sümfoonias (1997). Alates Sümfooniast nr. 4 ("Magma") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod": "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis", Klaverikontsert, "Strata" (Kuues
Kolmandas sümfoonias (1997). Alates Sümfooniast nr. 4 ("Magma") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod": "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul 2 on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua",
teise teguri veergude arvuga. Am*n*Bn*p=Cm*p; Maatriksi korrutamine ei ole kommutatiivne. A*BB*A Kui maatriksis leidub vähemalt 1 nullist erinev r-järku miinor ja mitte ühtegi nullist erinevat kõrgemat järku miinorit, siis maatriksi astak on r. r=rank A Maatriksi astakut määravat miinorit nim baasimiinoriks. Baasimiinorid ei ole üheselt määratud. Maatriksi read ja veerud, mis määravad baasimiinori on vektoritena lineaarselt sõltumatud. Et leida maatriksi astakut teisendatakse maatriksit nii, et ta kõrgemat järku nullist erinev miinor tuleks maatriksi ülemisse vasakusse nurka. Teisenduseks kasutame elemntaarteisendusi. * maatriksi rea korrutamine nullist erineva teguriga; * maatriksi ühele reale k-kordse teise rea liitmine; * maatriksi ridade ümberpaigutamine. Elementaarteisendused ei muuda maatriksi astakut. Nende abil teisendatakse maatriksid nii, et
Nede parameetrite abil saame määrata vahemiku kus on materjal kõlbulik juhina: 1. juhid 2.pooljuhid 3.isolaatorid 3) Eritakistuse temperatuuri tegur 100c= 0+(1+ 0(t100c-t20c) 4)Dielektriline läbitavus - võimaldab määrata kondensaatori mahtuvust ehk valida selle materjali. 5)Dielektriline tugevus Elä=Umax/h (kV/cm) 6)Voolukadu tan 6.1 Alalisvoolu ahelas Ini- nihkevool Iab absorbsioonvool Ijuh- juhtvool 6.2 Vahelduva voolu ahelas: näidatud vektoritena Dielektriline polarisatsioon Polarisatsiooni protsessis tekivad dipolid. Sõltuvalt nende asendist vooluväljas nim protsessi elektripolarisatsiooniks ehk elastseks polarisatsiooni skeemiks. 1.elastne polarisatsioon- iseloomustab juhtivust 2.jäik polarisatsioon- iseloomustab takistuste kasvu 3.Mahuline polarisatsioon- iseloomustab kondensaator materjali 4. Spontaane polarisatsioon, tekivad domeenid Kõiki neid skeeme mõjutavad ümbruskonna tempi muutumine, deformatsioon
r = z , = arg z . 2. Kompleksarvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamise valemid. Trigonomeetrilisel kujul antud kompleksarvude korrutamise, jagamise, astendamise ja juurimise valemid. 1. Komplesarvude liitmine. Kahe kompleksarvu z1 = a1 + b1i ja z2 = a2 + b2i summaks nimetatakse võrdusega z1 + z2 = ( a1 + b1i ) + ( a2 + b2i ) = ( a1 + a2 ) + ( b1 + b2 ) i (1) määratud kompleksarvu. Vektoritena kujutatud kompleksarve liidetakse vektorite liitmise reegli põhjal. 2. Kompleksarvude lahutamine. Kahe kompleksarvu z1 = a1 + b1i ja z2 = a2 + b2i vaheks nimetatakse niisugust kompleksarvu, mille liitmisel arvuga z2 saadakse summa, mis võrdub arvuga z1 : z1 - z2 = ( a1 + b1i ) - ( a2 + b2i ) = ( a1 - a2 ) + ( b1 - b2 ) i . (2) Kahe kompleksarvu vahe moodul võrdub neid arve komplekstasandil kujutavate punktide vahelise kaugusega:
erinevad pinged. Vaadeldaval juhul on tegelikult tegemist ju üheainsa objekti pooliga. Vahelduvvoolutehnikas on seepärast kasutusele võetud aktiiv- ja induktiivpinge mõiste. Pinget U võib vaadelda koosnevana aktiivpingest U a = I r, mis on vooluga faasis, ja induktiivpingest U L = I xL , mis on voolust 90° faasilt ees. NB! Siin nii Ua kui UL on efektiivpinge. Pinge hetkväärtus u = ua + u L . Siinussuurustest lihtsama pildi saamiseks kujutatakse neid vektoritena. Meeldetuletus trigonomeetriast: Pythagorase teoreem Täisnurkse kolmnurga kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga a2 + b2 = c2 Nii liidetakse trigonomeetriliselt ka pinged 88 U a2 + U L2 = U 2 , millest U = U a2 + U L2 . Vooluringi klemmipinge on aktiivpingest ning sellega faasis olevast voolust ees nihkenurga võrra. Tavaliselt öeldakse vastupidi: vool jääb pingest nurga võrra maha. Nihkenurk saab olla vahemikus 0° (kui induktiivsus
a=(v- v0)/t. • Ühik on 1 m/s2. • Suurem jõud annab kehale suurema kiirenduse. Mõne keha liikumisolekut on raskem muuta, st. see keha on suurema inertsusega. Kehade liikumisoleku muutumine • Kehade inertsust mõõdab mass. • Mass m iseloomustab keha võimet oma liikumisolekut säilitada. • Suurema massiga keha inertsus on suurem ja sama suur jõud suudab sellele anda väiksema kiirenduse. • Newtoni II seadus: a=F/m • Jõud ja kiirendus on vektoritena alati sama suunaga: jõud põhjustab iseendaga samasuunalise kiirenduse. Kehade liikumisoleku muutumine • Newtoni II seadust võib ka käsitleda massi definitsioonina: m=F/a. Keha mass näitab, kui suurt jõudu on vaja selleks, et anda kehale ühikulist kiirendust. • Massi ühik on kilogramm (1 kg). • Jõu ühik üks njuuton (1N) on jõud, mis kehale massiga üks kilogramm annab kiirenduse üks meeter sekundis sekundi kohta: 1 N = 1 kg m/s2.
vaktsiin oli hepatiit-B viiruse vastane vaktsiin. Antud juhul kasutati transgeense organismina parmseent. Moningast edu on saavutatud ka transgeensete taimede loomisel, kus patogeeni antigeene tootvaid geene siiratakse taimedesse. See voimaldaks rohttaimede abil vaktsineerida suu kaudu nii metsloomi kui suurtel karjamaadel. Rekombinant-vektor-vaktsiinide e DNA-vaktsiinide puhul manustatakse peremeesorganismi patogeeni antigeene produtseerivaid geene, kusjuures vektoritena (geeni kandjatena) kasutatakse kas apatogeenseid voi atenueeritud viiruseid voi baktereid voi bakterite plasmiide. Plasmiidide kasutamise korral on oigem konelda DNA-vaktsineerimisest, kuna geenikandja ei ole elusorganism, vaid uksnes DNA-molekul. Nii inimese kui loomade viiruste vastaste vaktsiinide loomisel on sagedamini kasutatav vektor vaktsiinia viirus-atenueeeritud rougeviirus, tanu oma lihtsale struktuurile. Bakteritest on vektorina kasutatud Salmonella typhimuriumi atenueeritud tuvesid
maatriksi r väljavalitud rea ja veeru lõikekohtadel asuvatest elementidest. DEFINITSIOON 2. Kui maatriksil Am×n leidub vähemalt üks nullist erinev r-järku miinor Mr ja ei leidu ühtki (r+1)-järku nullist erinevat miinorit, siis öeldakse, et maatriksi ASTAK on r = rank A. DEFINITSIOON 3. Astakut määravat nullist erinevat miinorit Mr nimetatakse BAASIMIINORIKS. NB! Üldiselt ei ole baasimiinorid üheselt määratud. MÄRKUS. Maatriksi read ja veerud, mis määravad baasimiinori, on vektoritena lineaarselt sõltumatud ja moodustavad baasid vastavates hulkades. TEOREEM. Elementaarteisendused ei muuda maatriksi astakut. JÄRELDUS. Astaku määramiseks teostatakse elementaarteisendusi, saavutamaks MAATRIKSI TRAPETSKUJU, mille puhul peadiagonaalil asuvad nullist erinevad elemendid on koondatud maatriksi vasakusse ülemisse nurka, nende all asuvad nullid ja viimased read võivad koosneda nullidest. Peadiagonaali nullist erinevate elementide arv
maatriksi r väljavalitud rea ja veeru lõikekohtadel asuvatest elementidest. DEFINITSIOON 2. Kui maatriksil Am×n leidub vähemalt üks nullist erinev r-järku miinor Mr ja ei leidu ühtki (r+1)-järku nullist erinevat miinorit, siis öeldakse, et maatriksi ASTAK on r = rank A. DEFINITSIOON 3. Astakut määravat nullist erinevat miinorit Mr nimetatakse BAASIMIINORIKS. NB! Üldiselt ei ole baasimiinorid üheselt määratud. MÄRKUS. Maatriksi read ja veerud, mis määravad baasimiinori, on vektoritena lineaarselt sõltumatud ja moodustavad baasid vastavates hulkades. TEOREEM. Elementaarteisendused ei muuda maatriksi astakut. JÄRELDUS. Astaku määramiseks teostatakse elementaarteisendusi, saavutamaks MAATRIKSI TRAPETSKUJU, mille puhul peadiagonaalil asuvad nullist erinevad elemendid on koondatud maatriksi vasakusse ülemisse nurka, nende all asuvad nullid ja viimased read võivad koosneda nullidest. Peadiagonaali nullist erinevate elementide arv
ainuüksi elementide omaduste põhjal praktiliselt võimatu (suur on ühendusstruktuuri roll). Võib öelda, et parameetrid on süsteemi individuaalsuse kandjad. 1.4Sisend-, oleku- ja väljundmuutujad. 1)SISENDmuutujad- Ui(t), mis kajastavad välist toimet süsteemile ja orienteeritud süsteemis on sõltumatud süsteemist 2)OLEKUmuutujad Xj(t), mis kajastavad süsteemisiseseid akumulatsioone , olekumuutujaid kirjeldatakse vektoritena koguarvu nim süsteemi järguks. 3)VÄLJUNDmuutujad Y1(t), mis esitavad süsteemi reaktsiooni sisenditele ja on süsteemis otseselt kättesaadavad. 4) mõningad oleku ja väljundmuutujad võivad ka üthida. Olekumuutujate koguarvu nimetatakse ka süsteemi järguks. 1.5 Millest sõltub süsteemi käitumine- Süsteemi käitumine sõltub süsteemi parameetrite muutumisest. Mida tundlikum süsteem seda rohkem mõjutavad parameetrite muutumised süsteemi käitumist. 1
Resonantssageduse üksainus väärtus res=02-22. Resonants olukorrale vastav amplituud: ares=f0/202-2. Sellest valemist järeldub, et kk.takistuse puudu-misel kasvaks amplituud lõpmata suureks. Vastavalt valemile res=02-22 ühtib resonantsisagedus samades tingim. (=0) süs. omavõngete sagedusega 0. §44. Samasihiliste võnkumiste liitmine. Mitme ül. lahendamine, nt. samasihiliste võnkumiste liitmine, osutub palju lihtsamaks ja piltlikumaks, kui kujutada harm. võnkumisi graafiliselt, vektoritena tasapinnal. Nii saadud skeemi nim. vektordiagrammiks. Valime telje ning tähistame selle tähega x. (joon.7) Teljel võetud punktist O joonest. vektori pikkusega a, mis mood. teljega nurga . Kui panna see vektor pöörlema nurkkiirusega 0, siis liigub vektori otspunkti projektsioon teljel x mööda telge punktide a ja +a vahel ning selle projektsiooni koordinaat muutub ajas seaduse x=a cos( 0t+a) järgi. Järelikult võngub vektori otspunkti projektsioon teljel harm.-lt
Liikumise kirjeldamisel on vajalik taustkeha, mille suhtes liikumist vaadatakse. Erinevate taustkehade suhtes liigub sama keha erinevalt, seega liikumine on suhteline. (Nt. parv liigub vabalt allavoolu. Kalda suhtes ta liigub, kuid vee suhtes mitte, sest jõe vee kiirus ühtib paadi kiirusega). Kiirus (Tähis v) peamine liikumist iseloomustav suurus, mis näitab, kui suure teepikkuse läbib keha ühe ajaühiku jooksul. Muidu esitatakse vektoritena v(nool peal) = s (nool peal) / t (m/s). Kiiruse valem v= s/t Ühtlase sirgjoonelise liikumise liikumisvõrrand võrrand, mis näitab keha koordinaadi sõltuvust liikumisajast. x0 on keha algkoordinaat ja v*t on liikumise tõttu läbitud vahemaa. Seega x on lõppkoordinaat. x=x0 +vt (m). 9 Kiirusvõrrand võrrand, mis näitab kui kiiresti muutuvad koordinaadid. vx=(x-x0)/t, (m/s) 14. Ühtlaselt muutuv sirgjooneline liikumine. Kiirendus
madal väljundpinge sisendi lekkevool Toite katkestus lekkevool Jõudeoleku toitevool Siinuseline vahelduvvool on kirjeldatav võrrandiga i = Im sin a, i voolu hetkväärtus amprites (A) Im voolu maksimaalväärtus amprites (A) pöördenurk Seda tekitab siinuseline elektromotoorjõud, mis saadakse vahelduvvoolugeneraatoris. 11.Siinusfunktsioonide kujutamine vektoritena. Vektordiagrammid. Siinusfunktsiooniks nimetatakse funktsiooni kujul Siinusfunktsiooni graafikuks on sinusoid. Siinussuurs on määratud, kui on teada ta amplituudiväärtus, periood (või sagedus) ja algfaas. Algfaasinurgaks ehk algfaasiks nimetatakse elektrilist nurka, mis on möödunud perioodi algusest vaatluse alghetkeni. Vektordiagramm Sinusoidide joonestamine on tülikas.. Seepärast kasutatakse elektrotehnikas vektordiagramme, mis
on doonori ja retsipiendi otsene kontakt. · 54. Geenide ülekanne vektorite abil. Vektorid e isepaljunevad süsteemid, kasutatakse tavaliselt bakterite plasmiide või viiruseid- bakteriofaage. Geenide ülekanne- selle mehhanismi puhul on plastiidi geen esmalt duplitseerunud ja geeni üks koopiatest kandub üle tuuma genoomi. Seejärel kaob plastiidi genoomis paiknev duplikaat. Peremeesorganismi patogeeni manustatakse antigeene produtseerivaid geene, vektoritena e geeni kandjatena kasutatakse kas apatogeenseid või atenueeritud viiruseid (bakteriofaage) või baktereid või bakterite plasmiide (geenikandjaks on DNA- molekul). Vajalik DNA- lõik ühendatakse vektoriga ja moodustunud rekombinant- DNA viiakse bakteri rakku, kus vektor asub paljunema tootes lühikese ajaga miljoneid koopiaid meid huvitava st DNA-frgmendist. Vektorina talitlev mikroob paljuneb organismis ja tema genoomis on ekspresseritud ka geenid, mis
erinevad pinged. Vaadeldaval juhul on tegelikult tegemist ju üheainsa objekti pooliga. Vahelduvvoolutehnikas on seepärast kasutusele võetud aktiiv- ja induktiivpinge mõiste. Pinget U võib vaadelda koosnevana aktiivpingest U a = I r, mis on vooluga faasis, ja induktiivpingest U L = I xL , mis on voolust 90° faasilt ees. NB! Siin nii Ua kui UL on efektiivpinge. Pinge hetkväärtus u = ua + u L . Siinussuurustest lihtsama pildi saamiseks kujutatakse neid vektoritena. Meeldetuletus trigonomeetriast: Pythagorase teoreem Täisnurkse kolmnurga kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga a2 + b2 = c2 Nii liidetakse trigonomeetriliselt ka pinged 88 U a2 + U L2 = U 2 , millest U = U a2 + U L2 . Vooluringi klemmipinge on aktiivpingest ning sellega faasis olevast voolust ees nihkenurga võrra. Tavaliselt öeldakse vastupidi: vool jääb pingest nurga võrra maha. Nihkenurk saab olla vahemikus 0° (kui induktiivsus
leitakse sulgeva lüli parameetrid. Projektarvutus on keerulisem, kuna lõpplülile etteantud tolerants tuleb jagada koostislülide vahel nii, et tulemus summaarselt oleks sobiv. See eeldab vajadusel väärtuste sobitamist ning sügavamaid teadmisi kasutusnõuetest. Vastavalt joonestamise ja mõõtmestamise reeglitele sulgevat lüli kui teistest olenevat ise väljakujunevat, tööjoonisele ei kanta. Mõõteahela analüüsi alustatakse vektorskeemi koostamisest. Mõõtmed märgitakse vektoritena üksteisele järgnevalt arvestades suunategurit seni kuni kontuuri sulgumiseni. Seejärel arvutatakse sulgeva lüli parameetrid. Mõõteahela arvutamine halvima juhu meetodil Tolerance calculation based on deterministic model - min-max method (ka min-max meetod, täisvahetatavuse meetod) Selle meetodi puhul kasutatakse ainult piirmõõtmeid, eeldates, et nende kombinatsioon mõõteahelas on ebasoodsaim - kõik suurendavad lülid on maksimaalsed, kõik vähendavad minimaalsed või vastupidi
6.3. Asünkroonajamite vektorjuhtimise olemus. Asünkroonajamite vektorjuhtimine erineb tavalisest skalaarjuhtimisest põhiliselt selle poolest, et juhtimisel võetakse arvesse asünkroonmootori elektriahelates toimuvad dünaamilised protsessid, kusjuures mootori olekumuutujatena toimivaid vahelduvvoolu suurusi käsitletakse hetkväärtustena. Nimetus ,,vektorjuhtimine" on kasutusele võetud seetõttu, et olekumuutujate hetkväärtusi on mugav esitada ruumis pöörlevate vektoritena. Kuna põhiliseks asünkroonmootori olekut iseloomustavaks muutujaks on pöörleva magnetvälja vektor, siis nimetatakse vektorjuhtimist ka väljasuunistuseks (field orientation). Seega on vektorjuhtimise peamiseks ülesandeks mootori magnetvälja vektori juhtimine nii, et oleks tagatud mootori soovitud pöördemoment ja kiirus ning rahuldatud teatud kvaliteedikriteeriumid nagu näiteks toimekiirus, suur kasutegur vms.
annaabi.ee 
