Kõne. Üksteist peab hoidma. (1)

Üksteist peab hoidma.
Maailmas on tohutult palju inimesi ja kõik me oleme erinevad. Me oleme nukud , lihast- luust , meie soontes voolab veri , oleme erineva isiksusega, oleme erinevad tooted. Kõigest sellest hoolimata tahame me aga kõik, et keegi meist hooliks. Kui tunneme rõõmu, tahame , et keegi rõõmustaks koos meiega, sest jagatud rõõm on poole suurem. Kui tunneme aga valu, siis ei taha, et meist lihtsalt mööda kõnnitaks, vaid, et keegi aitaks.
Tänapäeval võib päris tihti kuulda ninga ka lugeda artikkleid, et side põlvkondade vahel on nõrgenemas või suisa kadunud. Kindlasti nii see ka on. Meie kohata kiirtempoline elutempo ei võimalda tihti pereliikmetel nii palju koos olla, kui see täisväärtuslikuks kooseksisteerimiseks vajalik oleks. Liiga vähe aega veedetakse koos, ühisüritusi korraldatakse vähe ning paljud vanemad ei tea oma laste probleemidestgi. Inimeste väärtushinnangud on muutunud. Enam ei ole esimesel kohal perekond vaid hoopis töö. Perekonna hoolivus ja soojus on aga ühiskonna oluline peegel . See peaks olema niisama loogiline nagu näiteks aasta- või kellaaegade vaheldumine .
Ma ei saa aru, miks peab alati halvasti minema, et meile meelde tuleks, kui vedanud meil tegelikult on. Kui kaotame oma lähedas, hakkame rääkima kui tähtis ta oli ning kui palju me temast hoolisime. Nii kaua, kui inimene on elus me solvume üksteise peale, nõmetseme, tigetseme ja tülitseme, kuida harva ütleme ja näitame välja, et hoolime tegelikult inimesest. See on ju naeruväärne, kui mõtlema hakata. Kui keegi kellegile ütleb, et hoolib, siis vaadatakse ütlejat nagu imelikku ning mõeldakse: „Mis tal nüüd hakkas?“. See on haige. Idiootne. Ajuvaba.
Keegi meist ei ela igavesti , varem või hiljem lahkub keegi. Me ei tea milla kellegagi midagi juhtub ja õnnele ei tasu loota : „Ehk minu lähedastega midagi ei juhtu.“. Päevast-päeva kuuleb uudistest õnnetustest, kus inimesed hukuvad kellegi hoolimatuse läbi. Hoolimatus on kasvõi see, kui inimene istub autorooli purjus peaga, teades, et seab ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu.
Selleks, et kõik muutuks peab looma tingimused. Ja kuidas seda saavutada? Kindlasti mitte viha, ülbuse, ahnuse või vihkamisega, vaid armastuse, headuse ja siirusega ning kindlasti ka hoolivusega.
Märkasin ka enda vajadust hoolida ja olla hoolitud ning pidin pettuma, sest enamasti jäi minu hoolimine ainult tühjadeks sõnadeks, millel tegude tasandil ei olnud katet. Nagu öeldakse: armastus on tegu nii on ka minu arvates hoolimisega: hoolimine on tegu. Me võime oma lähedastele ja sõpradele lõpmatult korrutada, kui palju me neist hoolime, ent ki meie teod seda ei kinnita on sõnum, mis kohale jõuab hoopis vastupidine.
Teod räägivad valjemini kui sõnad!