Viivi Luik (0)

Salme Põhikool

Viivi Luik

6 nov. 1946
Angela Kiil
7.klass
Salme
Aastatel 1954–1965 õppis Viivi Luik Risti algkoolis, Kalmetu kaheksaklassilises koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis. 1965. aastast kuni 1967. aastani töötas ta Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana, seejärel sai temast kutseline kirjanik. Alates 1970. aastast on ta kirjanike liidu liige. Luik on elanud Helsingis (1993–1997), Berliinis (1996) ja Roomas (1998–2003). 1974. aastal abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdaga.
Viivi Luige luulehuvi algus on koolieas. Saanud innustust Ridala , Suitsu, Enno , Underi jt. Luulest , jõudis ta looming esitrükina 1962 a. Viivi luige noorusluule vahendab maalapse poeetilisi tajusid ja meeleolusid. Neist on valdav aastaaegadest lähtuv loodustunnetus.luuletaja suhe loodusega on vahetu ja tundlik, tema maastikud täis liikumist, hääli ja värve. Nende taga aimub püüd mõtestada maailma ja elu. Seejuures iseloomustab luuletaja värssi liivilik ja haikulik lühidus ning täpsus. Viivi luige looduslüürika on napisõnaline ja kujundlikult täpne. Ta lasteluule on linnalapsekeskne. Ta tõi luulesse tagasi laste argielu ning nende probleemirohke maailma, mida oli vahepealsetel aastatel asendanud õõnes õpetlikkus. Viivi luige tee proosa juurde on olnud pikk. Ta alustas seda lastele mõeldud Leopoldi -lugudega ning jõudis 1985. aastal romaanini ‘‘Seitsmes rahukevad ’’ , mis on 80-ndate eesti proosakirjandse sügavamaid teoseid.
Ja siin on ka tema mõned luuletused:
Metsmesilane
Vaata, ta kais
Igas sinises käokinga õies!
Ta hääl on vasest ,
vanast rohelisest vasest,
aga ära teda puutu
las ta läheb oma majja.
Kummalisse varjupaika
samblast ja meest.
Kodumaa
Tükk mälu on käes.sa sured,
kuni pihku jääb valge vesi,
tolm linna ääres ning turud ,
sekka põlde ja pääsukesi,
ja pilved, ja juurviljapealsed, vihmaladin, kimp piibelehti-
kõik see ütleb: su ihukoed
sellesama maa mullast tehti.

Hilissuvine

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas .
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik .
Ja seda suve
ei tule enam
ei tule enam
seda suve.
Ilmavalgus
Järsku on kõik nagu kunagi,
tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.
Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.
Paneelid kostavad läbi,
alt päevauudiseid kuuled.
Valusalt kõrvadest läbi
lõikavad maailmatuuled.
Kuid seinale langeb üks särav triip ,
külm pühalik valgusekiir.
Kui kunagi üldse, siis praegu siit
käib elu ja luule piir.