17. sajandil oli Eesti peamiseks jõukuseks vilja väljavedu. Eestist hakkas kujunema Rootsi riigi viljaait. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised. Talupoegade koormisi ja adramaid hakati üles kirjutama vakuraamatutesse ning Rootsi kohtukorralduse järgi said talupojad võimaluse oma õigusi kaitsta. Samas kasutasid mõisnikud vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal tähendada ei saa. Kuid riigitulude drastiline vähenemine tõi kaasa suure reduktsiooni, kus aadlikelt võeti tagasi läänistatud maad ja kaotati pärisorjus. Kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis 1695.-1697. aastail. Ikaldus tabas Eestit aastal 1694. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema
nostalgiliselt suhtutakse. Mingil määral muutus Rootsi ajal talupoegade eluolu Eesti aladel. 1645. aastal fikseeriti PõhjaEestis sunnismaisus ja pärisorjus. Samal ajal kasvasid ka talupoegade koormised. Alles pärast 1680. aastal toimunud reduktsiooni paranes talurahva olukord. Talupoegade koormisi hakati üles kirjutama vakuraamatutesse ning Rootsi kohtukorralduse järgi said talupojad võimaluse oma õigusi kaitsta. Samas kasutasid mõisnikud vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal tähendada ei saa. Eesti aladel hakkas majandus jõudsalt arenema ning hakati rohkelt toorainet välja vedama. Rootsi aja alguses oli Eesti aladel üle 1000 mõisa. Mõisnikud panid rõhu teraviljakasvatamisele, sest see andis suuremat sissetulekut. Eestit hakati kutsuma Rootsi viljaaidaks ning temast sai kõige põhjapoolsem ala, mis
Sõja ja hädaaegadel pärisorjus mõnevõrra leevenes. Alles pärast 1680. aastal toimunud reduktsiooni paranes talurahva olukord. Talupoegade koormisi hakati üles kirjutama vakuraamatutesse. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Kuid mõisnikud kasutasid vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal väita ei saa. Eesti aladel hakkas majandus arenema ning hakati rohkelt toorainet teistsesse riikidesse saatma. Rootsi aja alguses oli Eesti aladel üle 1000 mõisa. Mõisnikud panid rõhu teraviljakasvatamisele, sest see oli kõige tulusam. Eestit hakati kutsuma Rootsi viljaaidaks ning temast sai kõige põhjapoolsem ala, mis kasvatas teravilja väljaveoks
1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond talurahvareformi ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar Aleksander I regulatiivi, mis sätestas talude pärandatava kasutusõiguse, kuid oodatud koormiste alandamist või ühtlustamist ette ei näinud. (Regulatiivi tõlkis eesti keelde Keila kirikuõpetaja Otto Reinhold von Holtz ning seda tuntakse esimese sõna "Iggaüks..." järgi.) Eestimaa talurahvaseadusekinnitamiseni jõuti augustis 1804 ja sügisel hakati mõisates koostama vakuraamatuid. Talurahvas nägi eesti keelde tõlgitud seadust ja vakuraamatuid 1805. a suvel. Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest jäi Eestimaa seadusetekstis rehepeksu korraldus reguleerimata, mis tekitas kuulujutte, et keiser olevat öise rehepeksu hoopis ära keelanud. Rahutused puhkesid mitmes paigas, kõige tõsisemaks läks aga asi Kose-Uuemõisas. Septembris keeldusid teomehed, kes päev läbi olid põldu kündnud, öisest rehepeksust
Eelnevaid selle ajaperioodi avaldatud teoseid uurides jõudis autor selleni, et endised ajaloolased (H.Bosse, P.Johansen, E.Blumfeldt, F.Stackelberg, A.Buehholtz, jt.) on suuremal või vähemal määral ebaõige või moonutatud pildi loonud Eesti talurahva olukorrast 16. sajandi keskpaigast. Et anda õiglane pilt sellest ajast, kasutas ta selle ajaperioodi läänikirje, testamente, põgenenud talupoegade väljanõudmise kirje, abielutehinguid, uuris kirikule tehtud annetusi, vene letopisse, vakuraamatuid, Russovi ja Renneri kroonikat, maaraamatuid, Poola ja Rootsi revisjoni raamatuid (fotokoopiad). Neid andmeid sai ta mõisa-, rüütelkonna arhiividest, Tallinna-, Riia-, Tartu-, Pärnu-, Viljandi linna arhiividest, kuid kuna antud teos kirjutati NSVL ajal siis kahjuks ei olnud tal võimalik kasutada teiste riikide arhiive. Oma järeldused on autor teinud vaadeldes ja uurides kriitiliselt eelnevate autorite publikatsioone ja uurimusi selle ajaperioodi kohta, kasutades selleks oma allikmaterjale
1 steer (ehitus ja küttematerjali mõõt) = 1 m3 Vedelikumõõdud 1 vaat = 492 liitrit 1 pang = 12,3 liitrit 1 toop = 1,23 liitrit Viljamõõdud 1 setvert = 209,91 liitrit 1 setverik =26,24 liitrit 1 karnits = 3,28 liitrit, Eestis tarvitatud massiühikud 1 tonn = 1015,5 kg 1 kaal = 163,81 kg 1 puud = 16,381 kg 1 nael = 32 loodi = 96 solotnikku = 409,528 g 1 karaat = 0,2 g 11. Genealoogia põhiallikad Eestis 17. sajand Kirikumeetrikaid (sünnid, abielud, surmad kronoloogiliselt) Vakuraamatuid (talude koormiste registrid, ei sisalda peale peremehe nime teisi isikuandmeid) 18. sajand Kirikumeetrikate pidamise algus suuremas osas kihelkondadest on Põhjasõja järgne aeg. Koguduste personaalraamatuid (koguduse liikmed perekonniti, ühe isiku info ühes kohas) on leida veel vaid üksikute kihelkondade kohta. Hingeloendid algavad Eesti alal 1782. aastast. Hingeloendust viidi läbi pearahamaksu arvestamiseks. Vakuraamatuid on peetud pidevalt kuni 1774. aastani. 19. sajand
1 steer (ehitus ja küttematerjali mõõt) = 1 m3 Vedelikumõõdud 1 vaat = 492 liitrit 1 pang = 12,3 liitrit 1 toop = 1,23 liitrit Viljamõõdud 1 setvert = 209,91 liitrit 1 setverik =26,24 liitrit 1 karnits = 3,28 liitrit, Eestis tarvitatud massiühikud 1 tonn = 1015,5 kg 1 kaal = 163,81 kg 1 puud = 16,381 kg 1 nael = 32 loodi = 96 solotnikku = 409,528 g 1 karaat = 0,2 g 11. Genealoogia põhiallikad Eestis 17. sajand Kirikumeetrikaid (sünnid, abielud, surmad kronoloogiliselt) Vakuraamatuid (talude koormiste registrid, ei sisalda peale peremehe nime teisi isikuandmeid) 18. sajand Kirikumeetrikate pidamise algus suuremas osas kihelkondadest on Põhjasõja järgne aeg. Koguduste personaalraamatuid (koguduse liikmed perekonniti, ühe isiku info ühes kohas) on leida veel vaid üksikute kihelkondade kohta. Hingeloendid algavad Eesti alal 1782. aastast. Hingeloendust viidi läbi pearahamaksu arvestamiseks. Vakuraamatuid on peetud pidevalt kuni 1774. aastani. 19. sajand
andis eesõigused (Liivi-, Eesti- ja Saaremaal); Balti erikord 2) Vene võim Balti erikord; Tallinnas ja Riias oli kindralkuberner; haldusjaotus Eestimaa ja Liivimaa kubermang, linnade omavalitsused säilisid. 3) Talupojad sunniti teotööle, Roseni deklaratsiooniga (1739. a.) oli talupoeg pärisori, mõisnik võis temaga teha kõike kui mõisavaraga. Olukord halvenes koormised kasvasid, polnud enam vakuraamatuid. 4) Rahvastik 350000-st inimesest jäi järgi u. 120000-140000; põhjusteks olid katk, suur nälg, sõjategevus. Balti erikord Iseloomustus: aadlikud said tagasi oma mõisad, luteriusk, saksakeelne asjaajamine, pigem kerged asjaolud, aadlikud käisid koos maapäevadel. Hea: säilis luteriusk ja Saksa kultuuriruum. Halb: aadlike võim talupoegade üle suurenes. Järeldus: kasulikuim Balti-Saksa mõisnikutele, Eestis kujunes Balti-Saksa kultuur, see säilitas Eesti ala sidemed Euroopaga.
Katolik kirjavara Liivimaalt kadunud. Kindlasti oli palju eestikeelseid tekste. H. Palli uurinud ristiusu levikut nimedega. Nimed väljendavad pühakukultust. Samas ei pea kristlastel lääne kirikus olema kristlik nimi. Uued nimed tulid siiski – Mari, Jaan, Mats jms. Alamsaksa keelest pärit. Nimede kasutuselevõtt pigem kultuuriline muutus (linnakultuur tungib peale), mitte usuline (vrd 20saj algus saksa nimed, 20saj lõpp mingi veidrus üldse). Palli kasutanud vakuraamatuid. Järvamaal valdavaks saanud kristlikud nimed 15saj lõpul, P-Eestis varasem. L-Eestis hilisem. Kultuurilised uuendused võetakse varem omaks Põhja- ja Lääne-Eestis. See ei näita majanduslikku mahajäävust ega ka usulist. Vrd mulgikuub, mida kanti palju hiljem kui teised rahvarõivaste kandmise lõpetasid. Linnade mitte-sakslased Olid hiljutised maatalupojad. Kinnitab seega, et ka maal oli ristiusk.
andmeid, mis päevadel kultusüritusi tehtud, siis viitab see argraarkalendri pühakute tähtsusele. Püha Antonius, kes oli sigade ja seakasvatajate kaitsepühak - viitab talupoegade agraarmaailmale. Miks nende rajamine keelati - see on seotud sellega, et kihelkonnakirik jäi kohalike kabelite tõttu vaesemaks. Heldur Päll? on omal ajal uurinud ristiusu mõju maaelanikkonnale nende eesnimde põhjal. Ta usub, et kristlik nimi viitab pühakukultuse aksepteerimisele. Kasutas allikana vakuraamatuid. Harju- ja Läänemaal on kristliku nimede valdavaks saamine olnud varem kui Järvamaal, Lõuna-Eestis aga veel hiljem - igasugused innovatsioonid võetakse vastu kõige pealt Põhja- ja Lääne-Eestis, hiljem aga Lõuna-Eestis, nt matusekombestik. Kus lõpeb riietes matmine ja kus algavad matmispanused, ei ole selge. Vanad Eesti nimed, nagu Jaan, Mari, Mats, Kati ei ole iseseisvad eesti mugandused kristlikest nimedest, vaid nad puhtalt üle võetud alam-saksa kõnekeelsed nimed. Eesti keel on
Mõisnikud jäid küll peremeheks oma maade üle, kuid neid loeti nüüdsest Rootsi riigi rentnikeks). + 4/5 Liivimaa, ½ Eestimaa (maad võeti vähem ära, sest Põhja-Eesti läks Liivi sõja ajal Rootsi koosseisu vabatahtlikult) ja 1/3 Saaremaa mõisatest (Taani ajal juba võeti maad ära) + J. R. Patkul vs J. J. Hastfer + 1694 kaotati Liivmaa rüütelkond, maapäevad riigi kontrolli alla, kaks distrikti Hakati pidama vakuraamatuid + Pandi kirja talupoegade täpsed kohustused mõis ees. + Talupoeg sai õiguse mõisnikke kohtusse kaevata + 17.sajandi lõpuks on Eestis umbes 1000 mõisa Nimetatake Rootsi viljaaidaks rukkikasvatus. Mõisamaade laiendamine, talupoegade maade vähenemine, nende töö nõudmise suurenemine. + Kreisifoogt- riigiametnik, kes mõistis mõisated õigust. Kultuur
Paljuski Rosenthali eestvedamisel ja juhtimisel veebruaris- märtsis 1804, kui taas oli koos Eestimaa Maapäev, võetakse vastu kaks dokumenti. Esimene on Eestimaa Tallorahwa säädos (vms). Teine seadus, võib-olla suurema praktilise väärtusega, on see, et antakse välja vallakohtu käsuraamat. Selles kajastuvad talurahva isiklikud õigused ja vabadused. Rosenthali initsiatiiv päädis keiserliku kinnitusega 27.08.1804. Pärast 1804. aasta initsiatiivi hakatakse Eesti ka reaalselt vakuraamatuid välja ja kätte andma. Mõisad annavad vallakohtutele suhteliselt laia politseilise funktsiooni. Vallakohtute tegevus: 1) Vallakohtud pidid jälgima, et talupojad õigeaegselt oma maksud ja kohustused täidaks. 2) Jälgida, et kõik talud oleks korralikult peetud. 3) Näidati kätte teed, kuidas talupoegade omavahelisi tüliküsimusi lahendada. Kui Liivimaal toimus maade ülevaatamine ja mõõtmine, siis Eestimaal selles osas
annaabi.ee 
