Väikelinn Chicago? (0)

Essee
Väikelinn Chicago ?
Kristen Boie
Ma tapan ta.
Löön ta maha, ausõna,
ma tapan ta,
ma peksan ta näo nii segi,
et ta enam kunagi ...
Ma tapan ta.
Löön ta maha, ausõna.
Sellise mõtteväljendusega alustab autor raamatut, kus peategelaseks on poiss, kelle maailm tundub lugejale sünge ja rõhuv. Maailm, kus puudub toetuspind ja võimalused keeruliste olukordade lahendamiseks.
Asetades ennast peategelase asemele, võib lugeja tunda ängistust, frustatsiooni ja pinge kasvu, mis lõhub sisemust ning hakkab looma plahvatuslikku olukorda. Autor maalib lugejale sünge pildi, kus peategelase elu muutub kohtudes uue klassivennaga õudusunenäoks. Peategelane Niklas on väikelinna poiss, kes elab tavalist murdeealise poisi elu kuni klassi tuleb uus poiss Karl. Tundub, et kirjanik on põhjalikult tutvunud nartsissistliku inimese käitumisega ja mõtlemisega, sest ta kirjaldab osavalt manipuleerivat ja empaatiavõimeta Karli , kes leiab üles inimeste nõrkused, mida ta osavalt enda tarbeks kasutab. Kogu raamatu vältel on tajuda peategelase pinge kasvu, mida lisaks Karlile loovad ka teda ümbritsevad täiskasvanud. Võib oletada, mida tunneb inimene, kui teda ei usu täiskasvanud, kes peaks teda toetama ja usaldama. Mõeldes erinevatele massimeedias kajastust leidnud koolitulistamistele, tekib antud raamatut lugedes mõte, et sageli võib olla põhjuseks tulistaja võimetus leida endale toetust ja mõistmist täiskasvanute poolt. Jäädes üksi vaimse terroristi meelevalda, võib inimeses toimuda murdumine, mille lõpptulemuseks võib olla enda või teiste elude hävitamine. Siinkohal on hea mõttes pöörduda vanema põlvkonna poole: Kus te olite enne, kui noor jõudis sellisesse olukorda, kus ta ei osanud ennast muul viisil kuhjunud negatiivsest kooramast vabastada?
Teise olulise mõttekohana toob Boie oma raamatus esile täiskasvanute võimetuse tulla toime sotsiopaadi osava ja manipuleeriva käitumisega. Lugedes tundub kohati, et Karli vanemad tajuvad oma lapse käitumises kõrvalekaldeid, kuid peavad paremaks silma kinni pigistada, et mitte tunnistada oma järeletulija psüühilisi probleeme. Kuigi peategelase vanemad jõuavad oma lapse mõistmiseni, kohtuvad nii Niklas kui ka ta vanemad nii politsei kui ka kooli mõistmatusega ja võimetusega näha reaalset olukorda, mis omakorda innustab Karli Niklast ja tema peret rohkem terroriseerima. Raamat toob selgelt esile, kuidas Karl on osavalt loonud koolis endast meeldiva noormehe kuvandi , mis Niklase oma vastuväidetega manipuleeriva klassivenna suhtes muudab õpetajate silmis sobimatu käitumisega poisiks. Raamatu lõpus tunnistab politsei oma küündimatust ja võimetust Karli suguste inimestega tegelemisel - pole konkreetseid tõendeid, pole võimalik süüd tuvastada isegi kui on teada inimene, kes hävitab teiste vara ja vaimset tervist.
Jääb mõelda, kui palju on meie hulgas nartsissistliku käitumisega inimesi, kelle elu eesmärk on teiste inimeste hävitamisega saavutada võimupositsioon. See võib kannatajetele pähe tekitada mõtted:
Ma tapan ta.
Löön ta maha, ausõna,
ma tapan ta,
ma peksan ta näo nii segi,
et ta enam kunagi ...
Ma tapan ta.
Löön ta maha, ausõna.