Üksteist peab hoidma (0)

Üksteist peab hoidma
Inimkond on läbi aegade olnud erinevate arusaamade ja tõekspidamistega. Mõtlematult väljaöeldud sõnad võivad sageli teisele haiget teha. Vahel võivad sellest tekkida konfliktid, mille põhjuseks võib pidada ükskõiksust ja hoolimatust. Masenduses olles, soovime , et inimesed meist mööda ei kõnniks, vaid et keegi aitaks. Üheskoos on murekoorem kergem. Lähedasteta oleksid eluraskused mõnikord ületamatud, aga tihtipeale ei suuda me üksteist hoida ja mõista. Eriti on see süvenenud viimasel ajal, mil tööde ja tegemiste hulk järk-järgult suureneb. Tegelikkuses tähelepanu ja hoolivuse varjujätmine peidab endas viga, sest iga inimene vajab, et keegi temale kaasa tunneks, hooliks.
Tänapäeval võib tihti kuulda raadiost ja televiisorist ning lugeda artikleid ajalehehtedest, et side põlvkondade vahel on nõrgenemas või suisa kadunud. Vanasti noored said päranduseks talu või maatüki, mida harida ja jäid koos vanematega elama. Praegu lõpetavad lapsed põhikooli ja asuvad õppima ametit sageli kodust eemal. Pärast elukutse omandamist viib töökoht noored kaugele. Kohati kiiretempoline elu ja kaugused ei võimalda pereliikmetel piisavalt sageli kokku saada ning koos aega veeta. Ühisüritusi korraldatakse liialt vähe. Paljud vanemad ei tea oma laste probleemidestki. Inimeste väärtushinnangud on muutunud. Enam ei ole esimesel kohal perekond, vaid hoopis töö. Perekonna hoolivus ja soojus on aga ühiskonna oluline peegel . See peaks olema niisama loogiline nagu aasta- või kellaaegade vaheldumine, kus üks tegur oleneb teisest. Samasugune vahekord peaks valitsema ka lähedaste vahel, kus aidatakse abivajajat igal võimalikul viisil. Loomadel on õnneks ühtehoidvustunne säilinud tänini. F. Tuglase raamatus „Popi ja Huhuu “ on Popi koer, kellega sai ahv Huhuu lõpuks sõbraks. Nad leidsid ühise keele ja hakkasid aitama üksteist. Nendes väljendub kaks inimpoolust – truu, aga initsiatiivitu Popi ja näiliselt teadlikumalt ning aktiivsemalt tegutsev, kuid anarhiline, kaootiline Huhuu. Karakterid sulanduvad ja kohanevad, vastandlikkus kaob ning nad hakkavad tegema koostööd. Sellest käitumisest võiksid ka inimesed eeskuju võtta, pühendades aega mitte karjääri tegemisele, vaid perekonnale , lähedastele ja üksteise mõistmisele.
Kui kaotatakse lähedane, hakatakse rääkima tema puudumisest ja sellest kui palju temast hooliti. Peaaegu alati peab halvasti minema, et meile meelde tuleks, et teine inimene vajab hellust ja tähelepanu. Elus ning täie tervise juures olles ütlesid tema vähesed lähedased kiidusõnu. Sageli solvutakse ja vaikitakse, kuid harva tavatsetakse öelda, et temast tegelikult hoolitakse. Siinsel laiuskraadil elavad rahvad ei näita oma emotsioone sageli välja ega räägi oma tunnetest ja tõekspidamistest teistele. L. Tolstoi raamatus „Anna Karenina “ hüppas naine rongi ette teadmises, et temast keegi tõeliselt ei hooli. Tegelikkuses see nii ei olnud, kuid meeste suutmatus tõelisi tundeid välja näidata tõukas Anna enesetappu sooritama . Ta oli jäetud maailma üksi, haavatuna. See on naeruväärne, et keegi peab oma elu loovutama, sest tundeid ei suudeta väljendada.
Sageli imestatakse, kui räägitakse teise inimesega hoolivas toonis. Tegelikkuses selline käitumine inimestele meeldib, kuid seda ei taheta tihti aktsepteerida, sest taoline teguviis on harjumatu ja meil harva esinev. Tihti lähtutakse sellest, millise raja naaber valib. Sellest tingituna on ka viltu vaatamine seotud üldsusega. Mass reguleerib tavasid ja kõlblusnorme, seepärast võiksid inimesed rohkem toetada hoolivust ja armastust ligimese vastu.
Me ei ela igavesti , varem või hiljem lahkub keegi. Iial ei ole ette teada, millal kellegagi midagi juhtub. Pea iga päev võime kuulda massimeedia kanalitest õnnetustest, kus inimesed hukkuvad kellegi hoolimatuse tõttu. Kui inimene istub purjus peaga autorooli, teades, et seab ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu – ka see on näide ükskõiksusest. O. Wilde´i romaanis „Dorian Gray portree“ näitab peategelane, milleks on inimene võimeline, käitudes egoistina. Ta hävitas oma ümbert teisi, et ise eksisteerida. Noormehe valikud ei mõjutanud mitte ainult teda iseennast, vaid ka sõpru. Saatanaks saamiseks oli vähe puudu. Ükskõiksus lämmatas Doriani, hävitades selle, mille najal kogu tema eksistentsiaalsus seisis . Selleks, et midagi muutuks peab looma soodsad tingimused inimese tundemaailma arenguks. Seda kindlasti mitte ülbuse, viha või ahnusega, vaid headuse, siiruse, armastusega ning kindlasti ka hoolivusega.
Hoolivuse tähtsus on elus väga oluline. Inimesed tahavad, et neid ei jäetaks üksinda, vaid et neid hoitakse ja armastatakse. Tavaliselt ei julgeta tundeid väljendada, kuid saades kartusest võitu, avastatakse tihti, et selline tegu tugevdab suhteid. Aga me võime oma lähedastele ja sõpradele lõpmatult korrata, kui palju neist hoolime, ent konkreetsete tegudeta, ei jõua sõnum kohale.