Vedelikamortisaator (0)

Viljandi Ühentatud Kutsekeskkool
Referaat
VEDELIKAMORTISAATOR
Koostas: Marko Illus
Vana-Võidu 2011
Vedelikamortisaator
Amortisaatorite ülessanne on summutada vedrude ( kere ) võnkumist. Nende töö põhineb vedeliku (õli) läbi väikeste avade voolamise takistusel, takistades sellega amortisaatori kolvi ja kogu vedrustuse vaba liikumist. Amortisaatori takistus on suurem tema pikenemisel.
Amortisaatorid leevendavad teekonarustel tekkivaf autokere küikumist ja muudavad sõitmise mugavamaks. Amortisaatorid on ka üks tähtsaim auto esmase ohutuse tagaja - olulise poolest võrreldav rehvide ja piduritega, neil on auto juhitavuse , pidurdamise ja teelpüsimise seisukohalt lausa võtmeroll. Amortisaatorid valitsevad rehvidele mõjuvaid püstjõudusid ja vedrustuse liikumist, ninghoiavad nii auto rattaid pidevalt kindlasti kontaktis teega. Tavaoludes teeb amortisaatori kolb 1200 käiku läbitud kilomeetri kohta. Sellise raske töö tagajärel amortisaatorid kuluvad, mistõttu on soovitatav lasta amortisaatoreid kontrollida 20000 km tagant.
Ehituselt jagunevad amortisaatorid järgmiselt:

• Kahesilindriline õliamortisaator
  
• Kahesilindriline gaasamortisaator – on 10…15% jäigem kui õliamortisaator. Gaasisurve välimuses silindris hoiab ära õli vahutamise ja tagab tõhususe ka suurematel koormustel. Soojuse eraldumine on samuti raskentatud, sest siingi silindrid üksteise sees.
  
• Ühesilindriline gaasamortisaator – lahendab soojuse eraldumise paremini kui kahesilindriline gaasamoritsaator, kuna töösilinder puutub kokku väliskeskkonnaga. Gaasi ja õli vastastikune koostöö kindlustab hea reaktsiooniga süsteemi, mis hoiab auto rattad suurepäraselt teel. Selline amortisaator on käigem kui kahesilindriline gaasamortisaator ja sobib eriti sportliku sõidustiiliga juhile, olles rahuliku sõidustiiliga juhile jäik.
  

Rattad
Ratta moodustavad velg ja veljele monteeritud rehv.
Veljed jaotatakse:
*kilpvelg, mis koosneb kilbist ja süvapöiast, kasutatakse enamasti tihtrehvida puhul
*põikosandatav põidvelg, mis kinnitatakse kodarrummu seadepinnale klambritega ja mutritega.
Tagumised paarisrattad kinnitatakse veosillale 10 tikkpoldi ja mutrite abil, millised pingutatakse5 esitatud järjekorras momendiga 600Nm.
Rehvi ehitus ja turvisemustri tüüp
Ratta põiale asetatakse õhkrehvid, mis neis oleva suruõhu elastsuse tõttu pehmendavad lööke ja tõukeid ebatasasel teel sõitmisel. Mantle (välimuskummi) mustrilistpealiskihti nimetatakse protektoris ehk turviseks. Selle all paikneb venitamatu vahevöö nii vöö kui ka sarrus koosnevad mitmest kaardikihist, mis ei lase kummit välja venitada ega katkeda. Veoauto rehvirõhk on tavaliselt 6,5…8,5 kgf/ cm2.
Rehvid jaotatakse:

Ehituse järgi:

• Diagonaalrehv, mille koordiniitide suund on diagonaalne , tavaliselt 38…40˚ nurga all rattaveerepinna suhtes. Iga järgnev kiht on eelmisega ristisuunaline, see haoiab kihid paremini koos ja tugevdab nende ehitust. Deagonaalrehvi puuduseks ongi nende jäikus ja suurem kulumine sisehõõrdumisearvel.
  
• Radiaalrehvi- märgis R ja/või RADIAL, mille koordiniidid paiknevad ratta veerepinna suhtes risti (nö pikiraadiust). Radiaalrehvid veerevad kergeminii ja pehmemalt ning on ligi poolteist korda kulumiskindlamad. Nende puuduseks on õhukesed küljed, mis kardavad vigastusi nii ettevaatamatul sõidul kui ka veljelt mahavõtul ja veljele panekul.
  

Hmeetilisuse järgi:

*lohviga (TUBE TYPE)

1-lohv

2- ventiil

3-pöiavöö

*Tihtrehv (TUBELESS), mille ventiil kinnitub velje kluge.

1-rehvi kummeeritud sisepind

2-ventiil

3)turvise mustritüübi järgi:

*maanteemustriga, süiduautodel

*maanteemustriga; bussidel ja veoautodel

*keskläbivusmustriga (S+G, für Straβe und Gelände)

*suundustriga, suure läbivusega autodele

*talvemustriga, sõiduautodel