hakkamist ~2ml puhverlahust (reaktsiooni tasakaalu säilitamiseks fikseerib lahuse pH, sidudes vesilahuses kas hüdroksiidioone või vesinikioone, tiitrimine pean olema lõpetatud 5 minuti jooksul pärast puhverlahuse lisamist.) Lahusele lisati puhverlahus tõmbekapis, et vältida toksiliste ja ärritavate aurude jõudmist üldisesse klassi keskkonda. ▪ Vaikselt lahust segades lisas teine meeskonnakaaslane aeglaselt kolvis olevale vesilahusele büretist titranti (Büreti ots asus kolvi ava sees ning jälgisime, et tilgad jõuaksid ka segamise ajal otse lahusesse ilma kolvi ääri puudutamata.) Tiitrisime seniks kuni uuritav lahus omandas ühest tilgast EDTAst püsiva sinise värvuse. ▪ Märkisime üles nivoo lõppnäidu büretis ja arvutasime kulunud titrandi ruumala. ▪ Kordasime tiitrimist kuni saavutasime kolm tulemust, mis erinesid üksteisest vähem kui 0.1 ml võrra
elemendi oksüdeerumise astet ühendis. Võrdub elemendi laenguga ühendis eeldusele, et ühend on iooniline 37.pH Suurus, mis väljendab vesinikioonide sisaldust lahuses 38.pH-skaala Lahuse happelisuse skaala. Neutraalsele vesilahusele vastab pH = 7, happelisele lahusele pH < 7 ja aluselisele lahusele pH >7 B Vastused: 1. Puhtad ained koosnevad ainult ühe aine osakesest aga sehud koosnevad mitme aine osakesest. 2. Lihtaine koosneb ühe elemendi aatomist aga liitaine koosneb mitme elemendi aatomist. 3. Indeks näitab, mitu atomit on molekulis... 4. Õhk on gaaside segu. Kõige rohkem on õhus lämmastikku 78%, 21% happniku, 0.9% väärisgaase ja 0
Järelikult oli lahuses ka Ni 2+- ioone. Viidi läbi ka tilkanalüüs. Selleks kanti filterpaberlie tilk analüüsitavat lahust, sellele lisati tilk dimetüülglüoksiimi lahust ning hoiti avatud konts. NH 3H2O pudeli kohal. Filterpaberile tekkis roosakaspunane laik. Järelikult oli lahuses Ni2+-ioone. Co2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisati 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5 tilka pentanooli. Tekkis tetratiotsüanatokobaltaat(II)-ioon, mis andis vesilahusele roosakaspunase värvuse, alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Lahuse pealmine kiht oli punase värvusega, järelikult sisaldas lahus Fe3+-ioonide jälgi. Fe3+- ioonide kõrvaldamiseks seoti need PO 43--ioonidega kompleksi. Selleks lisati lahusele H3PO4 lahust ning loksutati kuni punane värvus kadus. Pealmine pentanooli kiht muutus värvituks. Katse 3. Tilkanalüüs Katse 3.1. Fe3+-, Ni2+- ja Cu2+-ioonide tõestamine nende koosesinemisel Filterpaberile kanti tilk 6M NH3H2O lahust
Viisin reaktsiooni läbi ka tilkanalüüsina. Selleks kandsin filterpaberlie tilga analüüsitavat lahust. Lisasin sellele tilga dimetüülglüoksiimi lahust ning hoidsin avatud konts. NH3H2O pudeli kohal. Filterpaberile tekkis roosakaspunane laik. Järelikult oli lahues ka Ni2+-ioone. Co2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisasin 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5 tilka pentanooli. Tekkis tetratiotsüanatokobaltaat(II)-ioon, mis andis vesilahusele roosakaspunase värvuse, alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Lahuse pealmine kiht oli punase värvusega, järelikult sisaldas lahus Fe3+-ioonide jälgi. Fe3+- ioonide kõrvaldamiseks sidusin PO43--ioonidega kompleksi. Selleks lisasin lahusele H3PO4 lahust ning loksutasin kuni penanooli kihist kadus punane värvus. Pealmine pentanooli kiht muutus värvituks, järelikult ei esinenud lahuses Co2+-ioone. Katse 3. Tilkanalüüs Katse 3.1
lahust, sellele lisatakse tilk dimetüülglüoksiimi lahust. Seejärel hoitakse filterpaberit avatud NH3* H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide olemasolu. Co2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5...6 tilka pentanooli ning loksutatakse tugevasti. Tekib tetratiotsüanatokobaltaat(2) -ioon, mis vesilahusele annab roosakaspunase, lahuse peale kogunevale alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Juhul, kui ka lahuse pealmine, pentanooli kiht on punase värvusega, sisaldab lahus Fe3+-ioonide jälgi, mis segavad Co2+ -ioonide tõestamist, kattes rohekassinise värvuse. Sel juhul tuleb Fe3+ -ioonid nende segava toime kõrvaldamiseks siduda PO43 -ioonidega kompleksi. Selleks lisatakse lahusele tahket Na2HPO4 ning loksutatakse kuni pentanooli kihist kaob punane värvus. Co2+-
Seejärel hoitakse filterpaberit avatud NH3· H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide olemasolu. Tõestasin tilkreaktsiooniga. Tekkis roosakaspunane laik, kuid seistes muutus laik rohekaks, reaktsiooni segas Fe3+-ioonid. Co2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5...6 tilka pentanooli ning loksutatakse tugevasti. Tekib tetratiotsüanatokobaltaat(2) -ioon, mis vesilahusele annab roosakaspunase, lahuse peale kogunevale alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Juhul, kui ka lahuse pealmine, pentanooli kiht on punase värvusega, sisaldab lahus Fe3+-ioonide jälgi, mis segavad Co2+ -ioonide tõestamist, kattes rohekassinise värvuse. Sel juhul tuleb Fe3+ -ioonid nende segava toime kõrvaldamiseks siduda PO43 -ioonidega kompleksi. Selleks lisatakse lahusele tahket Na2HPO4 ning loksutatakse kuni pentanooli kihist kaob punane värvus. Co2+-
a) NH4OH + HCl= NH4Cl + H20 OH + H+ H2O b) NH4Cl + OH- = NH4OH + NaCl NH4+ + OH NH4OH 6. Kuidas muutub järgmistel juhtudel lahuse pH (kasvab või kahaneb)? Miks? a) etaanhappe lahuse lahjendamisel, [H+] jääb samaks pH ei muutu b) ammoniaagi vesilahuse lahjendamisel, pH ei muutu c) etaanhappe lahusele naatriumetanaadi lisamisel, pH kasvab d) etaanhappe ja naatriumetanaadi lahuste segu lahjendamisel, pH ei muutu e) ammoniaagi vesilahusele ammooniumkloriidi lisamisel. pH kahaneb 7. Kuidas muutub ammoniaakhüdraadi lahuse lahjendamisel: a) lahuse pH; b) NH3H2O dissotsiatsioonimäär ? Miks? pH ei muutu, kuna vesinikioonide konts. jääb samaks. kasvab, kuna vesi seob osa vesinikioone, lahus on lahjem 8. Kuidas ja miks sõltub puhverlahuse puhvermahtuvus: a) nõrga elektrolüüdi (happe või aluse) ja tema soola kontsentratsioonist, b) happe ja tema soola kontsentratsioonide suhtest? Üldine keemia
tekkis lillakaspunane sade. Kirjutada toimuva reaktsiooni võrrand. Ni2+ + 2NH3⋅H2O → Ni(OH)2 + 2NH4+ Ni2+ + [N2(OH)2C2(CH3)2]2– →Ni[N2(OH)2C2(CH3)2] nikkel(II)dimetüülglüoksimaadi sade Co2+-ioonide tõestamine 4-5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5-6 tilka pentanooli. Tekib tetratiotsüanatokobaltaat(II)-ioon, mis vesilahusele annab roosakaspunase, alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Juhul, kui ka lahuse pealmine, pentanooli kiht on punase värvusega, sisaldab lahus Fe3+-ioonide jälgi, mis segavad Co2+-ioonide tõestamist, kattes rohekassinise värvuse. Sel juhul tuleb Fe 3+- ioonid nende segava toime kõrvaldamiseks siduda kas F –- või PO43–-ioonidega kompleksi. Selleks lisatakse lahusele NaF, NH4F, Na2HPO4 või H3PO4 lahust ning loksutatakse kuni pentanooli kihist kaob punane värvus
.... 7. Keemiliselt võib eristada järgmiselt: a) oleaat reageerib joodiga, palmitaat ei reageeri; b) vaha hüdrolüüsimisel saadakse pika süsinikahelaga karboksüülhapped ja alkoholid, mis ei lahustu vees. Mistahes rasva hüdrolüüsil vabaneb glütserool; c) taimeõli on küllastumata rasv, talle on iseloomulikud punktides a ja b märgitud reaktsioo- nid. Mineraalõli on süsivesinike segu; d) lisades nende vesilahusele nt kaltsiumkloriidi lahust, tekib palmitaadist lahustumatu sool. 8. Palun loe teksti lk 47 ja kindlasti ka täiendavat selgitust. 10. Pindaktiivsed, s.o detergendiks sobivad ained on b, c ja e, sest neil on pikk hüdrofoobne süsi- vesinikahel ja väga polaarne (soola tüüpi) hüdrofiilne rühm. 9 11. POLÜMEERID (LK 7172) 3. Cl
NaCl lahusele AgNO3 lahuse tilga lisamisel toimus reaktsioon ning tekkis hõbekloriidi sade. Seejärel NaCl küllastatud lahuse lisamisel hõbekloriidi sade lahustus. Reaktsioonivõrrandid: AgNO3(aq) + NaCl(aq) AgCl(s) + NaNO3(aq) hõbenitraadi ja keedusoola reageerimisel tekib hõbekloriidi sade. NaCl(aq) + AgCl(s) [AgCl2]-(aq) + Na(aq) hõbekloriidi sademele reageerimisel kloriidioonidega tekib lahustuv hõbeda kompleksioon. 6. Kokkuvõte või järeldused NaCl vesilahusele AgNO3 lisamisel tekkis hõbekloriidi sade, kontsentreeritud NaCl lahuse lisamisel sade lahustus ning tekkis [AgCl2]- kompleksioon. 3.2 a) 1. Töö eesmärk o Vaadelda, mis juhtub kui valada atsetooni Co(NO3)2 x 6H2O kristallidele. 2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Katseklaas. Kasutatud ained: atsetoon, Co(NO3)2 x 6H2O. 3. Töö käik Panin kuiva katseklaasi mõned Co(NO3)2 x 6H2O kristallid. Valasin peale 3 mL atsetooni. 4
Sel juhul valmistatakse sadestusreaktiiv uuritavas lahuses kulgeva aeglase reaktsiooni abil.Näiteks kasutatakse katioonide analüüsil mürgise ja ebameeldiva lõhnaga divesiniksulfiidi H2S asemel tioatseetamiidi CH3CSNH2 , mis soojendamisel hüdrolüüsub aeglaselt, moodustades H2S : CH3CSNH2 + H2O CH3CONH2 + H2S 2. Füüsikalis-keemilised eraldamismeetodid on ekstraktsioon, elektro-forees, kromatograafia. Ekstraktsioonil lisatakse uuritavale vesilahusele sobivat veega mittesegunevat orgaanilist lahustit ja loksutatakse.Selle tulemusena lähevad teatud keemilised ühendid vesilahusest üle orgaanilisse lahustisse.Näiteks joodi vesilahuse loksutamisel benseeni C6H6 või tolueeniga C6H5CH3 läheb jood üle orgaanilisse lahustisse, moodustades roosa või lillakaspunase kihi (jood lahustub vees halvasti, orgaanilistes lahustites aga hästi). 3. Füüsikalised eraldamismeetodid on destillatsioon ja sublimatsioon.
H+ + H2O → H3O+ Oksooni vorm Tasakaaluline ja keemiliselt pöörduv protsess. Järelikult saame kirjutada tasakaalukonstandi: Kα=[H+]·[OH‾] [H2O] 25˚C juures: Kd=1,8·10‾16 [H2O]=55,56 mol/l Ühendades need kaks arvu, saame uue konstandi Kv — vee ioonkorrutis. Kv=[H+]·[OH‾] Vee ioonkorrutis on püsival temperatuuril konstantne suurus. Ioonkorrutis ja tema väärtus on iseloomulikud igasugusele veele ja vesilahusele. Ta väärtus ei sõltu sellest, kas vesilahuses on lahustunud elektrolüüte ja millisel kontsentratsioonil. Sõltub ainult temperatuurist. Temp. Kv 0˚C 0,113·10‾14 25˚C 10‾14 100˚C 59·10‾14 tasakaal H+ ja OH‾ vahel eksisteerib igasugustes vesilahustes. Kui [H+] kasvab, väheneb [OH‾] sama palju ja vastupidi ka, et säiliks Kv. See annab võimaluse määrata vesilahuste happelisust ja aluselisust. Neutraalne vesi: [H+]=[OH‾]=√10‾14
Keerates tugikaart võib muuta löögijõudu. joon. 72 Enne märkima asumist tuleb hoolikalt kontrollida, kas toorikul ei ole vigastusi, pragusi, gaasimulle, kõverdunud kohti ja teisi defekte, samuti võrreldakse tooriku mõõtmeid ja töötlemisvarusid joonise andmetega. Leht-, riba- või ümarmaterjalist toorikud tuleb tingimata õgvendada. Kohad toorikul või detailil, kuhu kantakse märkjooned, kaetakse kriidi vesilahusega. Kriidi vesilahusele lisatakse tisleriliimi (sideaineks) ja sikatiivi (kiireks kuivamiseks). Puhtalt töödeldud väiksemad pinnad kaetakse vasevitrioli lahusega (30 g vitrioli 200 g veele). Pindade katmiseks võib kasutada ka kiiresti kuivavaid heledaid õhukesi värvkatteid ja lakke. Enne märkimist tuleb kindlaks määrata lähe, mille suhtes kantakse peale kõik jooned. Lähteks loetakse seda pinda või joont, lähtudes mõõdetakse ja loetakse mõõtmeid märkimisel
võrkkesta degenereerumist lammastel, kusepõie ning mao ja söögitoru neoplaasiaid mäletsejatel). Kilpjalg on teadaolevalt ainus kõrgem taim, mis põhjustab loomadel vähki. Kantserogeeniks (samuti võrkkesta degenereerumise ning müeloidse aplaasia põhjustajaks) on ptakuilosiid (ptaquiloside. Saponiinid on taimsed glükosiidsed pindaktiivsed seebitaolised (sapo=seep, ladina k.) ained, mis annavad vesilahusele vahutavad omadused. Saponiine leidub sojaubades, suhkrupeedis, maapähklites, spinatis, brokolis, lutsernis, kartulis, õuntes jt. taimedes ning viljades. Oma keemiliselt ehituselt jagunevad nad kahte suurde rühma steroidsed ja triterpeensed saponiinid. Steroidsete saponiinide aglükoonse osa struktuurseks aluseks on tsüklopentanoperhüdrofenantreen, millel baseerub ka südameglükosiidide ja suguhormoonide molekuli struktuur. Juhul, kui molekuli
annaabi.ee 
