Vaikiv ajastu (4)

Kool
Nimi
Klass
Vaikiv ajastu
Referaat
Tallinn 2008
Sissejuhatus
XX sajand oli Eesti jaoks küllaltki heitlik. Oli nii paremaid kui ka halvemaid aegu, mitu korda vahetus riigikord , samuti oli ka Eestis majanduses üsna raskeid aegu. Kuigi kahe maailmasõja vahel suudeti luua esimene Eesti Vabariik.
Esimene Eesti Vabariik kasvas välja Esimesest Maailmasõjast ning Vene ja Saksa revolutsioonidest. Järsku olid väga nõrgaks jäänud kaks suurrahvast, kes mõlemad tahtsid Baltikumi koloniseerida. Vene tsaarivõim oli alates 1880ndaist aasast arendanud Eestis ja Lätis ulatuslikku venestamispoliitikat, sakslased - okupeerinud 1918. a algul kogu Baltikumi, ning hakkasid kavandama kiiret ja põhjalikku saksastumist. Saada suure vene või suure saksa rahva osaks oli eestlastele sügavalt vastumeelt.
Eesti rahvas ja tema juhid kasutasid 1918. a novembris Saksamaa kokkuvarisemist ja Vene kodusõda väga oskuslikult ära. Oli tekkinud soodne moment omariikluse kättevõtmiseks ja sellest haarati kinni. Suudeti edukalt mobiliseerida, hankida abi väljaspoolt võita Vabadussõda, ning sõlmiti õigel ajal Tartu rahu leping.
Eesti omariikluse ajaloos esineb kahel korral sündmusi, mida nimetatakse riigikukutamiseks. Nende sündmuste daatumid on 1. detsember 1924 ja 12. märts 1934. 1. detsembri 1924 a. sündmust nimetatakse võõrsilt plaanitsetud, finantseeritud ja võõra riigivõimu poolt telgitagusest juhitud mässukatseks. See ebaõnnestus. Riigikord Eestis jäi muutmata. Sündmuste sarjale, mille alguseks oli 12. märts 1934, on peaminister Kaarel Einbund- Eenpalu pannud nimeks „vaikiv ajastu”.
Vaikiva ajastu algus
1934. a oktoobri sündmustega lõppes poliitiline kriis Eestis. Valitsus, kus jäme ots oli kolmel mehe – Pätsi, Laidoneri ja Eidenbundi – käes, kontrollis kindlalt olukorda riigielu kõigis sfäärides. Valitsus oli saavutanud võidu nii parlamendiväliste kui ka parlamendi enda ja parteide üle. Valitsus ei pidanud enam mitte kellegagi arvestama. Demokraatia ajajärk oli Eestis selleks korraks lõppenud.
Vaikivat ajastut alustas 12. märtsil 1934 aastal riigivanem Konstatin Päts välja kuulutatud kaitseseisukord, millega kindral Johann Laidoner määrati vägede ülemjuhatajaks. Vaikivat ajastut Eestis nimetatakse perioodiks , kui Riigikogu enam kokku ei kutsutud, kehtestati range tsensuur , igasugune valitsuse tegevuse kritiseerimine oli keelatud, erakondade tegevust ei lubatud - ainus partei oli Pätsi toetuseks loodud Isamaaliit , vabadussõdalaste üle peeti kaks suurt kohtuprotsessi, suruti maha igasugune Pätsi vastane opositsioon, kehtestati riiklik kontroll kõikvõimalike elualade üle.
Riigi etteotsa tõusnud Päts, Laidoner ja Eenpalu ei olnud sõbrad. Nende vaadetes elule ja poliitikale oli teatavaid erinevusi. Kuid neid ühendas sügav vastumeelsus sellise parlamentiliku korra vastu, nagu oli see olnud Eestis enne 12.märtsi. neil oli kindel tahtmine muuta riik ja ühiskond hoopis teistsuguseks. Nad olid üksmeeles, et uue Eesti ideoloogiliseks aluseks peavad olema rahvuslus , isamaa armastus ja solidaarsus . Mobiliseerides rohkearvulise toetajaskonna, viisid nad kolme aasta jooksul kõik oma kavad ka ellu. Need olid suurte reformide aastad. Nii loodi autoritaarne Eesti.
Autoritaarsuse kindlustamine
Siseministri sundmäärusega 18. detsembrist 1934 keelati ajalehtedel ja ajakirjadel kritiseerida valitsust ja riigijuhte ning poleemikaga rikkuda kodurahu. Aasta hiljem nõuti seda sama ka brošüüride ja raamatute osas. Määrust rikkunud väljaanne võidi raskemal juhul sulgeda, kergemal juhul määrati trahv või arest toimetajale, väikeste pattude puhul piirduti märkuse või hoiatusega. Pandi kinni mitmed ajalehed – Postimees , Maaleht .
Ajakirjanduse suukorvistamine ning intelligentsi taltsutamine polnud kerge ülesanne. Trükisõna hakkas laialdaselt kasutama allegooriaid, analoogiaid, kavalaid rahvajutte, looritatud pilkelugusid, anekdoote, naljandeid jne. Teravmeelsust ajakirjanikel jätkus. Suure leviku omandas suuline valistusvastane propaganda , mis peale avaliku kirumise ja kuulujuttude oli sageli vaimukas ja leidlik .
Jätkusid lahingud vabadussõdalastega, keda ei suudetud vaigistada. Kümnded tuhanded vabadussõdalased, kes 1934. a kevadel jäid ilma oma organisatsioonidest ja tähtsamatest juhtidest, pidid jõudma otsusele, kuidas elada edasi. Suurem osa allus saatusele, jäi lojaalseks valitsuse korraldustele ja käskudele. Mingi osa oli valmis aktiivseks koostööks valitsusega. Aga oli ka neid, kes kavatsesid võitlust jätkata. Kaitseseisukorra tingimustes olid legaalse võitluse võimalused väga piiratud, mistõttu sai peamiseks põrandaalune tegevus. Mõisteti vangi mitmeid põrandaaluse grupeeringute juhte.26. – 27. septembril toimus Tallinna sõjaringkonna kohtus protsess nn vapside-terroristide üle. See kohtu asi on jäänud Eesti ajaloos üheks mõistatuseks siiani. Vapside-terroristide organisatsiooni andis 1935. a veebruaris politseile üles vapside endi juhtfiguuri A. Seiman ja A. Kook . Nende arvates oli tegemist politsei provokatsiooniga. Terristidele omistati fantastilisi plaane – tappa riigivanem, ülemjuhataja ning valitsuse liikmed kord Tartus Pauluse kalmistul miiniplahvatustega, kord mürkgaasidega. Niisuguste ettevalmistamiste paljastamine politsei poolt oleks kompromiteerinud vabadussõdalasi ja nende juhte. Kohus mõistis 3 terroristi 6 aastaks, teised vähemaks ajaks vangi.
1935 a. 7. detsembri õhtul kogunes mässumeesete juhtkond Kadaka teel asuvasse majja viimasele nõupidamisel. Kui sinna ei saabunud ootatud vabadussõdalaste suurkuju - A. Sirk , kes oli aastaid tagasi Eestist Soome põgenenud – sellega seoses otsustati väljaastumine ära jätta. Järsku saabusid suured politseijõud ning kõik koosolijad vangistati. Mässuplaani ilmsikstulek paiskas vabadussõdalaste liikumise põrmu. Kokku arreteeris politsei 772 inimest. Propagandatalituse organiseeriminisel täideti kõik ajalehed vandenõudlasi hukkamõistvate artiklite ning valitsust tänavate, õnnitlevate ja tunnustavate tervituste ja telegrammidega. Valitsuse autoriteet tõusis järsult.
Rahvuslikud propagandakampaaniad
Vabadussõdalased olid erakordselt silma paistnud oma rahvusliku meelsuse ja isamaa-armastuse allakriipsutamisega. Kõik pidi olema rahvuslik ja isamaaline: majandus, poliitika, kultuur, eluviis, kombed, inimeste omavahelised suhted jne. Isegi moes ja levimuusikas taunisid nad välismaiseid mõjusid.
Nähes aga, kui väga läks eesti rahvale südamesse vabadussõdalaste rahvusluse ja isamaapropaganda, otsustasid nad seda jätkata. Võimukomiku liige K. Eenpalu oli lausa rahvuslik tulihing ning tema energilisel eestvedamisel ja Pätsi-Laidoneri võimsal toel viidi läbi mitmed kampaaniad.
Pätsi režiimi esimeseks rahvuslikuks suuraktisooniks sai nimede eestistamine. Hinnangute järgi oli eestlastel umbes 340 000 võõrapärast perekonnanime. Kuulutati. Et aastail 1935 – 1937 käib nimede eestistamine lihtsustatud korra järgi ning maksuvabalt. Moodustati isegi Nimede Eestistamise Liit ning kohustati kõiki riigi- ja omavalitsusametnikke olema eeskujuks kõigepealt enda nimede eestistamisel ning vastava propagandaga oma sugulaste, tuttavate ja kodukoha elanike hulgas. Umbes 200 000 eesti perekonda oli oma võõrapärase perekonnanime eestistanud, kuid umbes 140 000 ehk 42% polnud seda teinud.
Paralleelselt nimede eestistamisega alustati Eesti rahvuslipu levitamise kampaaniat. Taheti jõuda niikaugele, et riigipühadel leviks sini-must-valge kõigiö linna- ja alevimajadel ning kõigis taludes vaeseimate kohtadeni välja. 1936. aastal suudeti rahvuslipp viia igasee teise talusse.
Lipukampaania kõrval hakati hoogsalt propageerima kodukaunistamist. Leiti, et Eesti aarelinnade ning külade välisilme jätab palju soovida. Kodukaunistamiskampaania kõige suuremaks saavutuseks kujunes elumajade ja kõrvalhoonete laialdane värvimine. Maal püüti just maanteede äärseid maju värvida ja igas mõttes korda teha. Riik toetas jõudumööda odava värviga ja muulgi viisil. Kodukaunistamiskampaania juhid pidid tunnistama, et edu oli visa tulema . Takistuseks oli ainult vaesemate kihtide rahapuudus. Maarahva ja äärelinnade elanike ilumeel polnud ka vajalikul kõrgusel. Kõigele vaatamata muutus Eesti mõne aastaga palju kaunimaks ning pikema aja jooksul oleks enamik kodusid muudetud ilusaks nii väljast- kui seestpoolt.
1935. aastal alustati eesti keele ausse tõstmist. Nõuti, et äride raamatupidamine ja kirjavahetus oleks eestikeelsed, sildid ja vaateaknad samuti. See aasta kuulutati raamatuaastaks. Niiviisi tähistati 400 aasta möödumist esimese säilinud eestikeelse trükise, Wanradt - Koelli katekismuse ilmumisest.
Uus põhiseadus
Juba 1934. aastal asusid Päts ja Laidoner seisukohale, et nn vapsude põhiseadus ei võimalda tasakaalukat riigivalitsemist, et riigivanemale antud võim on liiga suur, et parlamendil pole seda osa, mis rahvavalitsuslikus riigis peab olema. Ometi olid nad mõlemad aasta varem sellesama põhiseaduse eelnõu toetanud, sellepärast see rahvahääletuse võitiski. Kogu 1935 a. jooksul arutati valitsusringkondades, kuidas kehitvat põhiseadust parandada või uut koostada.
Vormiliselt viimase hääletusega mõlema koja ühisistungil võeti uus põhiseadus vastu 28. juunil ning vastavalt riigivanema dekreedile 3. septembrist astus jõusse 1. jaanuaril 1938. Rohkesti ilmus ka uut põhiseadust ülistatavaid artikleid.
Nagu eelmine 1933. a põhiseadus, seadustas ka 1937. a põhiseadus Eestis autoritaarse korra. Presidendi võimupiirid olid nüüd küll pisut kitsamad, kuid riigi elu dominandiks jäi ta ikka. Parlamendi mõjukus jäi valitsusegi omast väiksemaks. Valitsus pani ametisse ja võttis maha presidendi.
Uus põhiseadus deklareeris küll kõik kodanike põhiõigused, kui lubas sõna- ja ühinemisvabadust kitsendada riigi julgeoleku, avaliku korra ja kõlbluse huvides. Samuti lubas uus põhiseadus rohkeid võimalusi eriseadustele. Valimisõiguse said mehed ja naised 22 aastaselt varem 20 aastaselt.VI Riigikogu valimised toimusid uue põhiseaduse alusel 1938. aasta veebruaris. Riigikogu oli kahekojaline ( Riigivolikogu ja Riiginõukogu). Alamkoda ehk Riigivolikogu koosnes 80 liikmest, kelle valis rahvas isikuvalimistel. Ülemkoda ehk Riiginõukogu oli 40 liikmeline; see moodustus kutsekodade esindajatest; presidendi määratutest või vastavalt ametikohale.
1938. aastal viidi läbi ka presidendivalimised . Kuna teisi kandidaate Pätsi kõrvale ei seatud, siis Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks kinnitati ametisse K. Päts.
Vaikiva ajastu e. esimese Eesti Vabariigi lõpp
28. septembril 1939. aastal surus NSVL Eestile peale (kasutades süüdistusi neutraliteedi rikkumises ja Eesti võimetuses ennast maailmasõja tingimustes kaitsta) nn baaside lepingu. Ajendiks oli Tallinna sadamas 15. septembril interneeritud Poola allveelaeva Orzel põgenemine. Moskva kasutas Orzeli juhtumit ja Venemaa teatas, et Eesti vaatleb Nõukogude laevastikku kui neutraalse riigi oma, tervitab jälitusaktsiooni Eesti vetes ja võtab ise tarvitusele kõik abinõud Poola piraatlaeva tabamiseks.
25. septembriks kutsuti Eestis kokku Riigivolikogu- ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kriisi haripunktis palus välisminister Nõukogude Liidu Tallinna saadikult kutset Moskvasse. Palvet põhjendas välisminister sooviga anda allkiri sõlmitavale kaubanduslepingule. 22. septembri õhtul sõitiski Karl Selter Moskvasse. Ametlikult teatati, et Nõukogude valitsus kutsus välisministri Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama. Saades Vjatšeslav Molotovilt 24. septembri õhtul nõude vastastikuse abistamise lepingu sõlmimiseks ja baaside saamiseks pakkus välisminister Molotovi küsitud Tallinna ja Pärnu asemel baase Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis.
24. septembril ühes avalikus kõnes väitis peaminister Kaarel Eenpalu, et Eestit ei ähvarda mitte mingisugune oht. Peaminister teatas, et valitsus hakkab kõigi vahenditega võitlema kuulujuttude levitajate vastu. Siin mõeldi neid, kes rääkisid punaarmee peatsest saabumisest ja Eesti iseseisvuse lõpust. Ajakirjanduse kaudu kutsuti rahvast üles nuhkima ja peale kaebama . Moskvas toimuvaid läbirääkimisi püüti hoida täielikus saladuses.
Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister K.Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Eesti Vabariigi valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga. Nõukogude Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner 7. detsembril Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Pätsi eestvedamisel tehti sise- ja välispoliitikas kõik selleks, et NSVL-i oma tegevusega mitte häirida ja Eesti välispoliitiline isolatsioon kasvas.
21. juunil 1940. aastal toimusid Tallinnas ja teistes linnades meeleavaldused, mida organiseeriti Venemaa toel. Nõuti valitsuse tagasi astumist ja süüdistati neid NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakti rikkumises. Vabastati poliitilised vangid. Nõuti Kaitseliidu laiali saatmist. Pika Hermanni torni heisati punane lipp . Uueks peaministriks sai Johannes Vares- Barbarus .
Kokkuvõte
Vaikival ajastul said Päts, Laidoner ja Eenpalu juhtida riiki ja teha ümberkorraldusi täiesti omanägemise järgi. Võimule tõustes ja võimu rakendades ei kohkunud nad tagasi mõningatest seaduserikkumistest, demokraatia traditsioonidest eiramisest, lubaduste murdmisest jne. Võimukolmik kahtlemata nautis oma postitsiooni ega unustanud oma isiklikke majandushuvisid. Kuid Päts, Laidoner ja Eenpalu olid siiski riigimehed, kes soovisid parimat oma rahavale, kes töötasid selle heaks jõudu säästmata ja suutsid ka palju rohkem ära teha kui teised selleaegsed Eesti poliitikud . Autoritaarne Eesti oli väga edukas majanduses, sotsiaalolikorra parandamisel, sisemise stabiilsuse ja ühtsuse ja ühtsuse tagamisel , rahvuskultuuri toetamisel.
Kasutatud kirjandus
Vikipeedia
Miksike.ee
William Tomingas „Vaikiv ajastu Eestis”
Ants Ruusmann „Eesti Vabariik 1920-1940”