Katarina Veltri 9.B Valter Ojakäär Üldiselt: Valter Ojakäär on helilooja, pillimees ja muusikapublitsist. Üle poole sajandi on kestnud tema tegevus džässmuusika propageerijana – oma laia muusikalise silmaringiga on ta publikut harinud nii tööga raadios ja televisioonis kui ka loendamatute artiklitega ajakirjanduses. Hindamatu on tema panus eesti levimuusika teoreetilisse uurimisse. Valter Ojakäär tõi eesti keelde mõisted "levimuusika" ja "süvamuusika". Õpingutest ja tegevustest: Ojakäär on õppinud klarnetit Pärnu Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis ning samas kompositsiooni Mart Saare ja Heino Elleri juures. Töötas pikka aega Eesti Televisiooni ja Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeistrina ning mängis klarnetit ja saksofoni ka teistes kollektiivides (Endla teatri orkester, John Pori restoraniorkester, džässorkester Kuldne 7, ansambel Rütmikud)
Võru Kesklinna Gümnaasium 20. ja 21. sajandi kuulsamad Eesti heliloojad Koostaja: Mehis Sokk Klass: 12.a Juhendaja: Signe Rõõmus Võru 2011 Sisukord Veljo Tormis............................................................................................................................... 3 Rein Rannap................................................................................................................................5 Arvo Pärt ....................................................................................................................................7 Mihkel kerem............................................................................................................................ 11 Raimo Kangro.................................................................................
Milleri džässorkestri muusikal, suur menu saatis Eesti Riikliku Filharmoonia džässorkestrit Vladimir Sapožnini juhatusel kogu tema 8-kuulisel ringreisil (märts–oktoober 1945) NSVLs. 10 džässi, homme reedad kodumaa!” 3 – uue korra kultuuri üks põhiteese muutis selle aga hoopis võimatuks. Nn Hruštšovi sula aegu olukord veidi leevenes ning kohe ilmusid ka Valter Ojakääru “Džässmuusika” (1966) ja Uno Naissoo “Džässilik harmoonia ja orkestratsioon” (1969). Selleks ajaks oli aga lühiajaline sula ka lõppenud ja järgneva ligemale paarikümne aasta jooksul ei tulnud tõsisem džässiajaloo uurimine kõne allagi. Iga aastakümme on toonud juurde palju uut ja huvitavat, paraku on aja katkematus voolus paljugi päästmatult aastate koorma alla mattunud – mida kaugemas minevikus, seda sügava- male
Kõik kommentaarid