tanniinisisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Valminud viljad muutuvad mahlakaks ja magusaks. Täisküpsuse tunnuseks on klaasjalt läikiv viljasisum, mis paistab läbi õhukese koore. PÄRITOLU JA KASVATUSKOHAD Kakiploomipuu on pärit IdaAasiast, kus teda kasvab ka metsikult. Hiinas, Jaapanis ja Koreas on ta kauatuntud viljapuu, mis 19.sajandil viidi ka USAsse ja LõunaEuroopasse. Kasvatatakse ka Austraalias Eestile lähimad kohad, kus hurmaad viljapuuna kasvatatakse, on Vahemere ja Musta mere ääres. HURMAA KASUTUSALAD Puuviljasalatites, siirupite ja kompottide valmistamisel Moosi keetmisel ja küpsetistes või jookide valmistamisel Juustu, linnuliha või jäätise lisandina. Säilitatakse ka kuivatatult KUIDAS HURMAAD SÜÜA? Vilju süüakse toorelt nagu õuna või süüakse lusikaga nagu kiivit Erinevalt enamikust puuviljadest hurmaa ei lõhna ja pole ka eriti mahlakas.
o Sordid: "Aureoelegantissima„ , "Tricolor„ , "Variegata„ , "Aurea„ o Kasvutingimused: Päikesepaisteline, aga üldiselt vähenõudlik. Ei talu varju ja kinnitallatud pinnast. o Suurus: kuni 4m kõrge o Lehed: Sügisel lehed värvuvad punakaslillaks. lehed püsivad erkkollastena kogu suve. o Õied: Õitseb varakevadel kollaste õitega enne põõsa lehtimist. Igal kevadel ta õitseb väga rikkalikult. o Viljad: Punased, kirsilaadsed viljad on söödavad. Viljapuuna kasutatavad sordid vajavad väidetavalt tolmlemiseks teist puud kõrvale. Cornus alba – siberi kontpuu o Kasvutingimused: külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb hästi vegetatiivselt. o Suurus: 2-3 mkõrguseks o Võra: peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas. o Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased. Noored võrsed kaetud vahakirmega. o Lehed: 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased.
Taimede aeglane kasv ja areng on samuti märkimisväärne takistus- istandik hakkab majanduslikult tasuvat saaki andma alles kümne aasta pärast rajamist, ja sedagi vaid siis, kui kasvutingimused on ideaalsed. Peruu sammaskaktus (Cereus peruvianus) Selle liigiga on süstemaatikas pisut segased lood: pole päris selge, kas Cereus peruvianus, C.hildmannianus, C.urugayanus ja C.jamacaru on ikka kõik üks ja sama liik või ei ole, ent viljapuuna kasvatamist see segadus siiski ei takista. 5 Võrreldes tihnikkaktusega on peruu sammaskaktus saagikam ja märksa jõudsama kasvuga ning Iisraelis on selle liigi aretamisega hakatud usinalt tegelema. Peruu sammaskaktuse viljade söödav osa on suur, 70-80% ning suhkrusisaldus võib ületada 10%. Probleem on viljade üsna lühike säilivusaeg, ent tõhusa aretustööga on tõenäoliselt võimalik sellestki üle saada.
Makoreed kultiveeritakse kohtades, kus õlipalm ei kasva. Üks täiseas puu annab umbes 30 kg õli aastas. Kompvekipuud kultiveeritakse magusate viljaraagude tõttu. Viljaraod on magusad, neid süüakse puuviljana, pressitult ka maiustustena. Kasutatakse ka mööbli ja muusikariistade valmistamiseks. Persimonipuud kasvatatakse ilupuuna. See on väga viljakas. Viljad ei ole maitsvad, neid tuleb töödelda, kuid need on väga toitvad, sest sisaldavad palju suhkrut ja seetõttu kasvatatakse ka viljapuuna. Valmistatakse näiteks golfikepilabasid ja skulptuure. India raudpuu on ääretult kõva, tavaline kirves sellele peale ei hakka, töödeldakse vaid masinatega. Raudteeliipritena väga vastupidav, kasutatakse ka vagunite siseviimistluses. Lõhnavatest õitest saadakse eeterlikku õli, mida parfümeerias tihti kasutatakse. Guajakk on raskesti töödeldav, sellest valmistatakse hammasrattaid, laevaosi, keeglikuule, piljardipalle ja teisi vastupidavust nõudvaid esemeid
puiduga eebenipuu ehk eebendiospüür. Meie puuviljalettidel umbes 1823- kroonise kilohinnaga lebavate viljade päritolumaaks on kõige sagedamini märgitud Hispaania, aga tegelikult on kaki-ploomipuu pärit Ida-Aasiast, kus teda kasvab ka metsikult. Hiinas, Jaapanis ja Koreas on ta kauatuntud viljapuu, mis 19. sajandil viidi ka USA-sse ja Lõuna-Euroopasse. Eestile lähimad kohad, kus hurmaad viljapuuna kasvatatakse, on Vahemere ja Musta mere ääres. 5 Granaatõun : (pilt 1.5 , Pilt 1.6 ) Granaatõun on hariliku granaadipuu vili. "Granaatõun" tähendab sõna-sõnalt "paljude seemnetega õuna". Sõna grenade, viidates väiksele lõhkevale pommile, mis lendab paljudeks pisikesteks tükkideks, näib olevat tulenenud granatum'ist
Ploomipuu kultuuristati 3. sajandil eKr Kaukaasias. Kreeka kaudu, kus harilikku ploomipuud tunti juba 6. sajandil eKr, levis ta mujale Euroopasse. Juba 1. sajandil eKr hakkasid roomlased kasvatama mitut sorti ploome. Ploomipuu liikidest on Eestis (Saaremaa lääneosas) kodumaine ainult laukapuu (Prunus spinosa), millel on väikesed mustjad ümmargused mõrkjashapud viljad, mis külma saanult hädapärast süüa sünnivad. Kuid vaevalt laukapuud meil viljapuuna käsitleda saab. Kõik teised ploomipuuliigid on Eestisse mujalt sisse toodud. Millal harilik ploomipuu (P. domestica) võis Eestisse jõuda, selle kohta on ainult üksikuid pidepunkte. Tartu vanalinna arheoloogiliste kaevamiste andmeil väidetakse, et juba 13. sajandil on seal kasvatatud kreegi- ja ploomipuud (Tammet, 1994). Märgime, et Novgorodi linna väljakaevamised dateerivad ploomiseemnete (mis selgesti erinevad lõunast kuivatatult kaubateid pidi sissetoodud sortide omast) vanuseks 10
aedruuti, korgipuud ja humalapuud. Tsitruselised (Aurantioideae) pole mitte omaette taimesugukond, vaid ruudiliste alamsugukond. Lisaks tsitruse perekonnale kuuluvad siia veel kinkanipuu (Fortunella), kalamondiinipuu (x Citrofortunella), liitlehtedega heitlehine väheväärtuslike viljadega hekitaim Põhja ja Kesk Hiinast pontsirus (Poncirus) ja meile vähemtuntud perekondade esindajad nagu Clausena , keda kasvatatakse viljapuuna. Indiast pärit liigil C. dendata on viljad mustsõstra, LõunaHiinast pärit liigil C. lansium (wampi) aga laimimaitselised. Indias ja Birmas kasvava astlalise ja heitlehise hindude püha puu Aegle (beli, Bengali küdoonia, kuldõun) viljadest tehakse õli, jooke ja riidevärve. Indiast Jaavani kasvaval üheliigilisel perekonnal Limonia (elevandiõun, metsõun) on söödavad viljad, tema lehti armastavad süüa aga elevandid
keediste ja siirupite valmistamisel. Veel kasutatakse hurmaad küpsetistes, jookide valmistamisel ning juustu, linnuliha või jäätise lisandina. Selle vilju säilitatakse ka kuivatatult. Kui hurmaa juhtub olema seemnetega sordist, võib seemned toas potti kasvama panna. Neist sirguvad kenad väikesed puud. 3 Kasvatamine: Eestile lähimad kohad, kus hurmaad viljapuuna kasvatatakse, on Vahemere ja Musta mere ääres. Meie puuviljalettidel umbes 18–23- kroonise kilohinnaga lebavate viljade päritolumaaks on kõige sagedamini märgitud Hispaania, aga tegelikult on hurmaa pärit Ida-Aasiast, kus teda kasvab ka metsikult. Viljade valmimine: Viljad valmivad tavaliselt viie kuu jooksul pärast õitsemist, tavaliselt oktoobris. Kasvuhoones kasvatatud taimedel on võimalik esimest saaki saada kaks kuud varem - augusti keskel
idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C. 4. Malus - perekond Iluõunapuu Õunapuu (ladina k. Malus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi. Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult Euroopas, Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Hiinas (Õunapuu perekond 2015). Õunapuid kasvatatakse viljapuuna ja ilutaimena. Maitsvate viljadega aed-õunapuu (Malus domestica) esivanemateks on Sieversi õunapuu (Malus sieversii) jt liigid. Iluõunapuu pole iseseisev õunapuu liik, vaid saadud eri liikide ja sortide ristamise tulemusel. Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik, rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad. Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed
ILUÕUNAPUU (Malus) Joonis 2. Iluõunapuu. http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/iluounapuu-kaunistab-linnaparki-ja-koduaeda? id=68719237 Iseloomustus Õunapuu on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi. Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult Euroopas, Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Hiinas. Õunapuid kasvatatakse viljapuuna ja ilutaimena. Maitsvate viljadega aed- õunapuuesivanemateks on Sieversi õunapuu jt liigid. Iluõunapuu pole iseseisev õunapuu liik, vaid saadud eri liikide ja sortide ristamise tulemusel. Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik, rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad. Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed
punumistöödel. Sarapuulatte kasutati varem ka piirdeaedade (sarade) ehitamiseks. Sarapuule on omistatud kõiksugust väge ja peetud seda maagiliseks puuks. Laialt on tuntud sarapuu piksevastane võlujõud, samuti peletab sarapuuvits eemale mürkmadusid. Rahvameditsiinis on sarapuud kasutatud vähe lehtede hautis aitab veenilaiendite ravil, isasurbade leotis puhastab nahka jne. Omaette huvitav on peatükk sarapuu kasutamisest viljapuuna, milline omab väga suurt tähtsust läbi aegade. Siinkohal tuleb vaid mainida, et töönduslikult kasutatakse lisaks hariliku s. sortidele ka suure s. sorte, seega tuleb allpoolmainitud juttu käsitleda kui sarapuupähklite tootmist üldiselt. Pähklite maitseomaduste parandamisel ja suuremate viljade nimel on aretatud kümnete kaupa uusi produktiivsemaid sorte. Sarapuupähklite suurimaid tootjaid on Türgi, kes üksi kasvatab umbes 4/5 kogu maailma pähklitoodangust, kuid Euroopas on suured
annaabi.ee 
