KOLM TUNDI VAIKIMIST (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12 KÕ2
Piret Sarv
KOLM TUNDI VAIKIMIST
Essee
Õppejõud: Pille Kriisa
Mõdriku
2013
Iseseisvaks tööks valisin; “kolm tundi vaikimist“. Selle eksperimendi viin läbi oma töö juures, sest kodus ei anna see mingit efekti, kuna kodus vaikin ma tihti ja pere on sellega juba harjunud.
Esimene asi mis minult tööl küsiti;“kas ma olen haige?“ Millele ma vastasin pea raputamisega. Kõik olid segaduses ning minule kippus naer peale, kuid ma pidasin vastu. Siis hakkasid juba ka teised küsima, milles asi? Mina ikka vaikisin. Üks klient tuli minu juurde ja hakkas mulle rääkima, millega ta täna oli tegelenud . Kuna ma midagi ei vastanud ja ainult noogutasin, sattus ta segadusse. Ma ju alati kiidan ja julgustan teda, kuid täna ei tulnud suust ühtegi sõna. Nüüd hakkasid kõik kliendid minu juures käima ja midagi küsima. Mul suu lukus, kui kleebitud. See tundus kõigile nii imelik. Igale küsimusele püüdsin kuidagi reageerida, kas peaga noogutades või pead raputades. Appi tuli võtta ka käed. Kuid see oli veel raskem, kuna kätega ei osanud ma suurt midagi näidata.
Minu enda jaoks oli see väga raske. Ma surusin jõuga hambad kokku, iga kord kui midagi küsiti, ma tahtsin ju nii väga rääkida, aga ei tohtinud. Enamus kliente arvas, et mul on lihtsalt hääl ära, mõned küsisid , kas ma olen millegi peale pahane.? Mõnedele tegi see nalja , et ma ei rääkinud. Üks klient tuli minu juurde ja umbes viis minutit küsitles mind, talle tundus see veider , et rääkiv inimene enam ei vasta ühelegi küsimusele, muudkui noorutab- ja raputab pead. Vahepeal vehib veel kätega ka . Ega ta suurt midagi aru ei saanud, mida ma vehkisin, lõpuks lõi käega ja läks minema. Veider tunne oli, sest ma oleks tahtnud temaga vestelda nagu tavaliselt, kui ma tööle tulin. Ta rääkis ikka, mis oli vahepeal juhtunud ja mina küsisin , kuidas tal endal oli see aeg möödunud, kui mina tööl ei olnud. Kõige hullem oli siis, kui oli vaja üks konflikt lahendada, aga mina ei saanud ju midagi öelda, ainult vehkisin kätega. Endale tundus see nii naljakas, kuid kliendid vaatasid mind kui „ hullu “, kes on kõnevõime kaotanud.
Tagasi mõeldes sellele kolmele tunnile, kui mul puudus kõnevõime- see oli kohutav. Alguses mõtled küll, mis see ikka on , kolm tundi ei räägi. Tegelikult on see jube, kuna vägisi tahab suu lahti tulla ja midagi öelda, aga ei või. Lihtsam oleks olnud, kui oleksin lihtsalt kellegi peale vihane olnud ja siis mitte rääkinud, see oleks olnud hoopis teine tera . Katse lõpu poole hakkasin tajuma , kui raske on elada, kui sa ei saa rääkida. Sul puudub igasugune võimalus öelda mida sa tunned või mida vajad. Just siis , kui sa ei saa rääkida, tahaks nii väga kõigile öelda , et nad on sulle kallid, et sa armastad neid. Tahaks neid kiita, kuna nad nii siiralt tundsid mulle kaasa, et ma ei saanud nendega ei räägi.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas saavad suhelda kurttummad inimesed, enne sada, kui nad ei ole viipekeelt selgeks õppinud. Lapsed, kes ei oska viipekeelt ja kelle vanemad on kurttummad, kuidas nemad omavahel suhtlevad.? Kuidas vanemad saavad kutsuda oma lapsi, kas õuest tuppa või sööma.? Nendele küsimustele on minul küll väga raske vastata. Kuna katse alguses tundus nii kerge mitte rääkida, siis katse lõpus oli see väga raske.
Peale katset sain ma aru, kui õnnelik inimene ma olen, kuna ma saan rääkida. Ma saan väljendada oma tundeid, soove või isegi karjuda kellegi peale. Mulle on antud looduse poolt võmalus rääkida, laulda , väljendada oma emotsioone. Miks on nii, et ühel inimesel on see võimalus ja teisel mitte? Kas see on geneetiline viga, või on see pärilik? Samas sünnivad ju vanematele, kes mõlemad on kurttummad, täiesti terved lapsed.
See katse ei olnud meeldiv ja ma loodan, et ma seda ei pea enam kordama.