N-ringes osalevate mikroorganismide funktsionaalsed rühmad · Nitrifitseerivad bakterid · Denitrifitseerivad bakterid · Lämmastikku fikseerivad bakterid · Nitritit ja nitraati ammonifitseerivad bakterid · Ammooniumi assimileerivad (NH3 orgaanilisse ainesse siduvad) mikroobid kõik mikroorganismid · Deamineerivad mikroorganismid (NH3 eemaldamine aminohapetest ja valkudest) bakterid ja osa vetikaist © Merle Ööpik, EMÜ PKI 2 Lämmastikuringe lihtsustatud skeem: Väävliringe lihtsustatud skeem: © Merle Ööpik, EMÜ PKI 3 Fosforiringe lihtsustatud skeem: !!! OLULISED MÕISTED: aineringe, väike ja suur geoloogiline aineringe, biogeokeemiline tsükkel, bioloogiline aineringe, aeglane ja kiire süsinukuringe, nitrifikatsioon, denitrifikatsioon, ammonifikatsioon. !!
5. VETIKAD Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu
Algloomad võivad olla ka mitmete haiguste tekitajad! VETIKAD · Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. vetikate hulka kuulub taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks. Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Leidub ka makroskoopilisi vetikaid mis võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru. Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Vetikad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli, kuigi osa neist ei ole rohelised
4. Vetikad Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju
(Oksiidid- on liitained, mille molekul koosneb kahest elemendist, millest 1 on hapnik. Jagatakse nelja liiki: metallioksiidid ehk aluselised oksiidid (CuO, CaO) , Mittemetallioksiidid ehk happelised oksiidid (CO2,SO2) , amfoteersed (Al2O3) ja inertsed (CO).) Toksilised raskemetallid Hg, Pb, Zn, Cd, Cu, As Raskmetallid pms. plii, elavhõbe, tsink, mangaan. || raskmetallid [üle 5] > 5 g/ cm3 Hg- kui neid lastakse vette siis omastavad neid vetikad. Toiduahela kaudu satub Hg vetikaist kaladesse ja neist inimestesse. Satub elukeskkonda purunenud termomeetreist; patareidest; kivisöe põletamisest Pb- ühendid satuvad õhku kütuse põletamisel tekkiva lendtuha ja auto heitegaasi koostises. Õhust sadestuvad Pb-ühendid pinnasesse ja vette, sealt taimedesse ning seejärel toiduahela kaudu loomadesse ja inimesse. Cd- Mürgisemaid metalle. On lisaelemendina masuudis, kivisöes, fosforväetises. Taimed
VETIKAD Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu
või nende koostisosi või toitaineid oma elutegevuseks Primaar-, sekundaar-, bruto- ja netoproduktsioon Primaarproduktsioon - autotroofsete organismide kasutatud energia, mis moodustab toiduahela esimese astme kogutoodangu, või heterotroofidele edastatav energia, mis moodustab esmase puhastoodangu Sekundaarproduktsioon - toiduahela teise astme organismide talletatud energiahulk. Sekundaarprodutsendid on tavaliselt taimedest ja vetikaist toituvad loomad Brutoproduktsioon Kogu sünteesiprotsesside käigus seotud energia Netoproduktsioon Sünteesiprotsesside käigus seotud energia ja samal ajal kulutatud energia vahe Spetsialistid ja generalistid Spetsialistid kindlatele keskkonnatingimustele (kindlale toidule) kohastunud organismid Generalistid laia ökoamplituudiga (mitmesugust toitu kasutavad) organismid Herbi-, omni- ja karnivoorid Lihasööjad e loomtoidulised e karnivoorid e zoofaagid
tulevasele lapsele. Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos. Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat. 1952-53 puhkes Jaapanis Minamata lahe piirkonna elanike seas massiline haigestumine seletamatusse haigusesse (Minamata haigus). Minamata lahte juhiti keemiatehase heitveed, mis sisaldasid Hg-ühendeid. Neid omastasid vetikad. Toiduahela kaudu sattus Hg vetikaist kaladesse ja neist inimesse. 20 aastat hiljem oli haiguspuhang Iraanis, kus toiduks tarvitati Hg-ühenditega puhitud teravilja. Rootsis said puhitud viljast mürgituse kanad ja kanamunadest inimesed. Argielus satub elavhõbe elukeskkonda purunenud termomeetritest, päevavalguslampidest, taskuarvutite ja elektronkellade patareidest, kivisöe põletamisest (kivisöes10-4 % Hg). Hg-ühendid kogunevad maksa, põrna, neerudesse ja ajju ning eralduvad väga aeglaselt uriini, higi ja väljaheitega
kaladele sobivaks toiduks, seega suudavad vaid nemad olla efektiivsed energia transportijad. Teades Võrtsjärves domineerivaid zooplanktereid, on selge, et seal ei ole võimsaid vetika- sööjaid. Domineerivad keriloomad ja vesikirbud ei tule toime Võrtsjärves domineerivate niitjate vetikatega (Limnothrix planktonica) ning toituvad kasutamata jäänud vetikamassi lagundavaist baktereist ja orgaanilise aine lagunemisel tekkivast detriidist. Võrtsjärve vetikaist on zooplanktonile suuruselt sobivaid vaid umbes 10% , seepärast ongi tähtsaim zooplankonit mõjutav keskkonnategur toiduks sobivate vetikate hulk. Võrtsjärve zooplankton sööb vetikaproduktsioonist 12%, millest kaladeni jõuab 3% , Peipsi zooplankton tarbib vetikaproduktsioonist 50% ning kaladeni jõuab sellest 6%. Sellest järeldub, et Võrtsjärves on vetikate poolt fotosünteesil fikseeritud päikeseenergia transformeerimine
Algloomade toestest on ajajooksul moodustunud settekivimeid, nt lubjakivi- ja kriidilademed. 9. Vetikate tähtsus looduses ja inimese elus. Näiteid liikidest. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed. Seetõttu peeti neid alles hiljuti taimedeks, nüüd aga arvatakse nad protistide hulka. Kuid vetikatel puudub taimedele iseloomulik ehitus, neil pole eristunud taimedele omaseid kudesid ja organeid (juuri, varsi, lehti). Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. Enamik vetikaist kasvab vees. Veekogude aineringes on nad asendamatud. Vetikad osalevad veekogude gaasivahetuses, sest fotosünteesi käigus tarbivad nad süsihappegaasi ja rikastavad vett hapnikuga. Samas ka toiduks väikesteleselgroorutele loomadele nt vesikirbud ja sõudiklased. Rohe- puna- ja pruun vetikad on olemas nt klorella (rohevetikas) pleurorokk (rohevetikas) põisadru (pruunvetikas). 10. Seente põhiehitus ja nende võrdlus taimede ja loomadega. Näiteid liikidest.
Vetikate olemus, ehitustüübid ja levik. Vetikate kasutamine põllumajanduses.- suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks. Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad. Leidub
paljunemine, liigiline mitmekesisus. Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Umbes 100 000 seeneliiki Vetikad- on suur fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt, vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Samblikud- koosnevad seentest ja vetikatest. moodustavad puudel, kividel või maapinnal erineva kuju ja värvusega talluseid. Samblikud paljunevad vegetatiivselt või eoste abil. Eestis on leitud 647 liiki pisisamblikke, umbes 300 liiki suursamblikke ja 200 liiki lihhenikoolseid seeni. Samblad- on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed
8.2. Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga). Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks. Voolukiiruse jmt. tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikude elustik erisugune. Ülemjooksul, ka allika-, liustiku-, mäestikuojades on vool tavaliselt kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, fütobentos koosneb kividele kinnitunud vetikaist ja samblaist, zoobentos külmade allikavetega kohastunud organismidest. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad, esinevad kalad. Jõgede elustik on liigiliselt mitmekesine, mida põhjustab biotoopide suur mitmekesisus. Eluvormidest rikkalik plankton, bentos ja nekton, vähem perifüütonit; neuston puudub peaaegu täielikult. Plankton kantakse jõkke seisvast veekogust. Sattudes uutesse tingimustesse muutub selle
Vaegmoone: muna-vastne-valmik; esinemine: lutikalised, tirtsud, ritsikad, ühepäevikulised, Täismoone: muna-vastne-valmik-nukk; esinemine: liblikad, kärbsed,. 54. Ühepäevikulised (Ephemeroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Vastse rindmikul on tiivaalgmed ja tagakehalülide seljapoolel lehtjad või sulgjad trahheelõpused. Eluviis: Vastsed elavad väga mitmesugustes veekogudes, toitudes enamasti vetikaist ja kõdust. Valmikud ei toitu ja elavad vaid päeva või paar (sellest ka rühma nimi). Moone: vahetult pärast kestast koorumist laskub maapinnale ja kestub veel korra; tiivad hakkavad arenema juba 1. vastsestaadiumis; munast koorub eelvalmik. Näited: harilik ühepäevik (Ephemera vulgata), harilik mudapäevik (Caenis horaria), harilik samblapäevik (Ephemerella ignita). 55. Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
vahe või sellele vastav biomassi muut. Sekundaarproduktsioon- teistoodang on toiduahela teise astme (esimene aste on primaarprodutsendid) organismide talletatud energiahulk. Seda energiahulka, mis kandub edasi kolmandale toiduahela astmele, nimetatakse teiseseks puhastoodanguks. Sekundaarprodutsendid on tavaliselt taimedest ja vetikaist toituvad loomad (fütofaagid). Heterotroofid ehk tarbijad on organismid, kes toituvad valmis orgaanilisest ainest. 110. Toiduahelad, troofilised tasemed. Troofilise struktuuri kujunemine ja ökoloogilised püramiidid (arvukuse, energia, biomassi). Toitumisahel ehk toiduahel on toitumissuhete alusel reastatud organismide jada, millesse kuuluvad produtsendid, konsumendid ja destruendid. Toiduahela tasemed: I tase – autotroofid
annaabi.ee 
