Üksindus kui elu refrään (0)

Üksindus kui elu refrään
Olen kuulnud ütlust: „kõik, mis oli kord, ei kordu enam, kõik, mis tuleb kord, on palju kenam”. Kust otsida tõde? Refrään on korduv osa. Üksindus on elu lahutamatu kaaslane ning paratamatult on elus teatud olukorrad, mis leiavad tee taas sinna, kus nad on juba olnud. Reeglina jääb refrään kõige paremini meelde, näiteks laulu puhul kuuleb seda ikka ja jälle ning see jääb kõlama, sööbides mällu. Elus võime palju asju kogeda mitu korda. Armastust, lapse sündi, millegi uue algust kui ka kurbust , leina ning üksindust.
Üksindus on nagu uss, kes seestpoolt närib. Tungib mõistusesse, tunnetesse, närvidesse ja ka suhetesse. See on “uss”, mis peatab optimistlikud mõtted ja tegutsemishimu. Tekib eemale tõrjutud tunne, mis viib kõik meeled ning mürgitab ja õõnestab hinge. Üksikud seiklejad mõtlevad palju oma eemale jäänud perele, kodule ja sõpradele. Nad on nii lähedal südames, kuid samas nii kaugel, et tekib igatsus . Meenuvad ühe laulu refrääni sõnad: „igatsus pole süüdi, igatsus teeb head, igatsus annab teada- armastus meist inimese teeb”. Muusika aitab tihti üksinduse vastu, kasvõi pisut. Igal ühel on omad meeli paitavad meloodiad, mis tõrjuvad kasvõi hetkeks välja kurjajuure või kurbuse pisarad . Need armastatud noodiread tekitavad vabastava ning rahuldava tunde, tänu millele võib taas naeratus näole ilmuda .
Kas alati on üksindus kurjakuulutav ja ahastust tekitav? Vahel on isegi parem olla üksinda, et mõelda läbi kõik muret valmistav. Arutleda läbi see, mis on läbi elatud ning ehk üksindus on just see, mis annab jõudu vastu astumiseks raskustele. Tavaliselt üksi ja murest murtud olekus antud lubadused suudetakse ka ellu viia, sest just siis meenub üksiku väljaheidutud isiku tunne. Vabatahtlikult ei soovi ju keegi korrata samu vigu. Enamjaolt ikkagi inimesed, kes on üksinda, teevad kärbsest elevandi, nagu öeldakse. See kui keegi julgeb öelda tõtt – ei ole solvamine , kui keegi lahkub hetkeks, et olla teisega – ei ole maha jätmine. Üksilduse tähendust mõistetakse küll erinevalt, kuid sageli valesti. See on sisemine tunne ning meeltesegadus. Üksindust aetakse segamini üksi olemisega. Iseendaga võib laua ääres kohvi juua või õhtuti pargis jalutada. Puhast üksindust ei eksisteeri. Alati, ükskõik kus on keegi, kes on tegelikult igal inimesel olemas. Iga halb on millelegi hea ning meeleheitlik meeleolu ja negatiivsed, paranoilised ideed ei ole erandiks .  
Inimesed, kes tunnevad üksindust tajuvad, et nad ei jaksa hakkama saada sellega, mida elu hetkel neile pakub. See rutiin , mõttetu rabelemine teadmatus suunas. Ainult üks soov- olla õnnelik, paistab olevat võimatu saak. Üksikuna olles ei paluta elult palju. Ollakse valmis leppiga vähesega, peaasi , et see oleks see mida otsitakse. Lootusetus - vegeteeriv seisund, mis ei vii edasi. Tühiseis, mis viib mõttele, et nüüd ongi käes see aeg, kus taibatakse: „minu jaoks ei olegi kohta siin ilmas”. Ääretu väsimus, tüdimus, enesehävitustung ja agressiivsus lammutavad inimsuhteid. Sees olev enesehävituslik jõud suunatakse endast väljapoole kogu maailmale või jäetakse kõik endasse. Mõlemal juhul võib olla mitmeid tagajärgi. Isegi teadlased on leidnud ka positiivse külje, et selline tung ei pruugi kaasa tuua enesehävingu, vaid hoopis sisemise rahu. Et saavutada oma hinges , kehas ja vaimus harmoonia ning kodune idüll, on tingimata vaja teadvustada endale oma vajaduste meelepärane olemus. Psühhoanalüütikud peavad oluliseks inimest liikumapanevaks jõuks võimutungi, tahtmist ennast maksma panna. Kui ei leita alateadvuslikele tungidele rakendust, tekivad alaväärsuskompleksid, mis hakkavad segama adekvaatset enesehinnangut ja suhtlemist teistega. Sel eluperioodil sisendataksegi endale üksindus tunnet .
Kuulus psühhoanalüütik Freud leiab, et inimesed peidavad oma lõbuvajaduse endasse, nad ei julge elu nautida, rõõmustada ja rõõmu pakkuda, armastada, vabad olla. Nii surutakse oma eluterve energia alla ning see väärastub. Moondub hirmuks ja ängistuseks, agressiooniks, põhjustab raskeid hingelisi läbielamisi. Sellised tunded valdavad inimesi tahtest tahtmata teatud eluetapil . Leina tuntakse kas lihtsalt katki läinud nuku puhul või mõne kalli inimese lahkumise üle. Paratamatus , millega tuleb võidelda ja vastamisi seista, tõestades, et üksindus ei ole tugevam kui maine elu ise. Oluline on endale teadvustada teatud väärtusi ning püüelda selle poole, kus peitub igaühe õnne.
Üksindus aitab leida sisemist rahu ning hingerahu tuleb meil elus korduvalt leida.