· vajavad aega ümberlülitumiseks VISUAALSE sõnavara: pilt ilmetu ette nägema fookus perspektiiv illusioon kujutlus paistma illustreerima pilguheit vaatama udune stseen selginema ähmane vaatepunkt vaatama · ma vaatan seda asja lähemalt · kohtume silmast silma · mul on sellest üsna ähmane arusaam · on pimedusega löödud · vaatan sellele tagantjärgi hoopis teise pilguga · see valgustab veidi asja · lugu tuli ilmseks · tulevik on tume · lahendus vilksatas korraks silme ees · ülevaade on olemas ilma ühegi kahtluse varjuta AUDITIIVSE sõnavara: kõla rütm toon monotoonne vali tumm heli rõhutama hüüdma küsima kõlatu helistama kuulutama kriiskav arutama vaikus · samal lainepikkusel · täielik kooskõla · see on minu jaoks täielik hiina keel · räägin kurtidele kõrvadele · ennekuulmatu uudis · muusika minu kõrvadele · kõik on selgelt väljendatud · sõnaselge · võtan sind kuulda · luba, ma seletan
10B klassi õppekäik Meie esimene õppekäik leidis aset päikeselisel neljapäeval, 09.10.2008. Väljasõit oli kell 11.45 Mesikäpa halli juurest, kus kõik rõõmsameelselt bussi istusid ja olid meeleldi valmis veidi Põlvamaa Metsaomanike Seltsi aitama. Meie tee viis meid Lõivu kinnistule, mis asub Himmastest mõned kilomeetrid Mooste poole. Bussist välja astudes vilksatas minul peast läbi mõte, et kus see noor mets siis on mida meie hooldama peame ? Mina märkasin ühelt poolt metsatukka, mis on kordades vanem kui mina ja teisalt mingit võsa. See võsa oligi nimelt lang, kus me tegutsema hakkasime. Lähemal uurimisel selguski, et vaarika ja maltsa all on peidus pisikesed, armsad, eelmisel kevadel istutatud kuuseistikud. Tarkust ja teadmisi jagasid meile Kalle Peterson ja Tarmo Lees. Pealtnäha paistis töö päris lihtne
teeb ettepaneku ? . Andres nustub. Tegelased:Andres, smpaatne ? , rikas noor inimene. Tegevuskoht: vagun, Moskva vaksal, vaksaliesine vljak Moskvas kupeesse sisenes noor mees. Ta oli pikas mustas kallis mantlis, valges srgis luksusliku lipsuga. Ta prdus kohe Andrese poole - Tere, teile minu tuttav pidi andma leandmiseks saadetise Tallinnast. - Jah, palun. Kuidas ta ra arvas, et see olen mina? Kupees sidab ju veel 3 noort eestlast - vilksatas Andrese peas. - Arvatavasti tema tuttav kirjeldas mind. - Ei olnud probleeme piiril? - Ainult koer, kes otsib narkootikume, vga kaua nuuskis teie pakki - naljatas Andres. - No tnu jumalale! Suur tnu teile! Ma olen autoga, tahate raviimist? - Ei. Aith. Ma juan ise kohale. - Miks mitte? Mul testi ei ole raske. Kuhu teil sita on? - Ma tahan jtta asjad vrastemajja "Metropol", aga prast sita sprade juurde. Nad elavad "Marinoi rostsi" rajoonis. -See ei ole ldse kauge
Juhuslikult oli mul kaasas piltkirja käsiraamat, seega ma sain kohe järgi vaadata tolle kirja tähenduse. Minu üllatuseks oli seal kirjas vaarao Cheopsi nimi. Ma ei tahtnud uskuda, et keegi võis selle hiljem sinna kirjutada juurde. Eriti kummalisena näis tõsiasi, et ma leidsin vanaaegse kraana just Cheopsi püramiidi juures. Kraana oli tehtud pronksist, mis oli roostetama läinud ning mis osaliselt lagunes. Üritasin roostet maha kraapida, kuid asjatult. Korraks juba vilksatas mulle pähe mõte, et äkki keegi heidab lihtsalt arheoloogide kulul nalja, kuid see mõte kadus kiirelt, kui nägin ülaservas järjekordset joonistust. Joonistusel oli kujutatud meest, kes tõstab kraanaga suuri kiviblokke. Nüüd oli mulle kõik selge seda masinat oli kasutatud Cheopsi püramiidi ehitamiseks. Sõitsin kohe autoga lähimasse linna, et sellest ülemusele rääkida. Ülemus kostis aga sellepeale: ,,Ma arvan, et sa mõtlesid selle kõik ise välja ning sul ei ole ju
Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?""Ei, sir."Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab...""Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..."Ta jäi vait."Me olime siis veel kõik koos..."Ohvitser noogutas julgustavalt."Ma tean. Tore pilt küll. Nagu "Korallisaares"."Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust
" "Ei, sir." Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." "Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." Ta jäi vait. "Me olime siis veel kõik koos..." Ohvitser noogutas julgustavalt. "Ma tean. Tore pilt küll. Nagu "Korallisaares"." Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees
Öösel hiilis ta suguharu kindluse juurde ning rääkis kaksikutega, kes ütlesid talle, et hommikul kavatsetakse saar läbi otsida ja Ralph ära tappa. Ralph peitis end tihedasse metsa,kuid kütid leidsid ta ülesse.Nad otsustasid Ralphi metsast välja suitsetada ja panid metsale tule otsa.Ralph jooksis nii nagu ta jalad võtsid.Ta pages rannale, kus komistas otsa mereväeohvitserile, kes oli kohale tulnud suure suitsu peale. Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki
25. Repelled by their alienness nende võõrapärasuse poolt eemale tõrjutud 26. All the more besotted by him temast veelgi rohkem uimastunud, juhmistunud 27. Surprised by this flare of resentment tema pahameele sähvatusest üllatunud 28. Hidden in the obscurity of the forest metsa pimeduse (hägususe, tundmatuse) varjus 29. Elated by the attention tähelepanust elevil 30. On the periphery ääremaal, äärealal 31. Surprise flitted across his face üle tema näo vilksatas üllatus 32. Tow somebody across the campus kedagi läbi koolikompleksi (pukseerima) juhatama 33. Struggle violently, with futility ägedalt, ent ilmaasjatult rabelema 34. Let loose with a guttural snarl lasi lahti samal ajal kurguhäälselt (guturaalselt!) urisedes 35. Conjure up välja manama 36. Dress down for class tunniks mugavalt? riietuma (vastand dress up pidulikult riietuma) 37
Vaata mind., kuid siis mõistis Aliide, et mehel pole tema jaoks silmi, sest Aliide nägi, kuidas mehe jutt katkes, kuidas tema portsigarit taskust otsinud käsi peatus keset liigutust, kuidas ta jäi poolelt sõnalt Inglit vahtima ja kuidas portsigari kaas ta käes noaterana välkus. Ingel oli saanud mehe, kes oli pannud Aliide südame seisma.Tuli kihlusaeg ning siis ka pulmad. Isegi pulmas Aliidega tantsides vaatas Hans temast läbi, vaatas Inglit, pöörates pead sinna, kus vilksatas pruudi loor. Aliide nägi Inglit ja Hansu nüüd koguaeg koos. Sosistamine, susistamine, vaikne voodilinade sahin öösel. Aliidet piinasid pildid I. Paisuvast kõhust ja ümber I. Põimunud H. kehast. Aliidel algas elu, mis oli piina täis. Ühel päeval kohtas Aliide Martinit ja ta leidis, et tema on see õige, sest mees ei teadnud temast veel midagi. Aliide otsustas, et selle mehe ta võtab. Kui H. sai sellest teada, ei rääkinud ta A. Nädal aega. ,,Kuid A. Oli ükskõik
endale täpselt ette ei kujutanud, või siis suurest saginast ukse ees. Aga Juliuse tänaval, kuhu teda oli juhatatud ja mille alguses ta hetkeks peatus, seisid kumbagi kätt peaaegu ühesugused majad, kõrged hallid vaeste üürikasarmud. Praegu, pühapäeva hommikul, oli pea kõigil akendel inimesi, vestiväel mehed olid rinnuli aknalaual ja suitsetasid või hoidsid seal hellalt ja ettevaatlikult väikesi lapsi püsti. Teistel akendel oli virnas voodiriideid, mõne tagant vilksatas mõne naise salkus pea. Hõigeldi üle tänava, üks selline hõige otse K. pea kohal kutsus esile üldise naeru. Võrdsel kaugusel üksteisest oli kogu pika tänava ulatuses väikesi, maapinnast paari trepiastme võrra madalamal asuvaid toidupoekesi. Sealt käisid naised sisse ja välja või seisid trepil ja lobisesid. Üks puuviljamüüja, kes akendel olijaile oma kaupa pakkus, oli niisama tähelepanematu kui K. ja pidi talle oma käruga peaaegu otsa ajama
Vanad lõhnad, kuid igal hommikul ometi uued ja õpetlikud. Oli imelik, et väliselt samasugused asjad olid loomult siiski nii mitmesugused. Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn. Kuid kõige paremad lõhnad tulid ometi köögist. Ja Popi jooksis oma nina taga ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu siug. See oli kõrge ja kitsas hoone, mille keskel oli neljakandiline lõugas, millest alt lai ja ülal ikka kitsamaks ja kitsamaks minev korsten otsejoones üles tõusis. Lõukas mustasid raudkolmjalad, pannid ja nõgised orad. Popi tõstis koonu ja liigutas märgi sõõrmeid. Lõhnas nõgi. Läbi korstna lõõri kuuldus siingi varblaste sirinat. Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud rooga ega üldse midagi
Vanad lõhnad, kuid igal hommikul ometi uued ja õpetlikud. Oli imelik, et väliselt samasugused asjad olid loomult siiski nii mitmesugused. Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn. Kuid kõige paremad lõhnad tulid ometi köögist. Ja Popi jooksis oma nina taga ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu siug. See oli kõrge ja kitsas hoone, mille keskel oli neljakandiline lõugas, mille alt lai ja ülal ikka kitsamaks ja kitsamaks minev korsten otsejoones üles tõusis. Lõukas mustasid raudkolmjalad, pannid ja nõgised orad. Popi tõstis koonu ja liigutas märgi sõõrmeid. Lõhnas nõgi. Läbi korstna lõõri kuuldus siingi varblaste sirinat. Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud rooga ega üldse midagi. Ka siin oli Isand tina
isandaid. Kuid ükski pole nii hea kui see maja ja see isand. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn. Ta avas teise silma ja vaatas üles. Väljas oli veelgi valgemaks läinud. Kaks Kuid kõige paremad lõhnad tulid ometi köögist. Ja Popi jooksis oma nina taga rida ähmaseid ruutusid õhkus roosalt. Põrandal näisid varjud. ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. Tema See oli kõrge ja kitsas hoone, mille keskel oli kandiline lõugas, millest alt lai tarkusel pole piire. Ta läheb välja tühja korviga ja tuleb tagasi, korv täis liha. Kes ja ülal ikka kitsamaks ja kitsamaks minev korsten otsejoones üles tõusis. Lõukas võib seda teha peale Isanda
isandaid. Kuid ükski pole nii hea kui see maja ja see isand. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn. Ta avas teise silma ja vaatas üles. Väljas oli veelgi valgemaks läinud. Kaks Kuid kõige paremad lõhnad tulid ometi köögist. Ja Popi jooksis oma nina taga rida ähmaseid ruutusid õhkus roosalt. Põrandal näisid varjud. ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. Tema See oli kõrge ja kitsas hoone, mille keskel oli kandiline lõugas, millest alt lai tarkusel pole piire. Ta läheb välja tühja korviga ja tuleb tagasi, korv täis liha. Kes ja ülal ikka kitsamaks ja kitsamaks minev korsten otsejoones üles tõusis. Lõukas võib seda teha peale Isanda
silmipimestavast nägemusest. Tütarlaps polnud suur, aga ta näis pikk oma sihvaka ja saleda piha tõttu. Ta oli tõmmu, küll aga võis aimata, et päeval oli ta ihul andaluusia ja rooma naiste ilusat kuldset helki. Ka ta väikesed jalad olid andaluusialikud, graatsilised jalatsid ümbritsesid neid kitsalt, kuid mugavalt. Ta tantsis, keerles ja tiirles vanal pärsia vaibal, mis lohakalt ta jalgade alla oli heidetud, ja iga kord, kui ta särav nägu keerutusel mööda vilksatas, pildus ta oma suurtest mustadest silmadest välkusid. Kõigi pilgud tema ümber olid pingul, kõigi suud lahti; ja tõepoolest, kui ta nii tantsis kuljustrummi saatel, kaks ümarat ja puhast käsivart üle pea sirutatud, ise peen, habras ja elav nagu herilane, seljas voltideta 58 kuldmiidriga kirju undruk, mis kohevile läks ja aegajalt ta saledaid sääri näha laskis, õlad paljad, juuksed mustad ja silmis tuli -- siis tundus ta tõesti üleloomuliku olendina.
«Hirv!» hüüdis Emiilia. «Kena loom,» kinnitas Kuuno, «niisugust maksab taga ajada.» «Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate?» «Aga minu seltsiline?» «Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.» «Aga meil pole koeri.» «Sellest pole viga. Järele, järele!» Nende sõnadega . andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli Kuuno 51 kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus. «Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!» hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole. «Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.» Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole. Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees
vaid sellest, mis on hoolega peidetud ridade vahele. Mulle saabus aeg suurimaks sisemiseks ümberkorralduseks, mida mul oli kunagi tulnud üle elada. Lõdvakslastud "maailmakodanikust" muutusin ma antisemitismi-fanaatikuks. Veel vaid üks kord, see juhtus viimast korda, elasin ma oma hingesügavuses üle raske hetke. Kui ma hakkasin sügavamalt tundma õppima juudi rahva kogu osa ülemaailmses ajaloos, vilksatas minus ükskord äkki taas ootamatult mõte, et võibolla kunagi määratlemata saatused, põhjustel, mis meile, vaestele inimestele on veel tundmatud, määrasid ette lõpliku võidu just nimelt sellele väiksele rahvale. Võibolla sellele rahvale, kes iidsetest sajanditest elab sellel maal, saab autasuks ükskord ikkagi kuuluma kogu Maa? Kas on meil objektiivne õigus võidelda enesesäilitamise eest, või omab seda õigust vaid subjektiivne motivatsioon?
uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel. Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta lähenes, et teda avada
annaabi.ee 
