Uusvasakpoolsed ja uusparempoolsed (1)

Uusvasakpoolsed ja uusparempoolsed
Uusvasakpoolsus ja uusparempoolsus on mõlemad 20. sajandil tegutsema hakanud liikumised. Uusvasakpoolsus tekkis varem, kuid nende väljaastumised kukkusid läbi, mis tõttu nende filosoofia pidi vaibuma. Uusparempoolsed kasutasid võimalust ning tulid välja enda uuenduslike ideedega.
Uusvasakpoolsed on need, kes on kasvanud väljaspool marksistlikku traditsioone ning on ilma marksistliku minevikuta, kuid siiski on enese jaoks avastanud Karl Marxi . Uusvasakpoolseid nimetatakse ka uusmarksistideks. Tähtsaimaks neid võiks pidada Frankfurdi koolkonda , mis koosnes enne II Maailmasõda ühinenud Frankfurdi õpetlastest. Selle koolkonna rajajaks peetakse Max Horkheimerit. Tuntuimad õpetalsed on ka Theodor Adorno ja Herbert Marcuse .
Herbert Marcuse oli teadusidee vastu, tema arvates on teadus vaid üks inimkonna funktsioone. Tema ja ka teised uusvasakpoolsed usuvad, et teadus on alati kas konservatiivne või siis kritiseeriv, kuid mitte neutraalne .
Marcuse suutis võita vasakpoolsetes ringkondades populaarsust tänu oma mõtetele. Marcuse uskus, et kehtiv ühiskond on irratsionaalne ja represseeriv. Sotsiaalse revolutsiooni alustajateks pole mitte töölised, vaid hoopis radikaalsed intelligendid, üliõpilased ja nii edasi. Näiteks võiks tuua kunstrirevolutsiooni, kus üheks vahendiks on sürrealistlik kunstiteos.
Pärast uusvasakpoolsete väljaastumiste läbikukkumist ja vaibumist hakkasid levima teistsugused ideed – tekkisisd uusparempoolsed liikumised. Nendel ei olnud phtset keskust ega väljaannet, vaid koonduti eraldi klubidesse. Enamus uusparempoolsete tegemistega on seotud kirjanik Alain de Benoist.
Uusparempoolsed defineerivad kultuuri kui praktiliste teadmiste, kunstilis-kujunduslike, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste kogumit, mille on moodustanud traditsioonid. Benoist’i sõnul on inimene ajalooline olevus , kelle ajaloolisuse pani paika tema kultuur, mis evolutsioneerub kogu aeg. Järg-järgult eemaldutakse loodusest ning ajalugu peetakse olulisemaks kui bioloogiat.
Uusparempoolsed eitavad radikaalseid ühiskonna ümberkorraldusi. Revolutsiooni peetakse eriti halvaks. Samuti peavad nad inimesi intellektuaalselt erinevateks ning et kõigil on intelligentsustase pärilik. Majanduselu peab olema nende meelest vaba, riik peab sekkuma võimalikult vähe, et oleks konkurents turul. Usus pöörduvad nad puritanismi, kristluse või siis Antiik-Kreeka poole. Sokratest või Kristust näevad nad inimkonna päästjatena. Välispoliitika peab olema kujundatud lähtuvalt sõjalisele üleolekule ja jõu ideoloogiale.
Mõlemal poolel on omad head ning halvad küljed. Uusvasakpoolsetega nõustun ma väitega inimteadvuse manipuleerimisega ühiskonnas, kus on irratsionaalsus ja repressioon. Samuti nõustun ma uusparempoolste väitega, et inimeste intellektuaalsed võimed on erinevad ning need on päritavad, kuigi ma ei nõustu nende väitega, et mõtlemise tasandil tuleks tagasipöörduda vanaaegsete normide poole. Mõlemal poolel oli suur roll tolle aja ühiskonnas ning nende ideed ja väljaastumised on olulised ka tänapäeva ühiskonnas.