KOLM TUNDI VAIKIMIST Essee Õppejõud: Pille Kriisa Mõdriku 2013 Iseseisvaks tööks valisin; "kolm tundi vaikimist". Selle eksperimendi viin läbi oma töö juures, sest kodus ei anna see mingit efekti, kuna kodus vaikin ma tihti ja pere on sellega juba harjunud. Esimene asi mis minult tööl küsiti;"kas ma olen haige?" Millele ma vastasin pea raputamisega. Kõik olid segaduses ning minule kippus naer peale, kuid ma pidasin vastu. Siis hakkasid juba ka teised küsima, milles asi? Mina ikka vaikisin. Üks klient tuli minu juurde ja hakkas mulle rääkima, millega ta täna oli tegelenud. Kuna ma midagi ei vastanud ja ainult noogutasin, sattus ta segadusse
.. Mis huvitavaid isikuid... Alati on tore teada kuidas nad surnud on. Hea on hiljem irvitada omaette, mu ainus ajaviide. Oi, mis huvitav tegelane seal on... kas tundub ta kuidagi tuttavlik ehk? Ahjaa, see on ju Herakles, olen kuulnud temast klatsi. Kuid mida ta siit otsib? Kas tema, nolk, soovib et ma teda üle Styxi jõe viiks. Unustagu ära. Isegi hinged peavad ooboli maksma, elavad ei saa üldse üle. Kuid mul pole valikut, ta jõud ja kavalus on minust üle. Viin ta kohale ja vaikin selle loo maha. Ei tohi keegi kuulda, et allun kellegile nii alamale minu jaoks. Siiski levivad jutud siin kiirelt ja ongi teel Hades, miks muidu võiks ta tulla kui vaid karistama, selle sõidutamise eest. Ja ongi nii, kogu tõde selgub juba esimestes sõnades. Ja karistuseks aheldas ta minu aastaks ajaks kettidesse. Olgu neetud see Herakles. Ma oleksin teinud oma tööd truult edasi ja teeninud kõrgemate heakskiidu. See juhtunu ei olnud ju ometi minu süü...
suutmaks endas tunnetada südant elusat. Mõnikord on vaja kõigest äraminemist, et saaks avastada teises head ja ainulist. alati on vaja talve enne kevadet Ära küsi, miks ma vaikin! Sellepärast, et... Luuletuse "Mõnikord" sisu on väga mõtlema panev. See räägib tunnetest. Me oleme oma igapäevastes tegemistes nii kinni, et me ei märka teistes inimestes ega endaski mingeid tundeid. Me lihtsalt ei jõua nendele mõelda. Inimesel on pahatihti selleks vaja midagi, et ta mõistaks, et elu ei ole ainult argitoimetustes rabelemiseks, vaid tuleb pöörata tähelepanu ka teistele inimestele, tunda rõõmu, kurbust, kaastunnet,
ja ütles ,,mulle" ,, Natalja Vladimirovna ma annaksin kõik ära, et aga kauem niiviisi seista ja teid vaadelda, te olete täna imekaunis". Pjotri näost oli näha et ta armastab ,,mind" .Seejärel Pjotr ütleski ,,mulle" et armastab mind ja käskis lihtsalt selle teadmisega olla ja mitte midagi ette võtta et talle piisab sellest et Natalja teab seda. ,,Ma" vaikisin ja Pjotr(Sergeits) ütleski et see meeldib talle et ,,ma" vaikin. ,,Olime" mõlemad õnnelikud ja jooksime mööda õue ringi (vihma sadas) , ,,minu" isa ja vend nägid meid ja nad ei olnud harjunud sellega , et ,,ma" naeran ja olen õnnelik kuna ma seda tavaliselt ei ole. Õhtusöögilauas rääkis Pjotr rumalusi ja palju naljakas juttu ( et kui kurki talvel süüa siis on suus kevade lõhn jne.) ,,Ma" läksin magama ja mõtted olid täis unistusi ja mõtlesin kui kõrgest soost ja rikas ma olen ja kas ma ikka armastan Pjotrit?. Aga talvel kolisime
Just nagu põgus nägemus Sa jälle ilmusid, mu ingel, Kui puhta ilu kehastus. Ja valgus sügav rõõm mu rindu Ja süda täis on joobumust Ja jälle tunneb eluindu Ja pisaraid ja armastust. TATJANA KIRI ONEGINILE Ma teile kirjutan mis enam? Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba ülearusena, mis iial juurde lisaksin? Ma tean, te võiksite ju praegu mind pilgata ja põlata. Kuid ei mu hingevaluga ei naljata te ilmaaegu. Ma otsustasin alguses, et vaikin: mitte iganes te poleks aimanud mu häbi, kui kuuleksin ja näeksin taas teid kasvõi kordki nädalas, et hiljem ööd ja päevad läbi siis mõtelda ja mõtelda ühtainust alalõpmata ja meenutada hiljukesi ühtsoodu, kuni kohtan teid, silp-silbilt kõiki sõnakesi ja teie häälevarjundeid... Kuid maal on kõik ju igav teile. Te hoiduvat siin seltsimast. Ei, särada ei antud meile ja siiski... tere tulemast! Miks käisite meid külastamas? Miks tuli teiega see piin?
keegi. Isa ütles, tead, poiss, maja kõrval on püstol kuulipilduja. Uhiuus ,temast pole tehtud veel ühtainsatki pauku .Isa ütles, kui sul peaks seda kunagi vaja olema, saad sellega Eesti riiki kaitsta. Nüüd hakkasid ka minul põlved värisema, et mis ma selle saladusega peale hakkan. Meelis teadis, et salarelva omamine oli hullem seitsmest surmapatus, ja ilmselt ei jätnuks Siberi-sõidud meie peret eluilmaski maha. Tõotasin isale, et vaikin kui haud ning ei räägi sinu suurest saladusest kellelegi. Kuid aastate möödudes, kui karta enam polnud midagi plaanis Meelis paljastada isa saladuse, aga plaaniks see jäigi. Siiski ka minul oli hirm. Kui aga Metsavenna silt katte alt vabaks sai sinimustvalge masti lendas ja orkester hümni mängis, nutsin ma lausa sorinal, meenutab Meelis. Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 1993. aastal avas Meelis Mõttus kodukülas isa mälestuseks Metsavenna poe, mis tegutseb tänaseni
peaks tulema uus loominguline suund või siis ulatuslikud muutused. Nõukogude luule aeg saab lihtsalt otsa. ma kardan põldu mida mu lei ole ma karjun metsa mis on minult viidud ma röögin rabasse ja ulun soosse ma mandun tasa kuigi see ei ole tõsi ma olen tõsi aga see on mandumine ma lähen ära aga olen väga siin ma karjun aga mul ei ole karja ning ma ei karju ühel õhtul õhku ei jätku õhku ega jätku raha ma kisan taskurätikuid puruks siia inetusse öösse ja vaikin verininal linn kui miskit nõuab ma võtan sambla ma ei pane teda tasku ma korjan seened aga ma ei anna ära ma lasen karu ma kasvatan ta pojad ma lasen jänese ent mul on juba müts maa võtab minu ja maa annab mulle ma võtan maa ma võtan oma maa ma aevan keldrimüürid üles ma kaevan kaua ma kaevan lihtsalt ühe augu ning ma kordan Oma Tegu ma kaevan kaevu kaevan kivi välja kaevan kole suured käigud ma viskan õngekonksu pilve taha saan saagiks taevasäga
(:-... Halb uudis, nutmine. :-| Veidi vihane või asjast mitte huvitatud. :-|| Väga vihane. :-@ Äärmiselt vihane! <:-) Rumal küsimus! :-# See on ebatsensuurne sõna. Või mu suu on lukus, ma vaikin! :-v Kiljatus :-x Musi. :-X Suur märg musi. :*) Kasutaja on purjus. :-} Tõesti hea vein! ||*( Kas lööme käed? ||*) OK, lööme käed!
.. Mis huvitavaid isikuid... Alati on tore teada kuidas nad surnud on. Hea on hiljem irvitada omaette, mu ainus ajaviide. Oi, mis huvitav tegelane seal on... kas tundub ta kuidagi tuttavlik ehk? Ahjaa, see on ju Herakles, olen kuulnud temast klatsi. Kuid mida ta siit otsib? Kas tema, nolk, soovib et ma teda üle Styxi jõe viiks. Unustagu ära. Isegi hinged peavad ooboli maksma, elavad ei saa üldse üle. Kuid mul pole valikut, ta jõud ja kavalus on minust üle. Viin ta kohale ja vaikin selle loo maha. Ei tohi keegi kuulda, et allun kellegile nii alamale minu jaoks. Siiski levivad jutud siin kiirelt ja ongi teel Hades, miks muidu võiks ta tulla kui vaid karistama, selle sõidutamise eest. Ja ongi nii, kogu tõde selgub juba esimestes sõnades. Ja karistuseks aheldas ta minu aastaks ajaks kettidesse. Olgu neetud see Herakles. Ma oleksin teinud oma tööd truult edasi ja teeninud kõrgemate heakskiidu. See juhtunu ei olnud ju ometi minu süü...
"Ei ole veel kõige suurem valu, mis toob pisaraid, ei ole veel kõige raskem kurbus, mida võib panna sõnadesse." "Sa andesta, kui sulle haiget tegin, sest halb ei vääri iial mälestust ning kõike head, mis minus nägid, võid kaasa võtta, kui kingitust." "Sa küsid, millest selline ma olen? Kord tujutu ja halb, kord jälle hell ja õrn. Sa küsid, kas mul südant pole, kas kordki ma pole armastand. Ma parem vaikin, kuid vastata ei suuda, sest ei aita sõnad, kui ei mõista hing. Ja kui mind õrnalt enda vastu surud, siis surra võin, sest nõnda armastan ma sind." "Sa seisad mu südames, kui ööbik pärna okstel. Ja liigud minu mõtetes, kui kala merelainetes." "Kui ootad, et asjad lähevad halvasti, lähevad need halvasti. Kui ootad, et asjad lähevad hästi, lähevad need halvasti" "On olemas asju, mida ei saa kunagi tagasi, kuidas ka ei pingutaks, kuidas ka ei kahetseks."
öelda talle kui väga teda armastad. Ta tahab endale sisendada, et tal ei ole võimalustki, kuid sisimas loodab ta aina rohkem, et kunagi see kõik muutub. Kunagi tulevikus saab ta jälle olla see õnnelik tüdruk, kes ta oli siis kui oli ta kõrval see kõige erilisem poiss terves maailmas. Poiss, kellega koos ta tahab avastada maailma, vaadata tähti ja kellega koos olles tunda end armastatuna. Poiss, kes ongi terve maailm tema jaoks Tahan öelda sulle nii palju, kuid vaikin. Vaikin, sest kardan tagajärgi kardan valu, kardan pisaraid, kardan su armastust. Ometi oli kõik korras. Mul olid sina, sinul mina. Sinu naeratus sulatas jää, tõi välja päikese ning rasketel aegadel kuivatas mu pisarad. Sinu soojad käed minu ümber see tunne, jah See kõik on minevik. Taas on sügis, lehed on kollased ja kukuvad maha. Samamoodi tegi ka minu süda, kui mind tol hetkel sinna nutma jätsid, sinna samasse kohta kus sa mulle päikese välja tõid
Oli teile ka mõni puu kõrge ja mõni vesi sügav? Paksust ja vedelast läksid sa poisiga läbi! Mina vaatasin pealt ja nutsin! TIINA (kaastundlikult). Vaene Mari! MARI. Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa veel seda viimast, seda kõige viimast! Aga - enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb kord kannatus otsa, miks siis mitte inimesel! TUNA (nagu enne). Ah, Mari! MARI (ägedalt). Ara hakka võrgutama! Jäta Margus rahule, ja - mina vaikin, nagu sein! TIINA (nagu enne, õrnalt). Oh jumal, Mari! Mina ei saa ju parata, kui ka tahaksin! Mis siis mina selle vastu võin, kui Marguse süda minu poole hoiab, ja mitte sinu poole! Kui sina ka vaikiksid - see peab ju ikka isale ja emale teada saama, varem või hiljem! MARI. Ara sega! Mõtle Pähnipalu peale ja mis seal sündis. 12 TIINA. Pähnipalu peale? MARI
Imelik, mulle pole kogu elu jooksul nii palju lilli toodud. Oleksin siis ehk tänanudki, aga nüüd... "Ta oli nii kallis...", "...nii armas...", "Ilus terve tüdruk..." "Miks nii vara?" See on kõik mida kuulen. Kas tõesti olen nüüd tagant järele nii puhas ja õige? NOJAH, SURNUTEST JU HALBA EI RÄÄGITA" "Sa küsid, millest selline ma olen? Kord tujutu ja halb, kord jälle hell ja õrn. Sa küsid, kas mul südant pole, kas kordki ma pole armastand. Ma parem vaikin, kuid vastata ei suuda, sest ei aita sõnad, kui ei mõista hing. Ja kui mind õrnalt enda vastu surud, siis surra võin, sest nõnda armastan ma sind." Juua võib mõistuse piires , Einstein ütles kunagi , et mõistus on piiritu . Igapäev ma näen,et miski muutub, igapäev ma näen,et ma ei suutnud, igapäeav ma usun, et olen keegi, kuid see on vale ja see ongi ebameeldiv ! Pole mõtet keksida ja uhkeldada, ole lihtsalt Sina ise ja meeldid inimestele hoopis rohkem.
5444. Ei ole veel kõige suurem valu, mis toob pisaraid, ei ole veel kõige raskem kurbus, mida võib panna sõnadesse 5445. Sa andesta, kui sulle haiget tegin, sest halb ei vääri iial mälestust ning kõike head, mis minus nägid, võid kaasa võtta, kui kingitust 5446. Sa küsid, millest selline ma olen? Kord tujutu ja halb, kord jälle hell ja õrn. Sa küsid, kas mul südant pole, kas kordki ma pole armastand. Ma parem vaikin, kuid vastata ei suuda, sest ei aita sõnad, kui ei mõista hing. Ja kui mind õrnalt enda vastu surud, siis surra võin, sest nõnda armastan ma sind 5447. Sa seisad mu südames, kui ööbik pärna okstel. Ja liigud minu mõtetes, kui kala merelainetes. 5448. Kui ootad, et asjad lähevad halvasti, lähevad need halvasti. Kui ootad, et asjad lähevad hästi, lähevad need halvasti 5449. Õnne täiuseks peab inimesel olema keegi, kellele ta räägib oma õnnetustest 5450
Kuid teadke, te võite mind tappa või lasta tappa, minu ettevaatusabinõud on juba tarvitusele võetud -- teie ei saa minu varandusest punast , krossigi. Kas te pole juba küllalt rikas, teie, kellel on ligi miljon? Te võiksite peatuda sel saatuslikul teel, kui te ei- teeks kurja ülima ja lakkamatu lõbu pärast kurja teha. Ma ütlen teile: kui minu venna mälestus ei oleks mulle püha, mädaneksite te mõnes Toweri kongis või rahuldaksite madruste uudishimu Tyburnis. Ma vaikin, teie aga kannatage rahulikult ära oma vangistus. Kahekolme nädala pärast sõidan ma sõjaväega La Rochelle'i, kuid enne minu ärasõitu tuleb teile järele laev, mis viib teid meie asumaadele lõunas. Ja võite olla kindel, et annan teile kaasa saatja, kes laseb teile kuuli pähe niipea, kui teete katset tulla tagasi kas Inglismaale või mandrile.» Mileedi kuulas teda tähelepanelikult, leegitsevad silmad pärani.
karedusega. «Mis see tähendab?» «Oled sa valmis, kui vaja ja aeg käes on, ka Venemaale kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen pooleldi venelane!» Agnes ei viibinud silmapilkugi vastusega. «Sinuga lähen ma igale poole, olgu maailma otsani. Ja et sa ise pool venelane oled, siis ei või nad nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks vürstiprouaks saada.» «Selleks pead sa saama. Tsaar peab sõna. Seniks -- kannatust ja vaikust!» «Ma kannatan ja vaikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest olen haige, puruhaige.» «Sina -- haige?» «Ma pean haige olema, muidu viiakse mind sedamaid Risbiteriga teist korda laulatusele.» «Noh, siis ole nii haige, kui jõud kannab, aga hoia ennast suremast!» «Ei, nüüd on mul jälle himu elada.» Hääled surid pikas suuandmises. Siis tegi Agnes enese vaprast! Gabrieli käte vahelt lahti ja kõndis kindlal sammul aiaukse poole. Ta ei tahtnud lahkumist asjata raskeks teha.
annaabi.ee 
