UV-kiirguse mõju nahale (0)

UV-kiirguse mõju nahale.

Päikeselt saame valgust, soojust ja ultraviolettkiirgust.
Ultraviolettkiirgus ehk UV-kiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on väiksem kui nähtaval valgusel (piirneb violetse valgusega ), kuid suurem kui röntgenikiirgusel.
Tänapäevaks on kogunenud piisavalt tõendeid selle kohta, et päikese ultraviolettkiirguse (UVK) spektri kõigil osadel on naha suhtes negatiivseid kõrval toimeid. Tekkivad kõrvaltoimed on kas lühiajalised (päikesepõletus) või pikaajalised (naha vananemine , nahavähk, erinevad fotodermatoosid). Mõned naha- ning süsteemsed haigused võivad päikese toimel ägeneda.
UV-kiirgus jaotatakse vastavalt füüsikalistele omadustele ja bioloogilisele toimele kolme laineala piirkonda:

• UVC 200 - 290 nm,
  
• UVB 290- 320 nm,
  
• UVA 320-400 nm.
  

UV-kiirgus kutsub organismis esile muutusi rakkude ehituses ja talitluses. Mida lühemalainelisem on UV-kiirgus ja mida suurem doos, seda tugevam on selle mõju.
Päikese UV-kiirguse maapinnani jõudmist piirab Maa atmosfäär. Eriti tugevalt neelab UVB kiirgust atmosfääris peamiselt 20-25 km kõrgusel olev osoonikiht. Veel lühemalainelisem UVC kiirgus maapinnani ei jõuagi. See on väga oluline, sest kiired lainepikkusega alla 297 nm hävitavad rakud DNA kahjustamise tõttu täielikult. UVC-kiirtel on teiste UVK spektri osadega võrreldes kõige tugevam erüteemi tekitav ja kantserogeenne toime. Maapinnani tungib UVA-kiirgus ja vähemal määral UVB-kiirgus.
UVA-kiirguse toimel paranevad ainevahetus ja vereringe , suurenevad koormustaluvus ja töövõime, tugevneb immuunsus, nahk päevitub ja naha sarvkiht pakseneb. UVA-kiirgus tungib tänu pikemale lainepikkusele sügavamale nahka, tekitab päevitamisel kiiret nahapunetust ja pigmendilaike. UVA põhjustab varast naha vananemist, häireid inimese immuunsüsteemis ning suurendab oluliselt nahavähi ohtu. UVA-kiirgus on võrdselt intensiivne nii suvel kui ka talvel.
UVB-kiirguse toime sõltub paljudest teguritest: aasta- ja kellaajast (intensiivsuse kõrgaeg on kell 11 kuni 15), õhutemperatuurist jne. Kuna sel kiirgusel on lühem lainepikkus, ei jõua see naha pealispinnast ehk marrasknahast kaugemale. Seetõttu aitab mõistlikes kogustes saadud UVB-kiirgus tõsta naha kaitsevõimet, kuna soodustab pigmendi tekitamist. Selle tulemuseks on nähtav päevitus. UVB-kiirgus ei tungi nii sügavale nahka kui UVA-kiirgus. UVB-kiirgus soodustab organismis D-vitamiini tekkimist, hävitab õhus haigustekitajaid, tugevdab immuunsust. Samas võib ülemäärase kiirgusega kaasneda päikesepõletus, geenimutatsioonid, immuunsüsteemi nõrgenemine, melanoomid ja nahavähk, kroonilised silmakahjustused, naha vananemine ja paksenemine. Paksenenud nahk ei lase kiirgusel sügavamatesse kudedesse tungida ning pakub UV-kiirguse eest palju tugevamat kaitset kui lihtsalt tumedam nahavärv.
UVB- valgusravi kasutatakse kõige enam järgmiste nahahaiguste raviks: psoriaas , atoopiline dermatiit , vitiliigo (valgete laikude haigus).
UVB-teraapia annab väga head tulemust psoriaasi puhul – võimaldades saavutada pikaajaline remissioon (3 – 12 kuud).UVB pidurdab psoriaasirakkude paljunemist ning needkäituvad nagu normaalsed rakud. Kui enamik psoriaasiravimeid vähendavad vaidpõletikku nahapinnal, siis UVB-kiirgus aktiviseerib kõiki meie keha funktsioone ning keha hakkab ise seespidiselt haiguse vastu võitlema.
Nahk kujutab endast esmast kaitseliini keskkonnafaktorite, sealhulgas UVK kahjustava toime vastu.
UVK eest kaitsevad inimest esmajärjekorras naha optilised omadused. Umbes 5% UVK-st reflekteerub nahalt, ülejaanu kandub edasi nahka, kus see hajutatakse või absorbeeritakse.
Olulisemad on tagajärjed, mis tekivad energia absorbeerumisel.
Molekule, mis valgust absorbeerivad, nimetatakse kromofoorideks. Nad jaotatakse:

• Organismis olemasolevad e. endogeensed kromofoorid (keratiin, nukleiinhapped , melaniin, hemoglobin, porfüriin, karoteen, lipoproteiidid jt.).
  
• Organismi sattunud e. eksogeensed kromofoorid (fotosensibiliseerivad ravimid ja keemilised ühendid).
  

Erinevatel kromofooridel on spetsiifiline absorptsioonispekter, s.t. et erinevad valgustundlikud molekulid absorbeerivad eri lainepikkusi.
Kui absorbeerunud energia kasutatakse ära fotokeemilisteks reaktsioonideks, muutub rakkude molekulide struktuur. Kõige kergemini kahjustavad DNA, RNA, mukopolüsahhariidid, elastin, kollageen ja lüsosoomid.
Sirje Kaur „Naha Päikesekahjustused“
http://www.nedug.ru/library/%D0%B7%D0%B0%D0%B3%D0%B0%D1%80_%D0%B8_%D1%81%D0%BE%D0%BB%D1%8F%D1%80%D0%B8%D0%B9/%D0%A3%D0%BB%D1%8C%D1%82%D1%80%D0%B0%D1%84%D0%B8%D0%BE%D0%BB%D0%B5%D1%82%D0%BE%D0%B2%D0%BE%D0%B5-%D0%B8%D0%B7%D0%BB%D1%83%D1%87%D0%B5%D0%BD%D0%B8%D0%B5-%D0%B5%D0%B3%D0%BE-%D0%B4%D0%B5%D0%B9%D1%81%D1%82%D0%B2%D0%B8%D0%B5-%D0%BD%D0%B0#.WQtnz3klHDc
http://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/kasulik-teada/paike/
http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel505_486.html
http://www.terviseamet.ee/keskkonnatervis/paeike-ja-kuumus/uv-kiirgus-ja-paeikesekaitse.html
http://www.psoriaasikeskus.ee/uvb/UV_kiirgus.ht m
http://smartsun.ee/uv-kiirgus/