"Unustatud Väärtused" (0)

Unustatud väärtused
Eri aegadel on inimestel erinevad väärtushinnangud. Näiteks vanasti peeti väärtuslikuks suuri hiiepuid, kuid tänapäeval ei huvita need puud enam kedagi. Heal juhul on sinna puu kõrvale pandud kiri „hiiepuu“ ja parimal juhul hoiab mõni ajaloohuviline seda paikka ka puhtana. Seoses uute väärtuste tekkimisega , kiputakse vanu unustama. Oma kirjandiga juhin tähelepanu mõnele tänaseks suhteliselt unustusse vajunud väärtusele.
Vanasti olid ühised söömaajad väga suure tähtsusega, kui mõni pereliige ei olnud veel mingil põhjusel laua äärde jõudnud, siis sööma ei hakatud. Enne toidu kallale asumist, loeti söögipalvet, millega tänati jumalat toidu eest. Söömise ajal ei räägitud, kuna see oli pühalik sündmus. Aja möödudes kujunes söögilauast koht, kus pere tuli kokku ja suhtles omavahel, seal arutleti erinevate asjade ja murede üle. Tänapäeval kui öelda mõnele sõbrale, et pean koju minema, kuna mul on kell 18:00 perekondlik õhtusöök, võib langeda väga imelike pilkkude osaliseks . See tuleneb kiirest elutempost ja materiaalsete väärtuste esile kerkimisest. Kiire eluga kaasas käimiseks peab palju „rabelema“. On perekondi, kus mees ja naine Käivad erinevatel aegadel tööl ja kohtuvad ainult nädala vahetustel. Selline elu ei ole just eriti meeldiv.
Surnuaias jalutades kohtab paljusid haudu, mida keegi enam ei külasta. Mitte et puuduks keegi, kes neid korras hoiaks, vaid kahjuks ei peeta enam oma kadunud lähedaste külastamist eriti oluliseks. Tore on see, kui jõulude ajal leitakse nii palju aega, et surnuaeda vanaema kalmule küünal viia. Vanasti külastati surnuaeda vähemalt kord nädalas, tavaliselt tehti seda pühapäeval , peale kirikus käimst. Selline käitumine tulenes suurest lugupidamisest oma eelkäijate vastu. Näiteks hingedepäeval ja jõululaupäeval köeti kadunud sugulaste hingedele saun ja kaeti rikkalik laud, kuna usuti , et neil päevil külastavad hinged kodusid.
Veel sajand tagasi tauniti tugevalt sugulist vahekorda enne abiellumist. Sellest võib järeldada, et vabaabielusid ei eksisteerinud. Kui mees oli omale meelepärase naise välja valinud, võttis ta viinad kaasa ja läks naise isa käest tema tütrega abiellumiseks luba paluma. Tänapäeval on täiesti tavaline, kui keegi abiellub ilma oma vanemate teadmata. Abielusid peetakse üldse ebaoluliseks, see on sellest, et ollakse vabamad . Ei ole midagi erakordset, kui tarbitakse peol alkoholi, satutakse mõne täiesti võõra tütarlapsega koos sauna ja hommikul ärgatakse ühest voodist,
tehakse musi ja lahkutakse, tehes nägu, nagu ei oleks midagi juhtunud.
Üheks suureks väärtuseks, mida mina ja minust nooremad inimesed ei oska hinnata on Eesti Vabariik. Sest me lihtalt ei mäleta nõukogude aega ja sellega seonduvaid jubedusi ja kahjuks ei saanud me osa ka Laulva revolutsiooni erilisusest. Tore, et vanemad inimesed suuravad meie riiki hinnata. Nemad ju õpetavad meile oma esivanemate keelt ja kultuuri. Kui meile ei õpetataks eesti keelt, kirjandust ja kultuuri, muutuks Eesti vaid tükikeseks Euroopast, kus vaid vähesed teaksid, et selline riik ja rahvus on eksisteerinud.
Seoses ühiskonna kiire muutumisega muutuvad ka väärtused. Perekondlikud väärtused jäävad tahaplaanile. Koos materiaalse heaoluga on kadunud väärikus ja lugupidamine selle vastu, mida meie esivanemad on austanud, ning unustatud väärtused, mida rahas mõõta pole võimalik.
Austage oma eelkäijaid ja ärge unustage, mida nemad väärtuslikuks on pidanud!