........................................4 · Tagasi Tartusse... ........................................................................................4 · Ilmub "Kevade"... ..........................................................................................5 · Algas I maailmasõda... ..............................................................................5 · Algab O. Lutsu vabakirjaniku elu.............................................................5 · Vabakirjanikuna Tartus............................................................................6 · Tänu ja elutee lõpp... ...............................................................................6 · Kasutatud kirjandus.....................................................................................7 · Lisa............................................................................................................7 Elulugu Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887. aastal Tartumaal
HENRIK VISNAPUU (1889-1951) Marindra Soikka 9.A ELULUGU Sündis Viljandimaal sulase pojana. Õppis Reola vallakoolis ja Ropka ministeeriumikoolis. Aastal 1907 läbis ta Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks. Õppis Taru ülikoolis klassikalist filosoofiat. Töötas vabakirjanikuna Tartus, oli rühmituse Siuru üks asutajaliikmeid, abiellus Hilda Elfriede Franzdorfiga (Ing). 1934. aastal asus Tallinnasse. Töötas dramaturgina, ajalehes Uus Eesti, kultuurinõunikuna ja ajakirja Varamu toimetajana. 1944. aastal põgenes Saksamaale, 1949. aastal emigreerus USA'sse. Aastal 1951 suri New Yorgis. LOOMING Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Kasutas loodushäälte jäljendusi ehk onomatopöad (nt ,,tsiotsio, eo-eo! Tillo paoleo!", ,,Hulus peni suu
elas Võrumaal; võrumurdelised luuletused; Siuru ja Tarapita; Marie Under; Rootsi; Kirjavahetus Tuglasega; Valgetähe teenetemärk IV klass. KOOLITEE JA TÖÖKOHAD Tartus Vaeste Väikelastekoolis; Sänna vallakoolis; Võru linnakoolis; Pihkva maamõõdukoolis; Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond; Maamõõtja; Eesti Vabariigi põllutöö ja haridusministeeriumis; ajalehetoimetuses; teatridramaturgina; Vabakirjanikuna; Filmiinspektor. LUULEKOGUD "Henge palangoq" (Tallinn 1917) "Vana laterna" (Tallinn 1919) "Roosikrants" (Tallinn 1920) "Kaduvik" (Tartu 1927) "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928) "Pärlijõgi" (Tartu 1931) "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937) "Värsivakk" "Rahumäe kannel" (Lund 1973) "Luuletused" NÄIDENDID "Toomapäev" (Tartu 1928) "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
oli väga hea. I maailma sõjas oli ta apteeker. Seal ta tutvus Holopovitsi politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. 1917. aastal abiellus ta Valentina Krivitskajaga Vitebski Uspenski kirikus. Ta tuli tagasi Tartusse. Seal ta oli apteeker, kuid siis ta vahetas töökohta. Ta läks tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Sellel ajal ilmusid "Suvi", "Kirjad Maariale" ja "Karavan". Alates 1921 aasta lõpus tegutses Oskar Luts vabakirjanikuna Tartus. Peale I maailma sõda jäi ta Tartusse. Vahel lahkus Tartust vaid selleks, et suvitada Palamusel ja Elvas. Ta avaldas maaainelise jutustuse "Jüri Pügal" (1945), samuti vesteid ja artikleid ning tõlkis A. NovikovProboi ja A. Serafimovitsi jutustusi.. Oskar Lutsu teoseid hinnati kõrgelt. Esimese eesti kirjanikuna määrati talle personaalpension. Ta suri 23. märtsil 1953. aastal. Ta maeti Tartu Tamme kalmistule. Sinna püstitati monument
Õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis , vaheaegadega 1884. aastani. 1885 aastal ilmus " Virulases " Liivi luuletus " Maikuu öö" samal aastal sai ta selle lehe tiometuses oma esimese töökoha.Järgmisel aastal püüdis ta oma haridust täiendada Tartus H.Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda.1890 leidis koha " Oleviku " juures (töötas selle toimetuses). Sügisel 1892 otsustas Liiv täielikult loomingule pühenduda ja vabakirjanikuna õnne proovida. Lahkus " Oleviku" toimetusest.Ülepingutuse ja füüsilise kurnatuse seisundis murdus ennegi ülitundliku ning psüühiliselt tasakaalutu noormehe vaimne tervis. Hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitusluulud. Kevadtalvel 1893 jätkas Liiv kodus Alatskivil veel intensiivselt kirjanduslikku tööd, aga tema vaimsed haired võtsid aina tõsisema kuju. Meeltesegaduse hoos põletas ta 1894 aastal oma luuletuskogu ja muid käsikirju
Suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni Artur Adsoni elutegevus Töötas Venemaal (1907-1912) ja alates 1912 aastast Tallinnas maamõõtjana Alates 1918 aastast tegi kaastööd ajalehtede "Tallinna Teataja", "Sotsialdemokraat", "Postimees", "Tallinna Teataja" ning "Päevalehega" Tegutses aktiivselt Siuru ja Tarapita kirjanikeühinguis Tegutses Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes ja vabakirjanikuna Aastatel 19351940 töötas siseministeeriumi filmiinspektorina ja Adsoni läbimurre eesti kirjanduses Adson tutvustas eesti kirjandusele võrumurdelisi luuletusi Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal Adsonist sai eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekoguda Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegeldub eesti luule arengulugu Pilte Artur Adsonist
vaevarikast teekonda 1917. aasta sügisel Tartu. Jälle leidis ta tööd apteegis, kuid aasta hiljem vahetas ta ametikohta, asudes tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Samal ajal ilmusid ka "Suvi" I ja II (1918-1919) ning romantilis-sümbolistlikud jutustused "Kirjad Maariale" (1919) ja "Karavan" (1920). Oli lõppenud Oskar Lutsu rahutu apteekri amet, mis rikastas kirjaniku elukogemusi ja andis hiljem ainet mitmele mälestusraamatule. Alates 1921 aasta lõpust tegutses O. Luts vabakirjanikuna Tartus. Mõni päev enne "Kapsapea" esietendust alustas "Postimehe" raamatukauplusest võidukäiku "Kevade" I, mille trükikulude katmine oli valmistanud algajale kirjanikule tõsiseid raskusi. Laiemale üldsusele tundmatu autori jutustusese väljaandmisest ei tahtnud kirjastajad midagi kuulda. Luts oli sunnitud riskeerima - palga arvelt saadud avansiga laskis ta trükkida 2100 eksemplari, mis hilissügisel müügile tulles läksid erakordse eduga
Hennoste raamatust ,,Eesti kirjandus tekstides". Elulugu Hando Runnel sündis Järvamaal Liutsalu külas 24. novembril 1938. aastal. Abikaasa Katre Ligiga viis poega ja tütar. Keskhariduse omandas Paide ja Tartu koolis. Aastatel 1957-1962 õppis ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Runneli kirjanduslikke huvide tõttu jäi tal kõrgkool pooleli ning ta asus ajakirja ,,Looming" toimetusse tööle. Hiljemalt jäi ta vabakirjanikuna elama püsivalt Tartusse. Alates 1969.aastast kuulub Kirjanike Liitu ning teda on korduvalt valitud sama liidu juhatusse. Kuulub alates 1992.aastast Ilmamaa kirjastuse juhtkonna esimees ning ,,Eesti mõttelugu" esimees. Hando Runnel on kirjutanud mitu luulekogu, nii lastele kui ka täiskasvanutele.Lisaks on ta tegelenud Eesti luuletajate eluloo uurimisega. 1992.-1993.aastatel valiti Runnel Tartu Ülikooli kunstiprofessoriks. Kindlasti on
edasised vastuolud said alguse juba siis. 1885. aastal tegi Vilde ,,Virulase" kirjasaatjana reisi Helsingisse, kus teda paelus Soome pealinna arhitektuur ja soomlaste eluviis. Järgmisel suvel reisis Eduard Vilde koos Eduard Bornhöhega Peterburi ja selle lähemasse ümbrusesse. Algelist liiki ajakirjanduslik töö ,,Virulase" toimetuses tundus noormehele igav, tal tekkisid arusaamatused Jaak Järvega ning ta asus 1886. aasta suvel taas Karjakülla, kavatsusega katsetada tööd vabakirjanikuna. Oma võimetes polnud Eduard Viled põhjust kahelda, sest neil aastail oli talt ilmunud rida menukaid teoseid, esiteks ajalehes kohustusliku ,,abiteona" (,,Isand Ilvese kosjakäik", ,,Teravad nooled", ,,Linna-Mai", ,,Jobu" jne.), teiseks eri raamatutena, nagu ,,Norra rannas" (1885. aastal), ,,Musta mantliga mees" (1886. aastal) jne. Pärast ,,Virulase" juurest lahkumist saatis Vilde oma uudisloomingu avaldamiseks
Liiv siirdus elama omaste juurde, tegi kaastöid ajakirjandusele. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad” 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. Aastatel 1887–1888 töötas Liiv Viljandi Sakala toimetuses ajakirjanikuna. Sakala lisa 1. numbris ilmus 1888. aastal Liivi esikjutustus “Päästetud”. 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures.Tartus liikus ta ringi Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse “Vari” (esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”). Kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja lootusetu.Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Liiv pöördusTartust tagasi koju, Alatskivile. Samas jätkas ta intensiivset kirjanduslikku tööd, valmisid näiteks jutustused “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar”. 1894
Treffneri eragümnaasiumisse. Ta ei suutnud seal kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja ,,Õied ja okkad" 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ehk võttis osa Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse ,,Vari" (esialgse pealkirjaga ,,Kui seda metsa ees ei oleks"). Kuid kirjastaja otsimine oli lootusetu. Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Liiv pöördus Tartust tagasi koju, Alatskivile. Valmisid näiteks jutustused ,,Käkimäe kägu" ja ,,Nõia tütar". 1894. aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses luulekogu jm käsikirju
Samal ajal ilmusid ka ,,Suvi" I ja II (1918-1919) ning romantilis-sümbolistlikud jutustused ,,Kirjad Maariale" (1919) ja ,,Karavan" ning ,,Nukitsamees" (1920). Veidi üle aasta (1919- 1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avas ta oma raamatukaupluse Riia tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kellel hiljem veel mitme raamatu honorar võlgade katteks ära kulus. Peale seda tegutses aastal 1921 O. Luts vabakirjanikuna Tartus. Sellel ajal ilmus ka uusromantilises laadis kirjutatud ,,Harald tegutseb" Aasta pärast, 8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Selleks et ennast ja perekonda ära elatada, tuli ,,Noor-Eesti" kirjastusele anda aastas vähemalt kaks käsikirja. Luts ja Tammsaare olid ainsad kirjanikud, kes said ,,Noor-
52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. Aastatel 18871888 töötas Liiv Viljandi Sakala toimetuses ajakirjanikuna. [2] 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ehk võttis osa Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. [3] 2.2 HAIGUS Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli (tnp Juhan Liivi) tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse "Vari", kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja lootusetu. [3] Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Siiski jätkas ta intensiivset kirjanduslikku tööd, valmisid näiteks jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar". 1894. aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses luulekogu jm käsikirju
mõista anda, et ühiskonna vastu on raske võidelda. Dostojevski keskendub madalamale seltskonnale, Tolstoi kõrgemale. 9. Juhan Liivi elu ja looming, üks luuletus peast Sündis Peipsi ääres Alatskivil. Nõrga tervisega. Käis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu läks ta õpetajaks. Jakob Liiv (tema vend) oli seal juhataja. Töötas ajakirjanikuna, peale seda kavateses hakata leiba teenima vabakirjanikuna. 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel. Haigus läks lõpuks nii hulluks, et ta tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks. Enne haigestumist oli tuntud proosakirjanikuna. Liisa Goldingul oli tema elus tähtis roll, neil oli kirjavahetus. Tegi raamatu ,,Kirjad Liisale". Kui ta oli väga haige, kirjutas ta maailma parimad loomingud. Friedebert Tuglas päästis Liivi luule
Suvitusromaanilik jutuveeretus põimub dramaatilise sündmustikuga, kerglased flirtimised teravate konfliktidega. Kahe ajastu ja stiili põimumine tekitab kriitikas kaasaja realismi vaadates mitmesuguseid nurinaid. 1920-ndatest pääle Lutsu teosed rohkem ka nõudlikumale kunstipublikule, teostes kadunud prassiv robustne lopsakus, asemel vaikne, tagasihoidik stiil, kurblik pooltoon. 1921. aastast pääle lõpetas apteekri ameti ja tegutses vabakirjanikuna Tartus. Lutsult ilmunud kokku 17 näidendit trükis. Aastast 1922, kui asutati Eesti Kirjanikkude Liit ja Luts liikmeks võeti, hakkas ta kutseliseks kirjanikuks, 1920-ndate keskel kujunes Luts "Postimehe" heaks püsiautoriks, Lutsule märkimisväärseks sissetulekuallikaks. Sama ajal töötas ka raamatukogus ja hiljem avas Tartus oma raamatupoe. "Kevade" (trükis I-II 1912-13) - kirjutamist alustas 1907. aastal. rututa, inimlikes dimensioonides
kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja "Olevik" juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus. Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis oli haigus arenenud
1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja "Olevik" juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus. Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893),
annaabi.ee 
