetused, kusjuures seltside nimed saavad lõpu -virales, sugukondade nimed lõpu -viridae, ja perekonnad lõpu -virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt faag, SV40). Viiruste ehitus Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võinb koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor-
+ RNa viiruste replikaas on alati transleeritav otseselt genoomselt RNA-lt. Kõik eukarüootide + RNA viirused replitseeruvad alati raku tsütoplasmas ja replikatsioon on alati seotud raku membraaniga. Eristatakse RNA viiruste seas nelja erinevat super-sugukonda: 1. Picorna sarnased viirused. 2. Alpha sarnased viirused. 3. Flavi sarnased viirused. 4. Corona sarnased iirused Sugukond Picornaviridae: virionid Virion on membraanita ja ca 30nm diameertigam ikosaeeder. Virioni kapsiidi mooduatavad kolmest struktuurvalgust (VP1, VP2, VP3) koosnevad protomeerid. Polio- ja rhinoviiruste puhul on igale protomeerile omane sügav “vagumuse” või “kanjoni” olemasolu välispinnal. See kanjon on kohaks kus asub raku retseptorit seondav akseptorsait, Aphtho- ja cardioviirustel on siledad virionid ja seepäraste erineb nende viiruste
mingi DNA või RNA "iseseisvumisel" ja järgneval evolutsioonil peremeesrakust sõltumatult, kasutades ära peremeesraku "molekulaarset masinavärki". Nakatumine · Viirusesse nakatumisel on 2 staadiumit: Esimene kus viirus ennast sisse seab ( Võib kesta olenevalt viirusest ja tingimustest mõnest minutist kuni paari aastani ) Teine mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Selline viiruste paljunemine ja organismi normaalse talitluse häirimine kutsub enamasti esile vähem- või rohkem tõsise viirushaiguse. · Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulikud, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt
Viirused Greete-Lisette Maasik 11.kl Viirused(Vira; ladina sõnast virus 'mürk') on nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Üksikut viiruse isendit nimetatakse virioniks. Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega
Iga tRNA molekul seostub tsütoplasmas kindla aminohappega. See toimub vastava ensüümi kaasabil ATP energia arvelt, initsiaatorkodoomiga AUG paadub rRNA antikodoon UAC, seejärel siseneb ribosoomi teine tRNA molekul tuues endaga kaasa järgmisele koodonile vastava aminohappe. 12. . 13. Viiruste ehitus ja jaotus Viirused on bioobjektid, mis paiknevad elus ja eluta looduse vahepeal. Viirused on rakkust rakku rändavad parasiitgeenid. Ehitus- Viiruste osakesed - virionid omavad mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. 14. Nimeta RNA ja DNA viiruseid. DNA viirused klassifitseeritakse enamasti neis sisalduva DNA koostise järgi üksikahelaga
lihtsam või keerukam kapsiid. See sisaldab lipiide ja struktuurvalke. Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end nö rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Kõige tõhusamaks viirushaigusi tõrjuvaks vahendiks on seni organismi enda immuunsüsteem, mille võimet viirustega võidelda suurendatakse vaktsineerimise abil. Viimasel ajal on teatud edu saavutatud ka viiruste kemoteraapias, kuid ravimite väljatöötamine viiruste vastu on raske (selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et viirused kasutavad oma elutegevusel raku enda vahendeid).
Sugukonna tasandini määramisel kasutatakse laialdaselt Baltimore'i klassifikatsiooni. Viiruste taksonitele omistatakse ladinakeelsed nimetused, kusjuures seltside nimed saavad lõpu - virales, sugukondade nimed lõpu -viridae, ja perekonnad lõpu -virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomenklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonna nimest ja liigiepiteedist), nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid (nt faag, SV40). Viiruste ehitus: Viiruste osakesed - virionid - omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude või polüsahhariidide ülesandeks on seonduda peremeesraku pinnaretseptoritega (vt retseptor-
Patogenees. Levib hingamis- või suusekreetidega. Infitseerib mitootiliselt aktiivseid erütroidprekursoreid luuüdis, põhjustab lüütilist infektsiooni. Tekitab ulatusliku vireemia, võib läbida platsentat. Profülaktikaks ja haiguse paranemiseks vajalikud antikehad. Viirus põhjustab bifaasilist haigust: esmane faas on seotud vireemiaga (gripilaadsed sümptomid ja viiruse eritamine), hilisem faas immuunvastusest (ringlevad immuunkompleksid ja komplementi mitte fikseerivad virionid). Tulemusena erütematoosne makulopapulaarne lööve, artralgia, artriit. Erütroidprekursorite kadumine, erütrotsüütide destabilisatsioon põhjustavad kroonilise aneemiaga patsientidel aplastilise kriisi. Haigused. • Kerge gripilaadne haigus – peavalu, palavik, külmavärinad, müalgia, haiglus. • erythema infectiosum – pärast mittespetsiifilisi külmetuse sümptomeid lööve põskedel, mis näeb välja nagu kõrvakiil. Lööve
Valgu Mutatsioonide tulemusel võib geeni nukleotiidne järjestus muutuda. Punktmutatsioon - ühe nukieotiidi vahetumine või väljalangemine ahelast. Ristsiire ja rekombineerumine - uute nukleotiidi järjestuste teke erinevate DNA ahelate baasil. NB! Valdav enamus mutatsioone on kahjulikud!; Valgu biosünteesi põhimehhanismid on universaalsed: a) DNA monomeerne koostis on sama (A, T, C, G); b) Geneetiline kood on universaalne. VIIRUSED - Väljaspool rakku viirusosakesed e virionid - supramolekulaarsed kompleksid (makromolekulide organiseeritud kogumid). Valdav enamus sisaidab üht DNA või RNA molekuli (genoom) ja valkkatet (kapsiid). Komplitseeritumatel on valkkatte peal ümbris, mis sisaidab glükoproteiine ja membraanilipiide: Kuna puudub iseseisev ainevahetus ja reprodutseerumisvõime, siis viirusosakesed pole elusorganismid.; Rakuparasiidid - vajavad peremeesraku metabolismi genoomi reprodutseerimiseks ja valkude
Selle tulemusena võib tekkida suhkruhaigus. Kromosoommutatsioonid- muutused kromosoomides- kromosoomide pikkuse või struktuuri muutused: 1) Deletsioon- kromosoomilõik on kaduma läinud. 2) Duplikatsioon- kromosoomilõik on kahekordistunud. 3) Iversioon- geenide järjestus on muutunud ümberpaiknemise tõttu. 4) Translokatsioon- geenide asukoht on muutund ümberpaiknemise tõttu. Nii võib tekkida näiteks skisofreenia. 33. Viiruste ehitus Viiruste osakesed - virionid (üksik viiruse isend)- omavad hoolimata oma erinevast päritolust mõningast ehituslikku sarnasust. Enamasti sisaldab virion valkudest koosnevas kestas (nukleokapsiidis) ühe või mitu molekuli nukleiinhapet. Nukleokapsiid võib koosneda ühesugustest valgu molekulidest, või olla üsna keerulise ehitusega. Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. Mõnede viiruste pinnavalkude
I veri – määratakse antikeha ja antigeen, II veri – 2-3n hiljem antikeha – peab olema tõusnud vähemalt 4x. Nt III veri – (I ja II korral Ak 0) - 1:16. 17. Viiruste isoleerimine ja identifitseerimine Immuuntestid - ELISA – ensüüm + substraat > antigeen + antikeha reaktsioon ja nende vahel indikaatorsüsteem, nähtav, hinnatakse reaktsiooni. Elektronmikroskoop – kõhulahtisus (virione tuvastada), veiste ebarõuged (kärnas virionid). Immunofluorestsentsmeetod – uuritakse pimeväljas Immuundifusioon agargeelis – hobuste infektsioosne aneemia, maedi-visna, veiste leukeemia Reaktsioon toimub agargeelis. 1. metallmatriitsi vajutame agargeeli 2. puhastame agarist, et tekiksid kaevud. 3. aukudesse lisame vajalikud ained. Ümberringi uuritav proov ja keskele antikeha. Põhimõte – antikeha ja antigeen difundeeruvad üksteisele lähemale – tekib kokkupuutel reaktsioon. Pimedas vaadatakse tulemusi
muutus) jne. Viiruse montaaz ja morfogenees § Montaaz (assembly) - uuesti sünteesitud viiruslik genoom ja kapsiidi polüpeptiidid ühinevad, moodustub virioni baasstruktuur. Toimumiskoht: § tsütoplasmas - picorna-, pox-, reoviirused; § tuumas - papova-, parvoviirused; § rakumembraani sisepinnal - retroviirused. § Sageli vaja polüproteiin lõigata lühemateks funktsionaalseteks valkudeks. HIV viiruse vabanemine Viiruste vabanemine rakust § Vabanemine (release) - valmis nukleokapsiidid (virionid) vabanevad rakust. Kaks moodust. § Lüütilised viirused - rakk laguneb ja virionid pääsevad välja; § Envelope'ga viirused - toimub pungumine (budding) omandavad lisaks veel välisümbrise tungimisel läbi rakumembraanide, makroorganismi rakud võivad hukkuda või ka mitte. Genoom § Genoomse DNA molekulmass kõigub 1.5x106 (parvoviirused) kuni 200x106 (rõugeviirus). RNA molekulmass ulatub 2x106 (pikornaviirused) kuni 15x106 (reoviirused). § Nn
rasvhapete ja püruvaadi oksüdatsioon, aminohapete katabolism Lüsosoomid hüdrolaaside eraldamine Ribosoomid valkude süntees Peroksisoomid aminohapete oksüdeerimine Tsütoskelett tagab raku kuju ja liikumisvõime Kloroplastid - fotosüntees Viirused millest koosnevad, miks pole elusorganismid; viiruse elutsükkel. Väljaspool rakku viirusosakesed e virionid supramolekulaarsed kompleksid. Valdav enamus sisaldab üht DNA või RNA molekuli (genoom) ja valkkatet (kapsiid). Komplitseeritumatel on valkkatte peal ümbris, mis sisaldab glükoproteiine ja membraanilipiide. Mõõtmed 20nm ... 1µm; geenide arv 3...200; nukleotiidide arv 3 tuhat kuni 300 tuhat. Kuna puudub iseseisev ainevahetus ja reprodutseerumisvõime, siis viirusosakesed pole elusorganismid. LIISI KINK 6
Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti. 2)Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd. Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega
Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaar sete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks. Viirushaigused · Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) Lõhelaste viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd. 2 Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on
annaabi.ee 
