Labovi tüüpi sotsiolingvistikas uuritakse variaableid, st elementide loendeid, millel on ette teada, et neil on erinevad realiseerumisvariandid, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid (nt eesti keeles -nd / -nud; h hääldamine või mittehääldamine sõna algul jms). Iga variaabli jaoks on olemas variantide loend ja uurija uurib, milliseid variante kasutatakse ja mis tingimustel. Saame eristada variaableid vastavalt keeltasandile, kus nad esinevad: foneetilised variaablid, fonoloogilised variaablid, morfoloogilised variaablid, leksikaalsed variaablid, süntaktilised variaablid. Põhiosa uuritud variaablitest on olnud häälikud, mida saab vahetada ilma sõna tähendust või grammatilist vormi muutmata. Püütakse grupeerida inimesi vastavalt sellele, milliseid variante ja kui palju nad kasutavad ja millistel tingimustel. Nt eristatakse rühmad, kes eelistavad -nd ja kes -nud. Kui võtta
mõjutada kõneleja keelelisi valikuid ning mõista keelevalikuid, mis toimuvad praegu. Varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt, aga Labov ütles et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid. Variaabel varieeruv nähtus, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid(nd -nud). Iga variaabli jaoks on variantide loend ja uurija uurib, milliseid variante kasutatakse ja mis tingimustel. Variaablid esinevad eri keeletasandil : leksikaalsed, foneetilised, fonoloogilised, morfoloogilised,süntaktilised. Põhiosa uuritud variaablitest on häälikud, mida saab vahetada ilma sõna tähendust või grammatilist vormi muutmata. Uurimismetoodika-informantide valik valitakse inimesi igast sotsiaalsest grupist, igal inimesel peab olema sama võimalus informandiks saada ning kuna valik on sotsioloogiliselt esinduslik, siis
kõnelejal pole samast keelest samasugust kogemust. Keel muutub kogu aeg. Muutust näeme erinevalt eri valdkondades, aga see on siiski olemas. Keel muutub kõikidel keeletasanditel kogu aeg (fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara, semantika, pragmaatika). Keele muutumine nähtub eri aegadel ja eri kohtades erinevalt. Keel võib varieeruda reeglipäraselt ja moodustada mustri, aga ka ebareeglipäraselt. 16. LINGVISTILISTE VARIAABLITE TÜÜBID. TOO NÄITEID o Foneetilised variaablid: ühe hääliku erinev hääldus, nt helilised ja helitud klusiilid sõna algul (bakter), fortisklusiilide aspireerimine või aspireerimata jätmine eestlaste inglise keeles. o Fonoloogilised variaablid: ühel ja samal leksikaalsel üksusel on alternatiivsed fonoloogilised struktuurid, nt `kontsert ja kont`sert, pluus ja pluusi (sg nom). o Morfoloogilised variaablid: samal sõnal on alternatiivsed morfoloogilised struktuurid, nt onu ja onut (sg
Keel varieerub ja varieerumine on osaliselt reeglipärane (Keevallik 2001: 7) Variaabel on enamasti häälduslik keelejoon, mida inimesed erinevates olukordades ja kontekstides erineval määral kasutavad. Näiteks on prestiižsete sõnade hääldamine seotud inimese sotsiaalse klassi ja vanusega: mida jõukam ja ka noorem inimene, seda prestiižsemat sõnavara kasutab. (Ibid: 6) Keevalliku (Ibid: 7) sõnul on oluline etapp, mil keelejoon alles varieerub. Keelelised variaablid võivad aidata mõista lisaks keele enda tundmaõppimisele ka ühiskondlikke struktuure. Eesti keelde tõi variaablite uurimise Karl Pajusalu (Ibid: 8). Sotsiolingvistiline variaabel on elementide loend, mille puhul on ette teada, et nendel on erinevad variandid, nt eesti keele variaablid on –nud ja –nd. Igal variaablil on variantide loend. Uurija ülesanne on uurida, milliseid variante, miks ning kuidas kasutatakse. Variaableid eristatakse keeletasandi järgi:
Wallace Chafe uskus, et on olemas ainult 4 stiilis tekste: a) argne suuline kõne lõunalaua vestlusest, b) ametlik suuline loengutest, c) argine kirjalik tekst erakirjadest, d) ametlik kirjalik tekst akadeemil. tekstidest. Kirjas on üksuseks lause, kõnes ideeüksus (teadvustatu verbaalne väljendus ehk üks portsjon infot; intonatsioon). Kõnes viitab inimene rohkem iseendale ja toimuvatele protsessidele, jälgib infovoolu(eksju, onju). Douglas Biber kogus kokku keelelised variaablid, mis olid leitud kõnes ja kirjas erinevate variantidena. 8 tekstitüüpi: intiimne, infosuhtlus, teaduslik seletamine, õpetatud seletamine, situatiivne reportaaz, kujutuslik narratiiv, üldine jutustav seletamine, veenmine. VESTLUSANALÜÜS Sotsiaalse elu nähtus. Eesmärk leida vestluse ehituse mehhanismid ja neid juhtivad reeglid ja normid. Materjalide kogumiseks on informandid, salvestised, taustaandmed, transkriptsioon. Suhtleja voor toetub sellele, kuidas ta
- Põhjuslikkuse teooria: sündmused saab järjestada põhjus-tagajärg seoste ahelateks. - Teaduslik seletus on tagajärgi esilekutsuvate põhjuste avastamine. - Meetod: kvantitatiivne. Uuritavat nähtust kirjeldatakse variaablitena; põhjuslikkusele otsitakse kinnitust variaablitevahelisi seoseid uurides: korrelatsioonid, gruppide keskmiste erinevused, faktoranalüüsid, jne. - Piirangud: Põhimõtteliselt ei ole võimalik teada saada, miks sündmused ja nende matemaatilised väljendused ehk variaablid on seotud, s.t. varieeruvad koos. (Kas saaks autosid omavahel võrreldes teada, kuidas auto töötab?) - Tugevad küljed: võimaldab prognoosida sündmusi; teades mingeid asju saab prognoosida kui suure tõenäosusega miski teine sündmus esineb. Rakenduslikult väga sisukas teadmine. 2. Kaasaegne kvalitatiivne psühholoogia: kirjeldab maailma, mida iseloomustab pidev muutus, sujuv üleminek ühest seisundist teise
- Teaduslik seletus on tagajärgi esilekutsuvate põhjuste avastamine. Meetod: kvantitatiivne. Uuritavat nähtust kirjeldatakse variaablitena; põhjuslikkusele otsitakse kinnitust variaablitevahelisi seoseid uurides: korrelatsioonid, gruppide keskmiste erinevused, faktoranalüüsid, jne Piirangud: Põhimõtteliselt ei ole võimalik teada saada, miks sündmused ja nende matemaatilised väljendused ehk variaablid on seotud, s.t. varieeruvad koos. (Kas saaks autosid omavahel võrreldes teada, kuidas auto töötab?) Tugevad küljed: võimaldab prognoosida sündmusi; teades mingeid asju saab prognoosida kui suure tõenäosusega miski teine sündmus esineb. Rakenduslikult väga sisukas teadmine. 2. Kaasaegne kvalitatiivne psühholoogia: kirjeldab maailma, mida iseloomustab pidev muutus, sujuv üleminek ühest seisundist teise
maailma saab (või ei saa) teduslikult uurida. 3 psühholoogia paradigmat: 1.põhivoolu psühholooga: sündmused saab järjestada põhjus-tagajärg seoste ahelateks, tagajärgi esilekutsuvate põhjuste avastamine, kvantitatiivne, uuritavaid nähtusi kirjeldatakse variaablitena, põhjuslikkusele otsitakse kinnitust variaablitevahelisi seoseid uurides: korrelatsioonid, gruppide keskmiste erinevused, faktoranalüüsid jne. Ei ole põhimõtteliselt võimalik teada saada, miks variaablid on seotud, s.t varieeruvad koos. Võimaldab prognoosida sündmusi: teades mingeid asju saab prognoosida kui suure tõenäosusega miski teine sündmus esineb. Rakenduslikult väga sisukas teadmine. 2.kaasaegne kvalitatiivne psühholoogia: maailma iseloomustab pidev muutus, sujuvad üleminekud ühest seisundist teise. Vaatepunktispetsiifiline: pole olemas ühte õiget seletust; kõik erinevad seletused on aktsepteeritavad. On erinevate arvamuste ja interpretatsioonide kirjeldus. Kvalitatiivne
järjestada põhjus-tagajärg seoste ahelateks. - Teaduslik seletus on tagajärgi esilekutsuvate põhjuste avastamine. - Meetod: kvantitatiivne. Uuritavat nähtust kirjeldatakse variaablitena; põhjuslikkusele otsitakse kinnitust variaablitevahelisi seoseid uurides: korrelatsioonid, gruppide keskmiste erinevused, faktoranalüüsid, jne. 15 - Piirangud: Põhimõtteliselt ei ole võimalik teada saada, miks sündmused ja nende matemaatilised väljendused ehk variaablid on seotud, s.t. varieeruvad koos. (Kas saaks autosid omavahel võrreldes teada, kuidas auto töötab?) - Tugevad küljed: võimaldab prognoosida sündmusi; teades mingeid asju saab prognoosida kui suure tõenäosusega miski teine sündmus esineb. Rakenduslikult väga sisukas teadmine. 16 2. Kaasaegne kvalitatiivne psühholoogia: kirjeldab maailma, mida iseloomustab pidev muutus, sujuv üleminek ühest seisundist teise
2.KONFORMATSIOONILISED – tunnevad ära anult natiivseid antigeene, tunnevad ära struktuuris olevaid aminohappeid mis ona struktuuris üksteise kõrval. 3.NEO – avanevad kui oleme antigeeni proteaasidega töödelnud, midagi avanud ära lõiganud. Müoglobiin ja tema antigeensed piirkonnad. Piirkonnad mis jäävad antigeeni pinnale, pöördekohad – need on need alad mida antikeha meelsamini ära tunneb. Antigeen antikeha omavaheline seostumine. L1 L2 L3 – kerge ahela variaablid domäänid, H1 H2 H3 – raskete ahelate variaablid. Loopid. Seondumine ei ole kovalentne aga on väga tugev. Vereseerumis on kõige rohkem albumiini valku, kuidas lahutada valgud? Lahutamine sõötub nende isoelektrilisest täpst. Albumiini isoelektriline täpp on happelises piirkonnas. Isoelektrriline täpp – pH väärtus kui tema laeng on null. Albumiiin liigub kiirelt siis. Grupp valke mis liigub vähe, isoelektriline punkt pH 8
Supressormutatsioonid - suruvad maha esimese mutatsiooni. Taastab funktsiooni, kui sündmused on toimunud lähestikku, nt tripleti piirides. Algne lugemisraam taastub. 133. Initsiaator- ja terminaatorkoodonid. Initsiaatorkoodon: AUG, GAG (prokarüootidel). Terminaatorkoodonid: UAA (Ochre), UAG (Amber) ja UGA (Opal). Mitokondrites: UGA pole terminaator, määrab truptofaani, AUA on Met mitte Ile koodon, AGA ja AGG on terminaatorid, mitte Arg koodonid. 134. Antikehade moodustumine. Variaablid, siduvad ja konstantsed polüpeptiidi alad. Antikehad moodustavad geenide assambleerimisel arengu käigus. Geeni segmendid on järgmised:V = variaabel e. muutuv piirkond, J =siduv segment ning C = konstantne e. konservatiivne piirkond. Vajalikud segmendid assambleeritakse, protsessitakse ja transleeritakse polüpeptidiidisse. Imetajatel koosnevad antikehad 4 polüpeptiidist: 2 identset nn. rasket ja 2 identset nn. kerget ahelat, mida on kahte tüüpi: kappa (nt
annaabi.ee 
