Mullateadus jaguneb: 1. mullagenees - mullaareng 2. muldade klassifitseerimine 3. mullabioloogia 4. mullamineroloogia - murenemine 5. mullageograafia - paiknemine Mullateaduse ajaloost meil ja mujal? Uurimissuunad XIX sajandi algul: • agrogeoloogiline • agrokultuurkeemiline Justus von Liebig - 1840 Geneetilise mullateaduse sünd • V. V. Dokutšajev (1846...1903) 1800ndate algul eksisteeris mullateaduses 2 uurimissuunda: 1) agronoomilne suund 2) agrokultuurkeemiline suund Viimane hakkas vaatama, mida taim vajab lisaks looduslikele elementidele. Selle suuna rajajaks peetakse Justus von Liebig’it (1840). Kui varem arvati, et taim toitub otse huumusest, siis Liebig tõestas taimede mineraal toitumise - taimed võtavad mullast mineraale, mille töötlevad ümber orgaaniliseks aineks. Geneetilise mullateaduse rajaja V.V. Dokutðajev (1846-1903), tema koolkondlased P.A. Kostõtðev (1845-1895) ja N.M.
Sellest abielust sünnivad pojad Hans Albert (1904- 1965), kellest saab edukas hüdraulikainsener ja Eduard (1910- 1965), kes haigestub skisofreeniasse. Tütar Lieserl (1902- ?) sündis enne abielu ja anti adopteerimisele. Tema edasine saatus on tänaseni teadmata. 1905 ilmuvad 26 aastase teadlase sulest artiklid ajakirjas ,,Annalen der Physik", millest igaühest piisanud ajalikku minekuks. Esimene artikkel oli tähtsaks sammuks kvantide teooria loomisel. Einstein jätkas seda uurimissuunda ka hiljem, saades selle eest Nobeli füüsikapreemia. Ta tegi palju olulisi artikleid, lõi seoseid ja teooriaid nendes, mida kasutatakse veel tänapäevani. 1907 ilmus trükistena 22 teaduslikku tööd. 1908 sai Einstein loengute pidamise õiguse Berni Ülikoolis. 1909 teoreetilise füüsika erakorraline professor Zürichi Ülikoolis. 1911 korraline professor Praha saksakeelses ülikoolis. 1914 Keiser Wilhelmi nimelise Füüsikainstituudi direktor. Berliini Ülikooli professor.
Kvalitatiivse uuringu kriitika D. Silvermani kohaselt on sotsiaalteaduste metodoloogiliste õpikute kvalitatiivsed uuringud omavad vähetähtsat uurimissuunda, mille eesmärk peaks olema ennast uurimisprobleemiga paremini kurssi viia ning kasutada kantitatiivset uurimismeetodit. Paljud kriitikud peavad kvalitatiivset uurimismeetodit ebausaldusväärseks ning toovad välja hulk tegureid, mille seas on näiteks intervjuude ebatäpne transkribeerimine ja transkribeeringute tõlgendamine ning intervjuu lühikestel vestluskatketel põhinevaid tõlgendusi ja järeldusi. Kvalitatiivsete uuringute eetika
filosoofiat. Ning teadlane pidigi jälle põgenema Prantsusmaalt Hollandisse, kust ta veetis üksinduses kakskümmend aastat ja elas seal väga rahutut elu. 1629. aastast hakkas Descartes uurima meteoore ja optikat ning lõpetas 1633. aastal "Traktaadi maailmast ja valgusest", milles toetas Galilei avastust maakera pöörlemisest. Kuna samal aastal Galilei seisukohad keelustati, jättis Descartes enda raamatu välja andmata. Ta muutis uurimissuunda ning valmistas ette "Arutlusi meetodist" ja kolme suurt kirjatükki: "Dioptrika", "Meteoorid" ja "Geomeetria". Need tööd määrasid paljudeks aastateks kindlaks keskaja pimedusest välja rabeleva teaduse teed. 1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine´i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes'i isa. Need aastad polnud kerged ka teadustöös, kus väitlused Fermat ning tema enda kunagise õpilase
tähtsat osa) , C Füüsikaliselt seotud vesi (püsib mullaosakeste ümber molekulaarjõudude mõjul) – 1)tugevasti seotud ehk hügroskoopsusvesi, 2)nõrgalt seotud ehk kilevesi, CVaba vesi – 1)kapillaarvesi a) liikumatu kapillaarvesi ehk pendulaarne vesi – a) nõrguv vesi, b) põhja- ja ülavesi 3 AJALUGU 1800ndate algul eksisteeris mullateaduses 2 uurimissuunda: 1. agrogeoloogiline suund muldade lähtekivimid toitained, mida ained vajab lisaks looduslikele elementidele 2. agrokultuurkeemiline suund uuris, mis toitaineid vaja juurde lisada, et taim end hästi tunneks W.van Hellmant – 1699.a – münt- esimene teadaolev kirjutis mulla kohta, millist mulda see taim tahab . Justus von Liebig (1840) - taimede mineraaltoitumise teooria – taimed võtavad mullast
3 1. Mis on arvutilingvistika ,,Arvutilingvistika on keeleteaduse ja arvutiteaduse ehk informaatika vahepeal asuv hübriidala, mis tegutseb loomuliku keele automaattöötluseks vajalike keele kirjandus-, analüüsi ja sünteesimeetodite väljatöötamise ja arvuti abil realiseerimisega." (Õim 1998; 1). Tegemist on kombineeritud alaga, millel on seoseid ka näiteks matemaatika ja psühholoogiaga ning eristatakse teoreetilist ja praktilist uurimissuunda: sõltuvalt perioodist on kord üht, siis jälle teist peetud olulisemaks. Selleks, et üldse arvutilingvistika saaks olemas olla on esiteks vaja masinloetavaid keeleressursse. ,,Keeleressurssideks on näiteks teksti- ja kõnekorpused, leksikaalsed andmebaasid, grammatikad, arvuleksikonid." (Õim 1998; 2). Andmete töötlemiseks kasutatakse matemaatilise meetodid ja statistikat. Üks variante on loogilise programmeerimise meetod. Kõnetuvastuse jaoks kasutatakse tõenäosuslikke automaate,
kuidas keelt teatud struktuuri järgi omandada. Evansi ja Levinsoni artikli, millel essee suures osas põhineb, võtab lühidalt kokku see, et lükati Chomsky väiteid ümber sellega, et üldistada ei saa nii vähese materjali põhjal, ning kui kõiki maailma keeli lähemalt uuritaks, saadaks ka nende sõnul teada, et üldistusi ei saa teha, sest keeleline mitmekesisus on liiga suur ja igal põhjalikumal uurimisel saadakse midagi uut teada, mis vahel sunnib ka uurimissuunda muutma. Samas, kui saaks kõiki maailma keeli ja keele omandamist analüüsida, võib ka välja tulla hoopis vastupidine. Vahest leitakski keeltevahelised ühisosad tänu põhjalikule uurimisele, mille taha on siiani universaalide leidmine jäänud? Charles E. Osgood (1961: 236, 244) arvab, et unikaalsuse pinna all peidab end universaalsus, mis pole arbitraarne, seega peakski universaalide otsimine teadlaste huviobjekt olema. Keeleteadlaste tahe leida keeleuniversaale
1629, kuid see avaldati alles 1701. Kõnealune töö näitab Descartese huvi meetodis, mida ta jagab ka paljude kuueteistkümnenda ning seitsmeteistkümnenda sajandi teadlase, matemaatikute ja filosoofidega. 1629. aastast hakkas Descartes uurima meteoore ja optikat ning 1633. aastal lõpetas teose "Traktaadi maailmast ja valgusest". Selles toetas ta Galilei avastust maakera pöörlemisest. Kuna samal aastal Galilei seisukohad keelustati, jättis Descartes enda raamatu välja andmata. Ta muutis uurimissuunda ning valmistas ette "Arutlusi meetodist" ja kolme suurt kirjatükki: "Dioptrika", "Meteoorid" ja "Geomeetria". 1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine'i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes'i isa. Need aastad polnud kerged ka teadustöös, kus väitlused Fermat' ning tema enda kunagise õpilase Regiusega võtsid palju jõudu ja energiat. 1641. aastal ilmusid "Metafüüsilised mõtsiklused", mida Sorbonne heaks ei
Veeaur (võrdlemisi vähe, kuid oma suure liikuvuse tõttu etendab tähtsat osa) , C Füüsikaliselt seotud vesi (püsib mullaosakeste ümber molekulaarjõudude mõjul) 1)tugevasti seotud ehk hügroskoopsusvesi, 2)nõrgalt seotud ehk kilevesi, CVaba vesi 1)kapillaarvesi a) liikumatu kapillaarvesi ehk pendulaarne vesi a) nõrguv vesi, b) põhja- ja ülavesi AJALUGU 1800ndate algul eksisteeris mullateaduses 2 uurimissuunda: agrogeoloogiline suund muldade lähtekivimid toitained, mida ained vajab lisaks looduslikele elementidele agrokultuurkeemiline suund uuris, mis toitaineid vaja juurde lisada, et taim end hästi tunneks W.van Hellmant 1699.a münt- esimene teadaolev kirjutis mulla kohta, millist mulda see taim tahab . Justus von Liebig (1840) - taimede mineraaltoitumise teooria taimed võtavad mullast mineraale,
Eesti inimgeograafia arengust Alustajad. Esimeseks geograafiaprofessoriks Tartu Ülikoolis oli soomlane Johann Gabriel Granö (1882-1956), kes töötas Eestis 1920-1923. Esimene inimgeograaf Eestis oli ungarlane Mihaly Haltenberger (1888- 1972). Õieti oli küll temagi üldgeograaf, kuid erinevalt Granöst peamiselt inimgeograafiliste huvidega. Ka Haltenbergeri viibimine Tartus jäi lühiajaliseks (1924-1926), ometi jõudis ta algatada paar olulist uurimissuunda. Kõige kaalukam oli vahest ta töö Eesti poliitgeograafilise asendi kohta, mis on suhteliselt puutumata tollal moodi minevast geopoliitikast. Ta pani aluse ka Eesti linnade uurimisele, rõhutades selleski linna asendi erijooni. Edgar Kant (1902-1978). Arendas suuresti edasi Granö ning Haltenbergeri ideid. Temast sai seni ainus rahvusvahelisse teadusse ulatunud eesti inimgeograaf. Kanti doktoritöö Tartu linnast
ette haritlasi. Tekkis viieaastane õppeplaan ja kursuste süsteem. Kolmandast kursusest alates jaguneti nelja eriharu vahel: eesti keel, eesit kirjandus, soome-ugri keeled, rahvaluule. Loodi ka kaugõpe. Uuesti hakati looma murdearhiivi, suunduti tänapäeva eesti keele õpetamise juurde ja uueks uurimissuunaks sai tänapäeva eesti keele struktuur. Viimase kümne aasta jooksul on Tartu ülikoolis välja arendatud mitu uurimissuunda, alus on K.Pajusalu eestvedamisel pandud ka arvutipõhisele eesti murrete korpusele. Uurima hakati ka vana kirjakeelt, suulist kõnet ja tekstianalüüsi. 1989 hakati õpetama eraldi ka neid, kelle emakeeleks ei ole eesti keel. 60ndatel sündis eraldiseisva keeleuurimusliku suunana üldkeeleteadus. Praeguse üldekeeleteaduse professori Renate Pajusalu eestvedamisel on viimastel aastatel edukalt arendatud prgamaatika ja kognitiivse semantika uurimissuundi.
enamjaolt ainult tehnilistest retseptidest ja müstilistest seletustest. Inglismaal tegid matemaatika ja loodusteadused 17. saj. silmapaistvaid edusamme. Arst ja füüsik William Gilbert (1544-1603), uusaja katselise füüsika rajajaid, kirjutas töö magnetismist (1600). Temalt on pärit ka sõna elekter. Soti matemaatik John Napir (.1550-1617) leiutas logaritmid (1614). Füüsik ja keemik Robert Boyle (1627-1691) arendas oma teoses "Chemistus scepticus" ("Skeptiline keemik") empiirilist uurimissuunda Baconi vaimus. Ta vabastas keemia alkeemiast ja klassikalisest nelja elemendi õpetusest. Boyle oli üks Royal Society asutajaid. Boyle'i assistendina tegutses Robert Hooke (1635-1703), vaene mees, kellele teadus andis elatist. Tõenäoliselt tema valmistas Boyle'i katseriistad. Ta oli suurim fuüsik- eksperimentaator enne Faradayd, paraku puudus tal Newtonile ja Maxwellile omane mate- maatikuanne. Teda huvitasid mehaanika, füüsika, keemia. Uuris elastsust ja avastas kuulsa
Uued uurimissuunad jõudsid Eestisse eelkõige venekeelsete tõlgete kaudu pärast ideoloogilise tsensuuri läbimist umbes 5-10 aastat hiljem. Geograafia, mida mõisteti eelkõige loodusteadusena, oli mõneski mõttes tagauks sotsiaalteadusesse--vähempolitiseeritud ja riigiorganite väiksema tähelepanu ja surve all; samal ajal tunnetati tugevat seost looduse ja eesti kogukonna vahel. Eesti (sotsiaal)geograafias onvalitsenud põhiliselt kaks uurimissuunda: rahvastiku-ja regionaaluuringud, mis sisaldavad asustusmustrid, linnageograafia ja rändetemaatika. Teiseks suunaks maastik: peaaegu kõik Eesti geograafid on maastikukäsitlusele midagi lisanud. Nad omandasid tugeva aluse 1920-1930 aastatel. Kanti võib pidada Eesti inimgeograafia kõige silmapaistvamaks kujundajaks, kelle tööd antropoökoloogias, linnageograafias ja nende uurimisel rakendatavate matemaatiliste meetodite väljatöötamisel. Nõukogude ajal Kanti tööd keelustati, paljud
sest selles peegeldatakse iseenesest mõistetavaid asju. Hea uurimus on kooskõlas uurija isikuga, seega leiab iga uurija teema ise. Teemat valides tuleb arvestada sellega, et ka aastate pärast, kui uurimus on valmis, oleks teema oluline ja asjakohane. 1.7 Mitmesugused uurimissuunad: induktsioon ja deduktsioon 14 Uurimistööd ja kasutatavat uurimismeetodit mõjutab uurija taust, kui see puudutab uurimissuunda (Ghauri, Grnhaug 2004: 24). Uurimissuund määrab uurija meetodite, andmete, teooriate ja väärtuste vahelise seose. Sotsiaalne teadmine moodustub üksteisele rajanedes. Teaduslike vaatlustega luuakse uusi teooriaid, korrigeerides, täiendades, laiendades ja puhastades vanu ning olemasolevaid teooriaid. Uurija vaatleb ja registreerib usaldusväärselt nähtu ilma igasuguse eelarvamuseta. Mõned vaatlustulemused tehakse kindlaks kui tõesed ja nad moodustavad teooriate ja
täidab ta nimeteadusliku usaldusasutuse funktsioone. Võru Instituut on oma ülesandeks võtnud ajaloolise Võrumaa kohanimistu uurimise ja korraldamise, töö tulemusena täiendatakse Eesti põhikaarti kohalike rahvapäraste nimedega ja valmib ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaas. Nimeuurijad töötavad või täiendavad end ka Eesti kõrgkoolide juures ning juhendavad üliõpilaste töid, seepärast tuleb tingimata mainida väljaarenevat isikunimede (eeskätt eesnimede) uurimissuunda Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning isiku- ja ärinimeteemalist uurimist Tartu Ülikoolis. Neil uurimustel on sageli seos ka puht nimekorralduslike aspektidega. Riikliku nimekorraldusega tegeldakse nimeliigiti eri asutustes, mille ülesandeks ametlike nimede fikseerimine. Kohanimekorraldust suunab Siseministeeriumi juures tegutsev kohanimenõukogu, mis on nõuandev segatüüpi (nii ametnikest kui ka valitsusvälistest ekspertidest koosnev) komisjon
3. selgitamaks m¨arkide t¨ahenduse u ¨lekandumist teistele m¨arkidele. K¨aesoleva t¨oo¨ kontekstis, pakub huvi kolmas eesm¨ark: kuidas kanji t¨ahen- dused on kandunud u ¨le teistele (kanji) m¨arkidele, s.t. m¨argis¨ usteemi sise- mine d¨unaamika. Loomulikult on kanji m¨argis¨ usteemi puhul teostatavad ka kaks esimest uurimissuunda: esimene suund on eelk~oige ajaloolaste ja arheoloogide p¨arusmaa, teine tekstit~olgenduse probleemiks (nt. kas ja miks m¨argikasutus on erinevates tekstides erinev), kolmas seotud m¨argi morfoloogia v~oi tekstianal¨ uu¨siga. M¨argiteooria seisukohalt v~oiks k¨aesoleva t¨o¨o probleemi p¨ustitada niisiis j¨argmiselt: kuidas on kanji m¨arkide t¨ahendused omavahel seotud, kas leidub siin mingeid seadusp¨arasusi e. seosmehhanisme. 30
annaabi.ee 
