Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press. (0)

Tõe või siis vajaliku tõe kättesaamiseks on eri aegadel kasutatud mitmesuguseid meetoteid. Keskajal.inimesi piinati, näljutati ja hukati. Tänapäeval võib piinajateks paljudel juhtudel ajakirjandus osutuda. Põhjuseid on olnud alati miljoneid - või siis üks - panna inimene rääkima seda, mida ta rääkida ei taha. (Ehk tunnistama seda, mida ta tunnistada ei taha.) Piinamine on alati vägivallaakt ja inimmõistus on piiritu ning seega on äärmiselt suur ka erinevate piinaviiside ja vahendite arv.
Keskajal võeti pea kõik abivahendid kasutusele, et piinatav oma teo üles tunnistaks, kas ta siis tegi tegelikult seda või mitte. Näiteks nõidade leidmiseks langetati kahtlusalune keevasse vette ja tihtilugu ei jäänud piinataval muud üle kui anda vastus, mida piinajad kuulda tahtsid, sest valu oli kannatamatu. Lisaks seoti inimestel käed-jalad kinni ja visati vette. Usuti , et kui inimene ära ei upu, siis ta on nõid ja kui upub , siis pole. Kuigi keegi kunagi ellu ei jäänud, olid piinajad selles katses täiesti kindlad ja oma vigu ei tunnistanud.
Tänapäeval on piinamismeetodid muutunud, kuid sageli tundub, et ka praegu piinajad pea kunagi oma vigade eest vabandust ei palu. Nimelt käib jutt meediast , kes alati kas siis tõde või tõe lähedasi lugusid avaldab. Eksimine on inimlik ja seda juhtub ka ajakirjanikel.
Tuleb ette juhuseid, kui avaldatakse artikkel inimesest, kes pole süüdi või pole asjaga üldse seotud. Tema maine on aga tükiks ajaks rikutud, sest tõde selgub sageli hiljem ja meedia kajastab oma vigu haruharva. Näiteks mõned aastat tagasi avalikustas meedia, et Kristiina Smiguni dopinguproov on positiivne. Siis järgnes süüdistuste laviin ja kuidas ta Eesti rahvast on alt vedanud . Hiljem dopingu B-proov näitas aga, et Kristiina ei kasutanud keelatud aineid ning sellega jutt tema ümbert ka haihtus ning meedia poolsed vabandused jäid tulemata.
Ajakirjandus on väga konkurentsitihe. Alati võidab see meediakanal, kes uudise esimesena rahvani viib. Tõe välja selgitamiseks võidakse tänapäeval äärmusteni minna, alustades pidevate telefonikõnedega kuni inimese jälitamiseni, mida võib sageli emotsionaalseks piinamiseks nimetada. See viis on sageli isegi hullem kui füüsiline, sest piinatavaks pole mitte keha vaid vaim, mille kahjustamine palju suuremad ja pikemad haavad jätab. Ajakirjanikel pole lihtsalt aega erinevate allikate kontrollimiseks, vaid viib kuuldu inimesteni ja laseb neil tõe olemasolu hinnata. Need, kes lugu usuvad, võtavad piinamise rolli endale ja kirjutavad halvustavaid kommentaare või lähevad tänaval juurde ja hakkavad aru pärima.
Kuigi meedia ohvriks on paljud langenud, siis tuleb ette ka lugusid, kus ajakirjandus avalikustab tegeliku süüdlase. Heaks näiteks on riigikogu liige Jaanus Rahumaa, kes eelmine aasta oma Kreetal olevat maja ei deklareerinud, kuid mille meedia avalikustas ja mehe oma seaduse rikkumist üles tunnistama sundis.
Vaevalt tulevikus olukord muutub, pigem sunnib konkurents veelgi kiiremini ja pinnapealsemalt tegutsema. Midagi on selles maailmas samaks jäänud - alati tuleb tõtt rääkida. See on ainuke viis kahjude minimaliseerimiseks ja oma maine taastamiseks.
SAADA MEILILE. Aitäh!!!!!