Valgustus praktikum (0)

Tallinna Tehnikaülikool                                                                            Riski- ja ohutusõpetus   
LABORATOORNE  TÖÖ  NR  5:  RUUMIDE  VALGUSTATUSE 
HINDAMINE 
Kuupäev: 
Nimi: 
15.04 
5a. Auditooriumi loomuliku valgustatuse 
Joonas Hallikas 
Kellaaeg : 
hindamine 
Kursus : 
10.00 
5b. Tööruumi tehisvalgustatuse hindamine 
MAHB-41 
 
TÖÖ EESMÄRGID 
  Uurida luksmeetri tööpõhimõtet. 
  Tutvuda  loomuliku  valgustuse  ning  tehisliku  valgustuse  mõõtmise  ja  hindamise  
põhimõtetega. 
 
TÖÖVAHENDID 
1.   Luksmeeter   
2.  Mõõdulint 
3.  Standard  EVS-EN   12464 -1:2011  „Valgus  ja   valgustus .  Töökohavalgustus.  Osa  1: 
Sisetöökohad“1 
 
TEOREETILINE OSA 
Kuna  nägemise  kaudu  saab  inimene  ca  90  %  infost,  mida  ta  töös  kasutab,  on   valgustus   üks 
tähtsamaid  mõjureid  töökohal.  Kuigi  valgusele  reageerib  vahetult   esmajoones   inimese  silm, 
avaldub  valguse  mõju  kogu  organismile,  sest  silma  töö  on  tihedalt  seotud 
kesknärvisüsteemiga. Halb valgustus madaldab tööviljakust, soodustab silmade väsimist ning 
silma-, närvi-, südame-veresoonkonnahaiguste teket ja arengut.  
Puudulik valgustus suurendab (töö)väsimust. Tööruumi valgustuse parandamisel suurenevad 
nii silma kontrastitundlikkus, nägemisteravus ja tajumiskiirus kui ka nägemise stabiilsus. 
Valguse 
efektiivsust  
saab 
iseloomustada 
mitmete 
erinevate 
kvalitatiivsete 
ning 
kvantitatiivsete  näitajatega.  Suhteliselt  kerge  määratavuse  tõttu  on  levinud  valgustatus  ehk 
                                                 
1 Uuema puudumisel võib kasutada ka EVS-EN 12464-1:2003. 
1 
Tallinna Tehnikaülikool                                                                            Riski- ja ohutusõpetus   
valgustihedus , mille mõõtühikuks on 1 luks [1 lx]2. Pinna valgustatus on 1 lx kui pinna igale 
ruutmeetrile  langeb valgusvoog  1 luumen [1 lm].  
Nagu  eelnevast  näha, iseloomustab  valgustustihedus  pinnale langevat valgusvoogu. Silm aga, 
vastupidiselt, reageerib valgusvoole, mis peegeldub esemeilt (pindadelt) silma suunas. Seega 
ei  piisa  valgustingimuste  täielikuks  hindamiseks  vaid  valgustatusest.  Sisuliselt  oleks  õigem 
iseloomustada valgustustingimusi  pinnaheledusega  [1  cd/m2]. Seda tehakse  aga  harvem, sest 
arvutused on keerukamad ning heledusmõõturid on vähem levinud  seadmed  kui luksmeetrid. 
 
Tootmis- ja tööruumide valgustus liigitub kaheks: 
  loomulik valgustus, 
   tehisvalgustus . 
 
Loomuliku valgustuse korral muutub valgustustihedus ruumis väga ulatuslikult, sõltudes nii 
aastaajast ,  kellaajast  kui  ka  meteoroloogilistest  tingimustest.   Sestap   iseloomustataksegi 
loomulikku   valgustust   loomuliku  valguse  koefitsendiga  ehk   teguriga   e,  mille  saab  leida 
kasutades valemit:  
e  Esise 
100
,  
 
 
 
 
 
(1) 
Evälis
kus  
E
- valgustatus töökohal [1 lx] (mõõdetuna horisontaaltasapinnal, mis on 0,8 m 
sise
kõrgusel maapinnast) 
E
 - valgustatus väljas [1 lx] 
välis
Loomulik valgustus jaotatakse kolmeks: 
1.  ülavalgustus – valguskuplite kaudu laes; 
2.  külgvalgustus – läbi akende  välisseinas; 
3.   kombineeritud valgustus – üla- ja külgvalgustus koos. 
 
Tehislik  valgustus  jaotatakse  üld-  kui  ka  kohtvalgustuseks,  mis  koos  moodustavad 
kombineeritud  valgustuse.  Valgustatust  ehk  valgustihedust  tuleb  üldreeglina  mõõta  kõigi 
üksiktöökohtade tööpiirkonna igas  tasandis  ning ka lähiümbruse igas tasandis. Mõõtmiste ajal 
                                                 
2  Ladina keelest sõnast lux tähendusega „valgus“. 
2 
Tallinna Tehnikaülikool                                                                            Riski- ja ohutusõpetus   
on oluline tagada, et inimesed ega juhuslikud esemed ei varjaks luksmeetri andurile langevat 
valgust ega segaks seda peegeldamise teel.  
Tööpiirkonna  keskmine  valgustihedus  E   arvutatakse  kui   teatava   arvu  ühtlaselt  jaotatud 
mõõtepunktide valgustiheduste aritmeetiline keskmine.  
Tööpiirkondade  juures  on  oluline  ka  tööpindade   valgustiheduse   ühtlus.  Ühtluse  all 
mõistetakse  suhet  keskmisest  palju  kõrvale  kalduvate  valgustiheduste  ning  keskmise 
valgustatuse  vahel.  Seejuures  on  alates  EVS-EN  12464-1:2011  sätestatud  standard 
tööpiirkonna   valgustustiheduse   ühtlusele  U ,  mis  arvutatakse  kõige  halvemini  valgustatud 
0
mõõtepunkti valgustustiheduse  E  ja keskmise valgustustiheduse  E  suhtena:    
min
E
 
U
min

 
 
 
 
 
 
(2) 
0
E
Varasemalt  kasutati  ka  tööpiirkonna  valgustustiheduse  ühtlust  U   liigheledate  laikude 
1
vältimise   seisukohast ,  mille  all  mõisteti  suurima  valgustustiheduse  E
ning  keskmise 
max
valgustustiheduse  E  suhtet: 
E
  
 
 
 
U
max

.   
 
 
 
 
(3) 
1
E
Alates 2011. aastast seda näitajat standardis sees ei ole. Reguleeritud on tööpiirkonna vahetu 
ümbruse  ja  ka  taustapiirkonna  valgustustihedus  ning  nägemisväljade  liigheledate  alade 
kirjeldamiseks on sisse toodud räigus (liigheledate alade põhjustatud aisting ). 
 
TÖÖ KÄIK 
I OSA: LOOMULIKU VALGUSTUSE HINDAMINE 
1.  Uurida luksmeetri tööpõhimõtet.  
2.  Mõõta  välisvalgustus  E
  õues  selle  akna  juures,  kus  toimuvad   hilisemad  
välis
sisemõõtmised. Kanda saadud tulemus selleks ettenähtud kohta andmeanalüüsis. 
3.  Teostada  valgustuse  mõõtmised  laboratooriumi  ruumis  ( E
)  iga  0,5  meetri  järel 
sise
aknast .  Tehisvalgustus  peab  olema  välja  lülitatud  ning   aknakatted   eemaldatud. 
Mõõtmise ajal peaksid valgustingimused olema sarnased (päike ei tohi kord olla pilve 
taga ja siis paista eredalt jne).  
3 
Tallinna Tehnikaülikool                                                                            Riski- ja ohutusõpetus   
4.  Tulemused kanda tabelisse 1. Täita tabel – arvutage vajalikud suurused ning lähtudes 
tabelist 5.1 ( lisas 1) määrake töö kategooria ning kirjeldage seda. 
5.  Joonistada lisalehele  graafik   E
 f
. 
sise
x
 
II OSA: LABORATOORIUMI TEHISVALGUSTUSE HINDAMINE 
Enne mõõtmiste algust tuleb tõmmata ruumis ette  olemasolevad kardinad. 
Joonestada  lisalehele ruumi plaan ja märkida peale tööpiirkonnad (õppimis-/töökohad), 
koht- ja üldvalgustid.  Koostamiseks  vaata näidet (lisas 1). Märkida ka mõõtepunktid. 
Kui  paljude  ühetaoliste  töökohtadega  ruumis  (nt  klassiruum)  kasutatakse  üksnes 
üldvalgustust, võib mõõtmise mahtu vähendada, sooritades mõõtmised järgnevalt: 
1.  Mõõtes valgustust iga töölaua ühes punktis (näiteks tööpiirkonna keskel, töökohad P  
1
...  P ).  Tulemused  kanda  tabelisse  2.  Kui  mõnel  tööpiirkonnal  on  lisaks  olemas  ka 
n
kohtvalgustused, võib ka need sisse lülitada ning siis mõõta. 
2.  Leida kõige nõrgemini  ning tugevamini  valgustatud töökoht, märkida tabeli 2 juurde 
need  punktid.  Edaspidised  detailsed  mõõtmised  toimuvad  just  nendes  kahes 
tööpiirkonnas.  
3.  Valida  nende  kahe  töökoha  tööpiirkonnas  vajalik  arv  mõõtepunkte  –  selleks  tuleb 
tööpiirkond  jagada  ühesugusteks  võimalikult  ruudukujulisteks   osadeks ,  mille  arv 
valitakse olenevalt tööpiirkonna  suurusest  ja valgustustiheduse ühtlusest, tavaliselt on 
see 4...20 punkti.  
 
 
 
 
 
a 
 
 
 
 
 
 
 
b 
Joonis 1. Tööruumi valgustustiheduse mõõtepunktide paigutuse näide (b = 7 m, a = 4 m) 
 
4.  Mõõta valgustihedus  E igas punktis ja kanda tulemused tabelisse 3. 
5.  Arvutada antud piirkondade keskmine valgustihedus  E  (aritmeetiline keskmine).  
4 
Tallinna Tehnikaülikool                                                                            Riski- ja ohutusõpetus   
6.  Hinnata tööpiirkonna valgustustiheduse ühtlust U , kasutades valemit (2). 
0
7.  Hinnata  tööpiirkonna  valgustustiheduse  ühtlust  liigheledate  laikude  vältimiseks  U1, 
kasutades valemit (3). 
8.  Hinnata  vastavust  normidele,  määratud  standardiga  EVS-EN  12464-1:2011  –lk  11 
valgustustiheduse  normidest   juttu ,  lk  12  ühtlus,  väärtused   tabelites   lk  21  -  47. 
Liigheledate  laikude  vältimise  norm  U1  asub  EVS-EN  12464-1:2003  versioonis  (lk 
12) - (U1