metssiga. Metssiga otsib kaldalähedastes roostikes taimejuuri, putukaid ja tigusid. Roostikud on metssigade meelispaik sest siin on inimese häiriv mõju väike (Haberman, 2003). Kiskjatest on tähtsamad kärp, mink, rebane ja kährikkoer, kelle toidubaas roostikus sõltub mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985). Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid, väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985). Matsalu laht Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit
). Krabid on jõevähi sugulased, kuid sabata. Kõige suuremad krabid on ämblikkrabid. Nende pikkus võib olla kuni 4 meetrit, kui jäsemed on välja sirutatud. Vähid on osavad maskeerujad, näiteks erakvähk poeb tagurpidi tühja teokoja sisse, et kaitsta oma õrna tagapoolt. Kõige pisemad vähid on vesikirp ja sõudik, hulgakesi saavad nad elada veetilgas. Keldrikakandid on maismaal elavad vähid. Mere rannikuvees on üsna harilik merikilk ja mageveekogudes on väga arvukas vesikakand. Kokkuvõtteks võib öelda, et vähid on väga erinevad kõige suuremad vähid on kuni 80 cm. pikad, väiksemad alla ühe millimeetri. Jõevähi peamised ohuallikad Eestis Reostus ja elupaikade rikkumine on jätkuvalt jõevähile suureks ohuks, kuid Eestis on jõevähile peamiseks ohuks vähiliikide, eriti PõhjaAmeerikast pärit signaalvähi ja ogapõske vähi introdutseerimine. Niinimetatud liigid kannavad jõevähile surmavat seenhaigust vähikatku.
1. Nimeta lülijalgsetele iseloomulikud tunnused Keha on lüliline, kitiinainest kest, lülilised jätked(jalad, tundlad jm.) 2. Nimeta lülijalgsete põhirühmad, too näiteid (igast rühmast 3) VÄHID nt: jõevähk, mullakakand, krabi ÄMBLIKULAADSED nt: tarantel, ristämblik, vesiämblik PUTUKAD nt: sipelgad, mardikad, liblikad, lepatriinud, sääsed, kirbud 3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad) Nende keha katab kitiinist koorik, mis sisaldab lupja, värvuselt rohekas-pruun, keha koosneb 2. osast-pearindmik(2p.tundlaid, nokis, 1p liitsilm, suu, käimisjalad) ja tagakeha(6 lüli, 5p. ujujalgu, 5-osaline sabauim) 5. Kuidas vähid kasvavad? Vähid kasvavad kestudes. 6. Kellest, kuidas vähid toituvad?
võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini. · Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandid ja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega. · Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad
67. Nimeta kümnejalalisi vähke, kes elavad Läänemeres. 1) hiina villkäppkrabi 2) läänemere krevett 3) põhjamere garneel 68. Kakandilised elavad maismaal; meres; magevees 69. Kakandilistel on lüliline keha; keha dorsoventraalselt lamenenud 70. Eesti suurim kakandiline on Saduria entomon merikilk, elab Läänemeres 71. Maismaal elavad kakandilised hingavad lõpustega 72. Vesikakand kasvatab kaotatud jala asemele uue jala õige 73. Kuidas eristada keldrikakandit mullakakandist? Mullakakand erineb keldrikakandist seljakilbikeste kuju ja viimase lüli poolest 74. Kakandite hulgas on liike, mis on inimtoiduks õige 75. Kõige suurem kakand on Bathynomus giganteus harilik hiidkakand, elab Vaikses ookeanis: Austraalia ja Kagu-Aasia vetes; Atlandi ookeanis: Kariibi meres 170 2140 m sügavusel 76. Kirpvähilised elavad magevees, meres 77
kevadel. LÄÄNEMERE LOOMASTIK Põhjaloomastik – okasnahksed (tavaline meritäht, valkjaspunane madutäht), merituped, harilik keeristigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu; karbid – Balti lamekarp, Liiva uurikkarp, söödav rannakarp, Läänemere südakarp; koorikloomad e. vähid – Läänemere krevett, Põhjamere garneel, Hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk; kakandilised – roheline lehtsarv, Balti lehtsarv, merikilk, vesikakand; keraskärssuss, hulkharjasuss, tõruvähk, kalakaan. Läänemere zooplankton – ripsloomad, meririst, meriseen, vesikirbulised, kerikloom, aerjalgsed, meritikker; mantelloomad – siia kuuluvad merikullesed. Kalastik -merekalad Räim on heeringa kääbustunud alaliik. Räim on pelaagilise eluviisiga, hoigub parvedesse. Osa räimi koeb kevadel, osa sügisel. Talvituvad põhjalähedastest veekihtides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse
i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed Stenobiondid- võimelised elama AINULT mingi faktori kitsas vahemikus (nt. korallid kõval põhjal soojas ja soolases vees; hukutav on neile nii mudastumine, ilma jahenemine kui ka tugev vihmasadu). 1 Eurübiondid- võimelised elama mingi faktori LAIAS VAHEMIKUS (nt. vesikakand- nii voolu- kui seisuvetes, väikestes allikates kui ka peipsi järves). Ubikvistid- eriti eurübiontsed liigid (sageli tulnukad teistest maailmajagudest; sageli võimelised elama väga väheses vees- nt. pilliroog). Nt. temp. Suhtes stenotermne (külmas vees)- jõeforell; eurütermne (nii soojas kui külmas)- ahven. Soolsuse suhtes stenohaliinne (ei esine meres)- järvekarp; eurühaliinne (nii magevetes kui ka Balti meres)- keeristigu. -fiilsed e. fiilid (midagi eelistavad liigid)- nt
läänemere põhjataimestik: rohevetikad; sinivetikad, pruun ja punavetikad. põhjaloomastik: Okasnahksed. Läänemeres kaks liiki: tavaline meritäht, valkjaspunane madutaht. Merituped, harilik keeritigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu, balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, läänemere südakarp, läänemere krevett, põhjamere garneel, hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk, roheline ja balti lehtsarv, merikilk, vesikakand, meririst, meriseen, meritikker, aerjalalised, keriloom, 17. Läänemere rannikul kasvavad taimed. Sinerõigas Liiv-vareskaer Merikapsas Merihumur Merihein 18. Läänemeres elavad kalad ja imetajad ning Läänemerega seotud linnud. kalad: räim, kilu, lest, põhjakala, merihärg, tuulehaug, makrell, nigli, meripühvel, siirdekalad: meriforell, angerjas, lõhe linnud: hahk, kivirullija, alk, Partlased: ristpart, rohukoskel, merivart, tõmmuvaeras. Tüllaste sugukond: merisk e
(eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini. Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandid ja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega. Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas.
võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini. Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandidja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega. Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liig Taksonoomia
Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid perekond Balanus on substraadiga seotud jäigalt. Eestis Balanus improvisus Liikide arv: Eestis 1 Kirjandus: - II Rühm: Ülemvähid on mõõtmetelt suuremad vähid kui alamvähid. Mõned liigid suudavad elada ka maismaal. Selts: Kakandilised Isopoda Kakandilised on laiovaalse plaatja kehaga. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes ja ka maismaal. Esindajad: vesikakand Asellus aquaticus, merikilk Saduria (Mesidotea) entomon, mullakakand Oniscus asellus, tavaline keldrikakand Porcellio scaber. Liikide arv: Eestis 5-6 liiki Kirjandus: - Selts: Kirpvähilised Amphipoda Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid
laevis´e poolt on kahtlemata paremeesorganismile kasulik ja seega on tegemist väga huvitava fenomeniga, mis vôib osaliselt esitada väljakutse definitsioonidele parsitism ja parasiidid. (Sures, Sidall, 1999) 3.2.3.3. Acanthocephalus anguillae (Müller, 1780) (Acanthocephala, Echinorhynchidae) A. anguillae lõppperemeheks võivad olla kõik meie vete röövkalad, harvem karplased, ogalikud, lest, meri- ja madunõel. Traditsiooniline vaheperemees on vesikakand (Asellus aquaticus), kuid ka teised Isopoda liigid nagu näiteks Idothea. Nende sooltorus vabanevad parasiidid munad kestadest ja puurivad end läbi soole, sattudes kehaõõnde, kus jätkub edaspidine areng. Vaheperemehes läbib A. anguillae kolm staadiumit: acanthor, preacanthella, acanthella. Kui keskmine päevane vee temperatuur on 24ºC, siis kestab acanthor´ i staadium 2 3 päeva, preacanthella staadium umbes 10 päeva ja acanthella staadium 2-3 päeva
tillukestest osasilmadest. Eluviis: Kakandiliste põhiliseks liikumisviisiks on roomamine veekogu põhjal, taimedel või maapinnal rindmikujalgade abil. Sellistel liikidel on jalad enamvähem sarnase ehitusega ja ühepikkused. Paljud merevormid oskavad lisaks roomamisele ka ujuda, selleks on spetsiaalselt kohastunud nende tagumised rindmikujalad või tagakehajalad. Mõned merepõhjal elavad liigid suudavad kaevuda põhjasetetesse. Näited: vesikakand (Asellus aquaticus), harilik mullakakand (Oniscus asellus) Müsiidilised: Müsiidilised on tillukesed, tavaliselt 2-30 mm pikkused, saleda kehaga krevette meenutavad vähid. Madalas vees elavate müsiidiliste keha on poolläbipaistev ja paljudel liikidel kumavad läbi kehakatte suured tumeda pigmendiga täidetud värvrakud ehk kromatofoorid. Tänu nendele rakkudele muutuvad müsiidid valguse käes heledamaks, pimeduses tumedamaks: valges koondub kogu pigment raku piires
kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid. Madalas taimestikurikkas vees on põhjaloomastik vormirohke. Järvede sügavamas, taimede ta ja hapnikuvaeses osas on vähe liike põhjaloomi – surusääsklaste vastseid, järve-klaasiksääse vastseid ja mõningasi väheharjasusse, harvemini herneskarplasi jt. Mageveeselgrootutel on oluline tähtsus keskkonnaseisundi näitajatena ja kalade toiduna. Inimtoiduks kasutatakse Eestis jõevähki. Rändkarbi tühje kodasid on kogutud kodulindude söödaks
annaabi.ee 
